Piirideülesed pildiraamatud

Tänavuse Edgar Valteri illustratsioonipreemia pälvis Anne Pikkov, kuid meisterlikkus, katsetamishimu ja mängulisus iseloomustab kõigi preemiakandidaatide loomingut.

ANNELIIS LEPP

Taas välja antud Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia on tänuväärne võimalus rääkida lasteraamatute illustratsioonist ja selle tähtsusest üldisemalt. Illustratsioonist on meil juttu kahjuks vähe, puudub ka sisuline kriitika. Illustratsioon väärib aga suuremat tähelepanu, sest meil on palju, mille üle uhke olla. Illustratsiooni tähtsuse toovad esile ka tänavuste väljavalitute tööd.

Illustratsiooni tähendus. Mõttevahetuse puudumise põhjuseks võib pidada illustratsiooni rolli alahindamist. Arvatakse, et illustratsioon täidab eeskätt dekoratiivset eesmärki: peaasi et raamat oleks ilus vaadata. See ei ole vale. Arvatakse ka, et illustratsioon ainult kirjeldab tekstis peituvat mõtet. Ka see pole päris vale, kuid juba eelmise sajandi alguses mõisteti, et pilt lasteraamatus ei ole hea ainult ilumeele kasvatamiseks ja teksti tähenduse selgitamiseks, vaid sellel on oma roll ka sõnumina. Siis sündis moodsa pildiraamatu kontseptsioon: raamatu tähendus sünnib pildi ja sõna koostoimel. Mida pilt ei ütle, seda ütleb tekst – ja vastupidi. Pilt laiendab teksti mõtet, lisab detaile ja puudutab emotsionaalselt.

Bologna lasteraamatute mess on sündmus, kus muu hulgas panustatakse ka illustratsiooni olemuse mõtestamisse. Seal kuulutatakse välja rahvusvahelise silent book’i ehk sõnadeta raamatu võistluse auhind: omavahel võtavad mõõtu vaid tekstita piltjutustused. Eesmärk on tunnustada pildi universaalset võimet jutustada lugu ning osutada, et illustratsioon visuaalse narratiivina ei kuulu ega peagi kuuluma ainult lastekirjanduse juurde. Kuna Bologna lasteraamatute messi külastavad peamiselt täiskasvanud, on see üks võimalus illustratsiooni mainet tõsta.

Eestlased eelistavad pigem raamatuid, kus on rohkem teksti. Kui siingi kujundada ümber arusaam illustratsioonist kui pelgalt esteetilisest nähtusest, siis hinnataks illustratsiooni rolli lugude jutustamisel ning loodetavasti kasvaks ka meie pildiraamatuturg.

Tänavune laureaat Anne Pikkov on illustraator, keda iseloomustab oskus luua muhedaid karaktereid, kellega vaatajal on lihtne sidet saada. Tema illustreeritud on ka Helena Kochi raamat „Kartuli kuningriik“ (Koolibri, 2021).

Illustratsioon ei ole ainult lastele. Praegu on põhjust rääkida graafilistest novellidest ja romaanidest, ajakirjandus­illustratsioonist ning postmodernistlikust ja ka piirideülesest pildiraamatust (cross-over picturebook). Viimati nimetatu võiks kuuluda raskete teemade, intertekstuaalsete võtete ja žanripiiride hägustamise tõttu just täiskasvanute raamaturiiulile. Mujal maailmas pole täiskasvanutele suunatud pildiraamat ei uudne ega ka erakordne. New Yorgi sõltumatu lasteraamatute kirjastus Enchanted Lion Books üllitas eelmisel aastal täiskasvanud lugejatele mõeldud pildiraamatuseeria. Selle missioon on avardada arusaama pildiraamatust kui ainult lastele suunatud meediumist ja mõelda rohkem pildi ja sõna suhte peale.

Eestis justkui kardetakse pilte täiskasvanute raamatutes (kindlasti on rahal siin oma roll). Viimasest ajast meenuvad Piret Raua joonistused tema novellikogus „Kaotatud sõrmed“ ning ka Peeter Alliku illustratsioonid Vahur Afanasjevi teosele „Serafima ja Bogdan“. Need on siiski pigem meeldiv erand kui reegel. Laste puhul räägitakse tihti illustratsiooni tähtsusest fantaasia ja empaatia arendamisel, ometigi ei kao vajadus nende järele ka edaspidi. Täiskasvanugi soovib illustratsioonide tunde­jõuga kaasatud saada, ootab, et tema mõttemaailma avardataks ning argielu fantaasialennuga vürtsitataks. Seda eriti tänapäeva pragmaatilises maailmas, kus pole tunneteks just palju ruumi jäetud. Üsna jabur, et kuigi maailm meie ümber visualiseerub üha enam ja pilt saadab meid kõikjal, siis täiskasvanute raamatutes seda omaks ei võeta.

Valteri auhinna võitja. Meie illustratsioonil paistab minevat väga hästi. Palju on oma käekirjaga illustraatoreid, kes lihvivad oma tehnikaid peensusteni ja katsetavad nendega julgemalt. Viimastel aastatel on hakatud ka eksperimenteerima eri meediumidega. Sel aastal ilmus näiteks eesti esimene sõnadeta raamat Kertu Sillaste „Appi“. Tunda on ka maailmas valitsevate suundumuste mõju: meie illustratsiooni on ilmunud lihtsustavat, visandlikku stiili, ei püüelda nii rangelt täiuse poole, ei peljata lapselikult sikerdada ega ka üle piirjoonte värvida. Võrdluseks võib mõelda Vive Tolli illustreeritud raamatu „Pille-Riini lood“ peale. Tänavuse Edgar Valteri nimelise preemia kandidaatide loomingust leiab nii tehnilist meisterlikkust kui ka katsetuslikkust ning lapsemeelset mängulisust.

Edgar Valteri nimelise preemia tänavune laureaat Anne Pikkov on illustraator, keda iseloomustab oskus luua muhedaid karaktereid, kellega vaatajal on lihtne sidet saada. Pikkovi teoste põhjal võib öelda, et ei ole vaja laskuda kirjeldavatesse detailidesse, just lihtsus ja huumor on see, mis kõnetab. Võtame näiteks raamatu „Kop-kop“, kus peategelaseks on rähn, kes metsaelanike igapäevast rahu rikub. Juba raamatu eeslehel saab selle patuoinaga tuttavaks. Seal ta seisab, punane mütsilotu peas, pilk süüdlaslikult kõrvale suunatud. Kohe kerkib temaga seoses esile kahtlus, et midagi on mäda. Jaburaid karaktereid võib leida ka Helena Kochi raamatust „Kartuli kuningriik“. Minu lemmik on revolvrit käes hoidev paprika, kes püüab ennast ja teisi veenda, et ta ei kuulu tšillikaunaga ühte perekonda. Pikkovi illustratsioonid peegeldavad, kui oluline on, et tegelaskujud, keda lasteraamatutes on kujutatud, oleksid isikupärased ning omamoodi naljakadki. Miks muidu peaks laps tahtma teda endaga pildiruumist kaasa võtta?

Teised nominendid. Catherine Zarip loob illustreerides poeetilisi maailmu, kuhu lapsel on hea oma mõttelennul rännata lasta. Värv on tema loomingus tähtis ning jätab vaataja hinge sõbraliku ja helge tunde. Zaripi loomingus avaldub justkui lasteraamatu ja illustratsiooni klassikaline olemus: lapsele tuleb luua turvaline koht, kus ta on hoitud ning kaitstud. Nii nagu Ilon Wikland oma raamatutega, võtab ka Zarip oma illustratsioonidega kaissu ja teeb pai.

Urmas Viigi illustratsioonid on tehniliselt ja kunstiliselt meisterlikult teostatud, kuid nende väärtus seisneb eelkõige isiksuseks arenemise toetamises.

Piret Raud on tihti ühtlasi teksti ja illustratsioonide autor. Tema tehnilise meisterlikkuse kirjeldamiseks ei jagu tihtipeale sõnu. Tema illustratsioonid teeb eriliseks üllatuslikkus. Raua tekstid panevad oma vaimukas napakuses lapsed küsima, et kuidas ja misasja. Ka tema piltides on paras annus mõnusat jaburust. Tahaks isegi küsida, kuidas tema elevant küll nii totaka habemega on või tema tegelastel nii ontlik ilme. Lastekirjanduse puhul rõhutatakse, et just lugude kaudu peaks lapsi julgustama maailma avastama ja nad imestama panema. Tundub, et seda Piret Raud oma raamatutega teebki. Raua loominguline ampluaa on lai ning sobib ka täiskasvanutele lugemiseks. Võiksime kõik endalt küsida, kas meie juured, millest nii kramplikult kinni hoiame, on ikka ka teiste inimeste puhul sobiv mõõdupuu?

Katrin Ehrlich on öelnud, et tema loomingus oli varem liiga palju detaile.1 Näib, et neid jagub tema töödes endiselt, kuid need lisavad pigem põnevust. Näiteks on Markus Saksatamme raamatus „Kade lehm ja tige lumehang“ ruumiga mängimine ja kollaažitehnika vägagi huvitav. Kui vaadelda Ehrlichi loomingut läbi aja, on märgata, et tema töödesse on ilmunud rohkem musta ja heledate värvipindade kombineerimist. Must värv on lisanud sügavust ja mõtlikkust. Tema illustreeritud eesti rahvajuttude kogumikku „Õnneliku inimese särk“ tuleb süveneda, sest seal on palju ilusaid detaile. Õrn pliiatsijoonistus on kombineeritud oranži ja musta värvitooniga, on ka viiteid rahvaornamentikale. Kõige selle tõttu on teos esteetiliselt nauditav.

Urmas Viigi looming mõjub teiste nominentide seas tõsise ja täiskasvanulikuna. Viik on isegi öelnud, et tema kavatsus pole olla väga lihtne ja arusaadav.2 Tihti on osutatud sellele, et lasteraamatuid ja sinna illustratsioone tehes ei tohi lapsi alahinnata. Viik seda kindlasti ei tee. Tema illustratsioone saab lähemalt uurida ja sealt tähendusi otsida, need võivad vabalt ka täiskasvanutele huvi pakkuda. Viigi illustratsioonid on tehniliselt ja kunstiliselt meisterlikult teostatud, kuid nende väärtus seisneb eelkõige isiksuseks arenemise toetamises.

Tänavu anti välja ka eripreemia. See läks Horvaatia päritolu kunstnikule Lucija Mrzljakile. Mrzljak lisab meie illustraatorite paletti kindlasti lõunamaist tundlikku kujundikeelt. Tema pliiatsijoonistused Indrek Kofi teosele „Palavikulilled“ on väga poeetilised, avades haiguse sügavamaid tähendusi ning haige läbielamisi. Need illustratsioonid toovad esile ehedaid tundeid ning toetavad empaatia kujunemist.

Eesti lastekirjanduse illustratsioon on tasemel. Meil on palju erilisi illustraatoreid, kes kõik omal viisil lugusid jutustavad. Edgar Valteri nimelise preemia kandidaatide teosed toovad küll ehedalt esile illustratsiooni rolli, ent võiks siiski veel julgemalt katsetada. Pildiraamatuid ilmub järjest rohkem ning pildi ja sõna seosega saab mänguliselt manipuleerida. Oleks ju põnev, kui pilt ja sõna veidi rohkem lugejat eksitaks ning lugeja ise selles segaduses aktiivsemalt tähendust otsima peaks.

1 https://kultuur.err.ee/1608342491/katrin-ehrlich-oma-loometee-alguses-uppusin-detailidesse

2 https://kultuur.err.ee/1608340826/urmas-viik-illustreeritud-raamatutes-korduvad-ikka-uhed-ja-samad-nimed

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht