Pilves mis pilves

Noore kunstniku Erle Nemvaltsi näitus „Ärevuse anatoomia“ tekitab helge ja puhta tunde. Ta on saanud aru, et mõrad on elu osa ja annavad tunnistust hingesärast.

KADRI MÄLK

Erle Nemvaltsi näitus „Ärevuse anatoomia“ Hopi galeriis kuni 19. IX.

Noor ehtekunstnik Erle Nemvalts (1991) ei ole veel kunstiakadeemiat lõpetanud, kuid juba on ärevil. Ta on EKA ehtekunsti magistrant. Oma töödega lõpusirgel ollakse ikka vähem või rohkem ärev – enne laiema publiku ees oma hinge avades. Erle Nemvalts valdab seda mängu elegantselt, ta ei näita oma ärevust välja.

Hiljutisel aasta avakogunemisel Kolga mõisas tõdesid kunstiakadeemia rektor, prorektor ja ka kohal olnud õppejõud-meistrid üksmeelselt, ka Tartu ülikooli prorektor Aune Valk, et Eesti vajab üha enam ja enam ärevustaset alandavaid hingearste. Hobipsühholooge ja nurgatohtreid on iga nurga peal, ent professionaale napib. Nõnda ei jäägi meil muud üle, kui aita ennast ise.

Saatetekstis näitusele väidab Erle Nemvalts, et ta tegeleb oma töödes eneseanalüüsiga. Aga ta väidab ka nii: „Ma leian end pidevalt unenäolisest hägust, kus kõik tunded ja mõtted on liiga intensiivsed, ent samaaegselt liialt tuimad. Kuigi mälestused, eesmärgid ja tõekspidamised, millest ma kinni hoian, on enamasti nagu raske hullutekk, mis rahutu keha maha surub ja reaalsuses hoiab, on mul vahel tunne, et see raskus matab mu enda alla. Võib-olla eksin raskuse eest põgenedes hoopis tuimadesse pehmetesse turvalistesse pilvedesse, mis on justkui uinutavad laukad, kuhu pikalt unistama jäädes igaveseks sisse vajuda.“

Näituseruum on peaaegu tühi, tühjust pole püütudki varjata. Vaid üksikud valged pehmed pilved hõljuvad ruumi keskel ja läbi akna vaadates pole vahet, kas uitad tänaval või kunstisaalis. Ent see mulje on petlik. Kui jätkub söakust üle saada hirmkõrgest ukselävest, siis leitakse end hoopis teisest maailmast. Justkui ebamaisest unenäomaailmast, eriti kui satud näitusele üksi nagu nende ridade autor.

Ent tagasi „Ärevuse anatoomia“ juurde. Näitus sobib oma atmosfäärilt ja meeleheitelt ideaalselt märgitud palee naabrusse. Enamik näituse töid (pilved välja arvatud) on teostatud valurauast. Iga kogenud skulptor teab, kuidas Eestis raua- ja ka pronksivaluga lood on. Mis juhtus Ars Monumentaaliga, kus olid maailmatasemel meistrid, kus valmisid kunstnike kavandite kohaselt ka kõige keerukamad skulptuurid?

Erle Nemvalts leidis mõistva vastuvõtu Lätis ja on tänulik ka Paljassaare Naked Islandi meistritele. Bruno Kadak aitas palju ja huviga, tegi kvaliteetset tööd. Puidust toolist on võetud vorm, põletatud tool välja. Kogu eeltöö, kõik vahast toorikud ja valuvormid on kunstniku enda teostatud. Rauavalu tehnoloogias valminud teosed teostas Erle Nemvalts enamjaolt Lätis. Pilved küll mitte, neid sai Eestis teha. Algteadmised sai Nemvalts meie kunstiakadeemia rauavalu kursuselt. Urmas Lüüs ja Nils Hint on mõlemad hinnatud tegijad, on ka rahvusvaheliselt nimekad, ent nende huviskaala on meeletu ja aeg piiratud. Nad ei kurda – nagu Erlegi –, nad teevad oma tööd, ja teevad südamega.

Esimene soolonäitus „Palju vett ja vähe kulda“ oli Erle Nemvaltsil A-galerii seifis 2018. aastal. Väliskunstnikud ütlevad, et üks soolonäitus aasta olevat piisav, et sind meeles hoitakse. Erle teisel soolonäitusel „Vooruse lätted“ autoriehte kommertsgalerii seifis 2020. aastal oli juba tunda andekuse aroomi. „Ärevuse anatoomia“ on tema kolmas isikunäitus. See on tema vanust arvestades tõsine saavutus. Mitte ainult märgutuli töökusest ja järjekindlusest. Küsimus on kvaliteedis, nii teostuse kui eelkõige mõtte kvaliteedis. Ja selles on Nemvalts meister. Noore kunstniku loomingut on eksponeeritud ka Portugalis Lissaboni rahvusvahelise ehtekunsti näitusel „Külm higi“ („Suor Frior“) ja Saksamaal Müncheni ehtekunsti nädalal, Belgias ja New Yorgis ehtediileri Charoni Kranseni tiiva all, väljas olid juba kuulsaks saanud ahvidega sõrmused. 2019. aastal pälvis Erle Nemvalts nende tööde eest Noore Ehte Fondi loomestipendiumi.

Ei saa jätta märkimata Nemvaltsi järgmisi näitusi. Itaalia kirikutesse kavandatud mitmeaastane näitusetuur, mille algatajaks on Maria Rosa Franzin, sealse ehtekunsti assotsiatsiooni president, algab selle aasta novembri lõpus Padovast, läbib Firenze, Veneetsia ja paljud teised Põhja-Itaalia kirikud ning on pealkirjastatud „Pühendusehe“ („Devotional Jewellery“). Viktoriaanlikul Inglismaal väga levinud ehteliik „Memento mori“. See on leinaehe, tähendusega: hoidke meeles, et olete surelik, surm ootab teid. Osaleb sadu nimekaid ehtekunstnikke üle ilma, Eestist kutsutuna Tanel Veenre ja nende ridade autor. Erle Nemvalts läbis edukalt tiheda taotlejate sõela.

„Ärevuse anatoomia“ toob mu meeltesse Jaapanist pärit elamise kunsti. Täpsemalt, wabi-sabi ja kintsugi filosoofia, mille järgi tunnetatakse, et ka mööduv võib olla kaunis. Kintsugi’t võib vaadata elu metafoorina, kus kogetud valud, haavad ja kaotused on teisalt ka vajalikud. Jättes oma hingehaavad ravimata, tekitab see neid vaid juurde. Oskus väärtustada oma nurjumisi-läbikukkumisi – see on suur kunst. Armid jutustavad meile me elulugu. Süda võib mõraneda, ent selle varjamine näiteks häbiga ei ole lahendus, vaid pikendab vaevusi veelgi. Mõrad on elu osa ja teinud meist need, kes me oleme. Selle tunnistamine annab märku hinge särast. Iga aus auto on kusagilt mõlgitud. „Ärevuse anatoomia“ tekitab helge ja puhta tunde. Kergus-raskus, lootus ja meeleheide loovad kukesaba (kokteili), mis viib su pilvisse. Pilves mis pilves.

Lõpetuseks ei väsi ma kordamast maalikunstnik Eerik Haameri sõnu: „Kunstnik sa võid olla, ent inimene pead olema.“ Erle Nemvaltsi Hopi näitus kinnitab, et ta on seda suurepäraselt mõistnud.