Õpilaste kehv kontakt nüüdiskunstiga

Sirli Kont

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus ja õpilasprogrammid. Haridusprogramm, mis tehtud kunstiakadeemias sel kevadel kaitstava magistritöö raames, koosnes eri vanusegruppidele suunatud galeriitundidest. Keskmes olid pigem ühiskonna/õpilase hetkeprobleemid, soov teha noortele nähtavaks kunsti ja elu põimumiskohad, kui pelk elava kunstiajalooga tutvumine. Eesmärk oli välja murda üldhariduse üleüldisest faktiõppest ja anda edasi väärtuspõhist teadmist. Loomulikult ei puudunud programmidest ka üldmõistetega tutvumine, kunstikeele arendamine jms, kuid rõhuasetuse kese oli siiski muul.

Õpilaste kontakt kaasaegse kunstiga on väga kehv. Õppekavas ei pöörata praegusele kunstile tähelepanu ning ka sellesisulisi muuseumiprogramme pole just väga palju. Ometi võiks just kunst olla vahend, millega pöörata noorte ja laste tähelepanu ka neid puudutavatele probleemidele ning panna nad mõtlema ning nägema ennast ja maailma laiemalt.

Programme läbi viies selgus, et paljude laste jaoks oli see esimene näitusekülastus üldse. Rääkimata sellest, et Kunstihoone olemasolust teadsid väga vähesed õpilased. Isegi ennast kunstilembeseks tunnistanute seas oli neid, kes nägid video- või installatsioonivormis teoseid esimest korda. Olukord oli veidi parem kunstihuvikoolide gruppide puhul.

Näitus „Vabaduse väljak” oli jagatud kaheks: n-ö heledaks ja tumedaks pooleks, „teadvuseks” ja „alateadvuseks”, mida rõhutas ka kujundus. Koostatud haridusprogrammi ringkäiku alustati suures saalis omariikluse-teemalistest teostest ning liiguti kergematelt teemadelt keerukamatele, mida raskem mõista.

Tundides selgus, et ka eestluse temaatika on õpilastele võõras. Sellele pole mõeldud ja sellega ei tegeleta. Ning kui tegeletaksegi, siis defineeritakse eestlust vaid vastanduse, konfliktsete vastaste kaudu. Teosed olid küll mõistetavad, kuid köitsid pigem esteetilise vormiga, jättes lapsed oma sisuga puudutamata.

Enese isikut ja Eesti Vabariiki ei seostatud, ning isiklikult meie riigiga seotud kunstnike, näiteks Eve Kase teoseid peeti kunstlikult konstrueerituks.

„Vabaduse väljaku”-teemalises saalis avanes võimalus võrrelda kunsti eesmärkide muutumist ajas. Seal eksponeeritud Adamson-Ericu triptühhon esindas just seda, mida keskmine õpilane heaks kunstiks peab. Tänu seal saadud vahetule kogemusele ka teistsuguse kunstiga said lastele selgemaks kaasaegse kunsti tagamaad ning eesmärgid. Kunstitunnis on seesuguseid kogemusvõrdlusi ja sellest tulenevaid klaarumisi märksa keerulisem saavutada.

Avaliku ruumi kasutamise kriitika, täpsemalt siis linna keskväljaku kasutamisse puutuv, mis oli selles saalis keskseks teemaks, pakkus õpilastele suurt huvi, kuigi sellele mõelnud olid vähesed, vaatamata teema aktuaalsusele ja pikemaajalisele meediatähelepanule.

Töölehtedel saadi Vabaduse väljaku kujundamisega suurepäraselt hakkama ning pakuti ka väga teravmeelseid lahendusi. Leidus ka neid, kes oleksid Kunstihoone asemel tahtnud näha kaubanduskeskust või Vabaduse väljaku keskmes viiekümnekorruselist merevaatega elamut.

Imagotemaatika jättis üldhariduskooli õpilased külmaks, pakkus huvi aga kunstikooli õpilastele. Enese imagoga mängimine või rollide vahetamine on teismelistele tabuteema. Ka ühiskonna ning meedia konstrueeritavaid rolle ei osatud näha ega analüüsida. Tõenäoliselt on siinkohal vajaka jäänud meediakasvatusest.

Üks üllatuslikult hästi mõistetud teema oli sundüürnike probleem: Anu Juuraku ja Marko Mäetamme „Veritsevad majad”.

Eeldasin, et põnevad installatsioonid või videod tõmbavad oma vormiga tähelepanu endale, kuid nähtavasti oli „Veritsevate majade” probleem isegi põhikooliõpilastele tuttav. See oli ka üks paljude lemmikteoseid.

Reaalsuse konstrueerimise saalis sai jäägitu tähelepanu loomulikult Infotankistide teos „Tere tulemast perekonda”. Õnneks ei jäänud atraktiivse vormi tõttu sisu tähelepanuta.

Kui põhikooli alguses on traditsioonilise perekonna ihalus väga tugev, siis põhikooli lõpus ja gümnaasiumis see enam probleem ei olnud.

Täpselt samamoodi nagu üldhariduskooli kunstitundides ei tegeleta vaid akadeemilise joonistamisega, ei tohiks ka muuseumiprogrammid olla suunatud vaid kunstiajaloolistele teadmistele. Kunst pole olemas vaid kunsti või kunstiajaloo pärast, see on eelkõige vahend millekski kellegi jaoks. Milleks või/ja kelle jaoks, selle üle peaks mõtlema panema just haridus.

Kunstitundide eesmärk, olgu siis galeriis või klassiruumis, on õpetada lapsi loovateks, mõtlemisvõimelisteks, suunata maitset ja eelistusi, mis on aluseks väärtushinnangute ja maailmavaate välja kujunemisel.

Tuleviku kunstipublik tuleb kasvatada, see nõuab tänaste õpilaste järjepidevat harjutamist muuseume ning galeriisid külastama.  Kuid lühemas perspektiivis sai kunstnike liidu aastanäitus kindlasti publikut juurde: tunni ajast jäi väheseks ning paljud õpilased lubasid näitust veel kord külastada ning sõbrad või peregi kaasa võtta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht