Piiripealsed (kunsti)elamused Valgas

Igale väikelinnale kulub ära tõsine kunstiprofessionaal, kes viitsib, jaksab ja tahab seal oma asja ajada, ning hinnaalanduseta tehtud nüüdiskunsti näitused.

JOANNA HOFFMANN

Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Piiripealne“ Valga muuseumi galeriis kuni 30. VI; Hülle Haabi ja Juka Käärmanni ühisnäitus Brīvības galerijas kuni 22. VI.

Viimasel ajal on kunstipublikul olnud järjest enam põhjust vaadata Tallinnast või Tartust kaugemale, sest üldise suundumuse ja ka „EV 100“ tõttu toimub üha põnevamaid nüüdiskunsti projekte suurematest linnadest väljaspool. „EV 100“ programm innustab mööda Eestit reisima, et tutvuda projektidega „Kunstnikud kogudes“ ja Voronja galerii „Lätted“.

Kunstielu on sisse puhutud ka Valga väikelinna, kus Tanel Rander töötab mitme kunstiprojektiga juba teist aastat, 5. VI avati Valga muuseumi galeriis Tartu Kunstimaja kuraator-projektijuhi Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Piiripealne“.

Ma ei ole kindel, kui palju huvilisi võtab vaevaks Valka spetsiaalselt näitusi vaatama minna, kuid tuleks hakata positiivseks pöörama Valga kui läbisõidulinna probleemsena näivat positsiooni. Teel Lätti või kaugemale võtab Valgas väikese kultuuripeatuse tegemine üsna vähe aega. Näituse „Piiripealne“ avamisele organiseeris Tartu kunstnike liit tartlastele spetsiaalse kunstibussi, mis väikese tasu eest viis soovijad mugaval ajal Valka ja tõi tagasi. Ega avamisel valgalaste, tartlaste, Valgas kodunenud Tanel Randeri ja näitusel osalevate kunstike kõrval teisi kunstihuvilisi olnudki.

Kohaliku elu ergutamiseks on aga sellised üritused väga olulised. Oskuslikult ajastatult ja Tartust tulnute üllatuseks algas programm Valgas „Piiripealse“ avamise asemel aga hoopis ühe teise lindilõikamisega: publiku ette toodi esimest korda 24. II Tartust Ahhaa keskuse eest stratosfääri lennutatud Eesti lipp, mis kaasa reisinud legomehikese, musta kasti ja õhupallijäänustega maandus Läti poolel Ruhja lähedal. Muide, ainult see 5. VI Valgas toimunud üritus ületas televisioonis uudisekünnise. Pidulikule lipuavamisele olid tulnud mõned Valga prouad-härrad, kes haarasid kinni võimalusest ka „Piiripealse“ avamisest osa saada, tegid kaasa Peeter Talvistu ja kunstnike põhjaliku näitusetuuri. Töötades nüüdiskunsti kuraatorina, tean, kui raske on eakamat publikut nüüdiskunsti juurde meelitada. Tundub, et selline kompromissüritus, kus pakutakse natuke midagi sellist, mis juba huvitab, ning seejärel kõrvalproduktina ka praegust kunsti, toimib päris hästi. Näis, et nüüdiskunsti uudistati siira huviga, seda enam et pakuti arusaadavaid seletusi ja kunstirahvast sai oma silmaga näha. Vähem oluline pole ka asjaolu, et veel enne avamist oli kahe kooligrupiga jõudnud näituse kuraatorituuril käia 60 kooliõpilast.

Piiripealsed metafoorid ja vormimängud

Näitusel „Piiripealne“ osaleb viis kunstnikku: Eva Mustonen, Laura Põld, Anna-Maria Saar, Diana Tamane ja Kadri Toom. Väljapaneku kuraator Peeter Talvistu on öelnud, et need autorid on vaieldamatult tema lemmikud. Ta on varemgi nendega koostööd teinud. Kõigepealt valis Talvistu kunstnikud ja nende loomingust tõukus väljapaneku kontseptsioon: kunstimeediumide piiripealne kasutamine. Tuleb tõdeda, et näituse pealkiri „Piiripealne“ Valga kontekstis just kõige originaalsem pole, sest 2017. aastal on Valga muuseumis olnud sellised väljapanekud nagu „Piiri peal, vanast majast uus mööbel“ ja „Piirist ja piiritusest”. Sisult sellist näitust Valgas siiski ei meenu, sest ka Tanel Randeri piiriteemalised projektid on pigem poliitilised, poliitikaga kuraator Peeter Talvistu aga ei tegele.

„Piiripealse“ vormist lähtuv vaate­nurk on nüüdiskunsti grupinäituse koostamisel, kus nii mõnigi eksponeeritud teos on algupäraselt selgelt pigem kontseptuaalne, üsna omapärane. Näituse pressitekstis on öeldud, et kuivõrd vorm on lahutamatu sisust, muutub piiripealseks, tabamatuks ka teoste võimalik tähendus. Jättes kõrvale näituse „Elmar Kits. 1966“ (2016, Tartu Kunstimaja), võib Talvistut pidada poeetiliseks nüüdiskunsti kuraatoriks, kes töötab pigem sõnulseletamatute tunnete kui konkreetsete või aktuaalsete teemadega. Seda tõendavad ka tema viimastel aastatel kureeritud projektid, nagu Laura Põllu isikunäitus „Sada ulma keset merd“ (2016, Tartu kunstimuuseumis) ja grupinäitus „Igavuse esteetika“ (2018, Tartu Kunstimaja).

Kõik väljapanekul eksponeeritavad teosed, välja arvatud Laura Põllu (1984) installatsioon „Kaks oodi savile“ (2018), on tegelikult Tartu publikule lähiminevikust tuttavad. Et Põllu töö on valminud spetsiaalselt selleks näituseks ja seda näeb ka galeriisse astudes kõige esimesena, köitis see minu tähelepanu kõige pikemalt. Kunstimeediumide piiripealsus või siis mitmekesisus tuleb Põllu loomingus selgelt esile: keraamikat ja maali õppinud kunstnik seob omandatud oskusi ja valdkondi äratuntavalt isikupärasteks installatsioonideks. Sel korral on maaliraamides oma koha leidnud okstest ja savist maastikud, mida kroonivad keraamilised autorivaasid. Kunstniku sõnul inspireerisid teda „Kaks oodi savile“ teostama nii hiljutised reisid Iraani ja Jaapanisse kui ka töö saviga Kunda tsemendimuuseumis projektis „Kunstnikud kogudes“. Ehkki installatsioonid on eksponeeritud horisontaalselt, tõdes kuraator, et need võiksid ju vabalt olla paigutatud seina vertikaalselt.

Eva Mustonen (1986) on teine kunstnik sellel näitusel, kelle hariduslik taust juba iseenesest väljub ühe valdkonna piiridest: ta on õppinud tekstiilikunsti ja skulptuuri. Näitusel eksponeerib autor kaht ajavahemikus 2015–2017 valminud teost: taldrikutest ja haamrivartest installatsiooni ning kapi- ja kummutitükkidest skulptuuri. Kuraator selgitab seinatekstis: „Tema skulptuurid koosnevad sageli leidobjektidest ehk meid ümbritsevast mööblist ja tarbeesemetest, mille kasutus on aga amputatsioonide ja siirdamiste abil tundmatuseni muutunud. Eva usub, et inimese parim sõber võiks olla tema kolmejalgne köögitaburet.“ Mustonen ise on korduvalt toonitanud, et ehitab oma mööbli- ja tarbeesemetest skulptuure, sest tal puudub sellises valdkonnas vilumus ja mitteoskamine on tema loomingus väga olulisel kohal. Nõndaviisi katse-eksituse meetodil valmivad produktid on võluvalt lombakad, minetanud praktilise funktsiooni, kuid meenutavad ikka veel nende esialgset ülesannet.

Kadri Toom (1986) kompab oma graafikaseerias „Pealispind“ (2017–2018) kujutava kunsti ja internetimaailma piire. Abstraktsed segatehnikas (tsüanotüüpia, siiditrükk, monotüüpia ja valguskast) valmistatud teosed laenavad oma esteetika kübermaailmast. Kuraator on kirjutanud: „Kui Kadri maalijana alustas, proovis ta teha teoseid, milles kunstniku pintslitõmbe isikupära ei oleks esmane.“ Niimoodi on autor leidnud viisi ja tehnika, kuidas oma „sõrmejälge“ peita. Tuleb aga tunnistada, et Kadri Toomil on siiski väga äratuntav autorikäekiri, mis väljendub nii kompositsioonis, koloriidis kui ka isikupärases tehnikas. Anonüümseks jääks autor vahest siis, kui omandaks ja rakendaks tugevalt akadeemilisi maali- ja joonistusvõtteid, praegu toimib tema looming tegelikult aga vastupidi. Ja see on ainult hea, sest muidu puuduks meie nüüdiskunstiväljalt Kadri Toom.

Diana Tamane (1986) „From My Family Album II“ ehk „Minu perekonnaalbumist“ (2013) ja Anna-Maria Saare (1988) „Ma tahtsin abielluda. Sellest ei tulnud midagi välja“ (2014) on sellised teosed, mis teises kohas ja teisel ajal paigutuksid pigem kontseptuaalse kui poeetilise kunsti alla. Tamane fotoseeria keskne teema on perekondlikud suhted ja füüsiline kontakt või selle puudumine. Eksponeeritud kunstniku perekonnaalbumi pildifragmentidel näeb vaid fotole jäädvustatud füüsilist kontakti või nagu väljendutakse näituse seinatekstis: „kahe inimese vahelise piiri ületamist“. Ehtekunstnikuks õppinud Anna-Maria Saare valgetest vanadest Hollandi padjapüüridest ning nende kasutamisvõimalusi pruudi pea- ja näokatetena demonstreerivatest fotodest koosnev teos on tõukunud kunstniku sõnul tema suurest armumisest, kui ta elas Amsterdamis. Teose piiripealsust tõlgendab kuraator järgmiselt: „Pruudiloor on kui piir kahe elu vahel, nii ehe kui pisarate varjaja.“ Kuigi pressitekstist ja kuraatori kõnest avamisel tuleb välja, et näituse „piiripealsus“ puudutab eelkõige vormiküsimusi, siis nende kahe teose puhul on see pigem sisuline. Meediumideülesust võib siit siiski leida, eriti Saare teoses, sest padjapüür ei ole tavaliselt mõeldud ehtimiseks ja ehtekunstnikud töötavad traditsiooniliselt pigem väärismetalliga.

Üldjoontes mõjub näitus „Piiripealne“ tervikuna. Üsnagi vaba tõlgendusruumi võimaldav temaatika jätab raamid avaraks ning hea fantaasia ja põhjendusoskuse korral võiks sellisele näitusele välja panna ükskõik mida. Talvistul, kes valdavalt oma näitused ise kujundab, on selge esteetiline maitse – teosed peavad olema visuaalselt kõnekad, isegi kui nad on ka sisukad. Valga muuseumi galerii atmosfäär sarnaneb suurel määral Tartu Kunstimaja „Igavuse esteetika“ omaga: kujundus on lihtne, teoste vahele on jäetud ruumi, näitus on installeeritud korrektselt-professionaalselt, valitseb teatav rahulikkus ja väljapeetus. Kunstnike ja teoste komplekt on kahtlemata tugev – kuraator pole teinud Valgas hinnaalandust, sest selline väljapanek sobiks kvaliteedilt ka suuremate linnade ihaldusväärsematesse galeriidesse.

Tanel Rander, missiooniga Valgas

Pärast „Piiripealse“ kuraatori- ja kunstniketuuri tutvustas Tanel Rander meile oma uut galeriid Brīvības galerija (tõlkes Vabaduse galerii, mis viitab ka selle asukohale Vabaduse tänaval).

Muidu peamiselt Tartus tegutsenud kunstnik, kuraator ja kriitik sattus Valka 2017. aastal, kui käivitus tema „EV 100“ kunstiprojekt „Sada paplit“, mis kujutab endast kollektiivset uurimust piiridest ja piirivabadusest. KKEKi uudiskirja Valga/Valka reisijuhi artiklis on ta selgitanud oma idee sündi: „Valga peale hakkasin ma tõsisemalt mõtlema umbes neli aastat tagasi, kui olin ühelt üsna hullumeelselt Ida-Euroopa retkelt saabunud Oderi jõe äärde, mille ühel kaldal asub Frankfurt ja teisel Slubice. Pole raske arvata, mis toimus selles piirkonnas 1940ndatel ja et need kaks eraldi linna on selle tulemus. Igatahes elab seal kunstnik ja aktivist Michael Kurzwelly, kes juba pikki aastaid on ajanud Slubfurti ühendlinna asja. [—] Kurzwelly oli see, kes minult küsis, kas Valgas midagi Slubfurti sarnast toimub.“ *

Senini on „Sada paplit“ projektis toimunud Läti kuraatorite ja kunstnike näitus „Koht, kus kõik on parem“, Marit Mihklepa ja Edgars Rubenise näitus „Jaulutuskäik“ („Walk“), Tanel Randeri rahvusvaheline kuraatoriprojekt „Mida sa näed? Mida sa tahaksid näha?“, Alexei Gordini isikunäitus „Veider tunne“ ja Michael Kurzewelly väljapanek „Reaalsus on kokkulepe“.

Praegu saab Brīvības galerijas aga külastada Randeri tegemiste hulgas ainsat „Saja papli“ programmi mittekuuluvat väljapanekut, ema ja poja, Hülle Haabi ja Juka Käärmanni ühisnäitust. See on galerii-projektiruumi teine väljapanek, esimene oli Alexei Gordini „Veider tunne“. Haabi ja Käärmanni näitus saab Brīvības galerijas ei ole ehk selline, mida muidu selgete kontseptsioonidega töötava Randeri galeriist leida ootaks. Tegu ei olegi Randeri enda kureeritud projektiga, vaid Valga-Uulu maantee näitusega, mille neljas peatus on Valgas Brīvības galerija. Hülle Haab on Valgast pärit kunstnik, kes peab Karksi-Nuia kunstikooli ja Juka Käärmann Tartu boheemlaskonnast tuntud autor. Galerii seinu katavad pigem modernismihõngulised maalid ja akvarellid, puuduvad teoseid tutvustavad etiketid-tekstid, tõlgendusruum on vaba. Rander tunnistab, et kuigi oli Käärmanni maale näinud varem vaid fotodelt, rääkinud ta alati, et need on tema lemmikmaalid. Lõpuks ometi võib ta nendega nüüd iga päev silmast silma kohtuda.

Rander ütleb, et kui tekkis soov luua Valka oma iseseisev galerii, tahtiski ta tegelikult selleks vaid sedasama kindlat ruumi aadressil Vabaduse 14. Siin asus eesti-soome kirjaniku Hella Wuolijoki lapsepõlvekodu, kus tema isa pidas raamatupoodi. Õigupoolest ei läinud kauplusel kuigi hästi, sest lapsed võisid kassast võtta raha, palju tahtsid. Tähendusrikka minevikuga galerii on avatud kolmapäevast laupäevani kella 14–18 ja Rander on seal alati ise kohal, valmis näitust tutvustama, galerii keskel asuva ümmarguse puitlaua taga vestlema-muljetama ja külalistele teed pakkuma. Oletan, et Valga inimestele ilmselt väga meeldib selline võimalus juttu ajama tulla. Rander selgitab, et üldiselt küll, kuid kõik on veel algusjärgus, tutvused ja seltskond alles kujunemas. Alexei Gordini näitusesse ei suhtunud kõik külastajad heatahtlikult, sest see olevat sisaldanud pornot. Pahameelega olevat mõningal määral kaasnenud halvasti ütlemisi ja isegi politsei väljakutse. Kummaline, et XXI sajandil on meie ühiskonnas inimesed veel moraalselt nii tundlikud. Või on asi ikkagi selles, et Gordini looming ei pruukinud valgalasi kõnetada?

Kindlaid tulevikuplaane Randeril Brīvības galerija või Valgaga ei ole, sest tulevane rahastamine on ebaselge. Praegu on teada, et galerii tegutseb sügiseni ja võtab osaliselt kanda Valga muuseumis toimuva „Sada paplit“ programmi. Juulis tuleb Valka iraani päritolu kunstnik Bita Razavi, kes töötab ja õpib Soomes, kuid elab Eestis. Augustis tegeleb Valgas teist aastat järjest oma doktoritööga Rait Rosin, kelle uurimuse keskmes on väikelinnade kunstielu. Kindel programm piirilinnas lõpeb septembris Tanel Randeri enda kureeritud näituse ja sümpoosioniga „Nii suur mutt, et teist sellist pole varem nähtud“ Brīvības galerijas ja Valga raudteejaamas. Kas raudteejaam tähistabki Randeri Valgast lahkumist, ei ole veel selge. Loodetavasti aga mitte, sest sellisele väikelinnale kulub ära üks tõsine kunstiprofessionaal, kes viitsib, jaksab ja tahab seal oma asja ajada.

* Tandel Rander. Valga või Valka? – KKEKi uudiskiri, V, 2017. http://www.cca.ee/fookus/482-valga-valka-tanel-randeri-komme (Kasutatud 8. VI 2018.)