Plahvatus Pärnus raamatuna

Rael Artel on üks vähestest, kes on võtnud ette Academia Non Grata kui nähtuse uurimise.

Heie Treier

Pärnu plahvatuse kohta on nüüdsest dokumentatsioonide näituse kõrval ka raamat, millest saab Academia Non Grata kui kooli ning Non Grata kui koolkonna uurimisel möödapääsmatu viitamisallikas. On üsna oluline, millal nähtust dokumenteeritakse: aja möödudes on ka mälestustel ja tõlgendustel ning ideoloogial ja poliitikal omadus uueneda, miski ei jää täpselt samaks.

Raamatu ilmumisajaks on Pärnu kooli tegevuse lõpetamisest möödas juba aastaid ning kunstnikud laiali läinud. Osa tegutses edasi Tallinnas kultuuritehases Polymer, ent kuna see suleti 2014. aastal, lõpetasid kunstnikud ka Tallinnas koostegevuse. Al Paldrok tuuritab aga maailmas jätkuvalt ringi Non Grata nime või kaubamärgi all ja saadab tihedalt pressiteateid näituste ja performance’ite kohta USAs ja mujal. Seal osalevad aga juba sealsed kunstnikud, tehes samalaadset kunsti, nagu omal ajal Non Grata performance’i-kunstnikud Eestis. Pressiteateid vaadates jääb illusioon, et rühmitus ja võib-olla isegi kool tegutsevad aktiivselt edasi.

Rael Artel Pärnust pärit kunstiteadlase ja kuraatorina on olnud õige isik nähtust kaardistama nii näituse („Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik“ 2012. aastal Kumus) ja ka raamatuna. Töö pole olnud kerge. Materjali vastupanu on olnud tugev, nii arhiivide ja dokumentatsiooni kättesaadamatuse, materjali laialivalguvuse kui ka Al Paldroki kui ühe võtmeisiku keeldumise tõttu koostööst – isegi tema aktiivse raamatule vastutöötamise tõttu. Tegelikult on Academia Non Grata ja sellega seotud koolkond olnud kõigi tegevusaastate jooksul tõrjuv sõltumatute kunstikriitikute suhtes, vaigistades neid mitmete meetoditega. Nad on taktikalise salapära abil suutnud kontrolli all hoida oma meediaretseptsiooni, mis pole aktiivselt tegutsevate kunstnike seisukohalt iseenesest seninägematu. Reviiri kaitstaksegi mitmeti. Siiani on Academia Non Gratat kui nähtust suutnud uurida vaid Maarin Ektermann oma 2009. aasta magistritöös ning nüüd Rael Artel.

Raamat koosneb pilditahvlitest, ajateljest koos kordustrükina ilmunud artiklitega, koostaja eessõnast, arvukatest intervjuudest kunstnikega (see plokk on jaotatud kolme ossa: pioneerid, esimesed aastad ja nähtuse teisenemine) ning lõpetuseks Kumu kunstiteadlase Eha Komissaroviga. Kõik tekstid on eesti ja inglise keeles. Raamat lõpeb osalise bibliograafiaga. Köide ja kaaned on kontseptuaalsed, andes aimu raamatu sisust: ülikirju panoraamfoto Kumu näituselt ning rõhutatult kerge paberümbris, millega ei anna raamatu raskekaalulist sisu (320 lk) piisavalt hallata. Graafilise disaini on õnnestunult lahendanud Jaan Evart. Õnnestunud on ka näituse ja raamatu pealkiri. See tundub olevat Rael Arteli kui kuraatori üks tugevusi: tuua pealkirja abil, mis on rohkem kui pelk olukorra kirjeldus, esile nähtuse tuum.

Teaberikkad intervjuud. Otsus teha kunstnikega intervjuu on olnud erakordselt hea. Nii on kaardistatud kõikvõimalikud kogemused seoses Pärnu kooli ja koolkonnaga, aga dokumenteeritud ka tegijate endi hääl oma nime all. Ajas ju Academia Non Grata poliitikat, kus väljapoole rõhutati kunstnike anonüümsust jätmaks muljet, et nad kõik tegutsevad ühe mütsi all, olles loovutanud kunsti nimel oma kodanikunime. Anonüümsus on nüüd, tagantjärele, osutunud pigem problemaatiliseks, pannes küsima, kuidas niisugused mängureeglid välja mõeldi ning kehtestati? Ning kus dokumentatsioon asub?

Non Grata tegevus on nimelt superhästi dokumenteeritud. Neid on ka näitustel eksponeeritud, aga põhiliselt taotlusliku „tapeedi“ kujul. „Kapitalism“, „eraomandus“, „erastamine“ ja „juriidika“ võiksid olla märksõnad, mis siin esile kerkivad. Ülejäänud kunstnikud, nagu võib aru saada intervjuude põhjal, võivad kohati tunda, et nad on ilma jäetud selle perioodi omaenda maalidestki. Kunstiteadlaste seisukohalt on see suhteliselt struktureerimata info.

Ometi on raamatu „Plahvatus Pärnus“ intervjuusid meeldiv lugeda: ei pesta inimsuhete musta pesu, vaid konstateeritakse olukorda. Intervjuudes avanevad sümpaatsed kunstnikud ja saab teada nii mõndagi uut, mille kohta ei osanud varem küsidagi. Näiteks poleks tulnud selle peale, et ka Visnapite litokeskus on Non Gratast välja kasvanud.

Intervjuude sari algab märgiliselt Sorgega, kes esindas Academia Non Gratas ilmselt päikselisemat plahvatuslikku poolust. Tema isiku kaudu tähtsustub muu hulgas vana peda (praeguse Tallinna ülikooli) kunstihariduse osakonna roll kunstiajaloos. Sorge lõpetas oma õpingud 1990ndate keskel vanas pedas performance’iga (lk 183). Ilmselt poleks sama aja EKAs nii radikaalset lõputöö defineerimist üliõpilasele lubatud: EKA lühiajaline ühinemine Academia Non Grataga ning järgnenud muutused leidsid aset alles kümme aastat hiljem nullindatel.

Al Paldroki roll Academia Non Gratas oli esindada ilmselt karmimat plahvatuslikku poolust. Anonymous Bohi taktikaline enda kättesaamatuks tegemine saadab kogu trükist. Rael Artel on olukorra lahendanud kaudsete meetoditega: taasavaldanud (lk 90-91) Mari Sobolevi intervjuu Paldrokiga 1999. aasta Luubis ning oma küsimused temale, mis jäid vastuseta (lk 215). Arvata on, et sellega pole Non Grata lugu veel lõppenud, ehkki Eha Komissarovi lõpulause kogu raamatule on kergelt ähvardav ja ehk tal ongi õigus olla muuseumi seisukohalt nördinud. Ometi me ei tea, kuhu Non Grata järjejutt veel pöörab. Kaugemas tulevikus võib ootamatusigi ette tulla.

Vastamata küsimused. On palju küsimusi, millele sellest raamatust vastust ei saa ja mida tuleks käsitleda mõnes järgmises raamatus. Näiteks: Academia Non Grata kui kunstnike asutatud kunstikooli lähtekohad, nende toimimine ja muutumine ajas, seal õpetatavad ained; kunstnike välja mõeldud ja rakendatud haridusprintsiibid, nende haridusfilosoofia (jah, see oli olemas, seinasuurustele paberitele joonistatud skeemidena); Non Grata inimese elu ja kunstniku rolli filosoofia (ka see oli olemas ja sellel teemal peeti performance’i-kujulisi loeng­esitusi näituste avamisel); Non Grata maalikunst, performance, graafika, video, koomiks, installatsioon, nende omavaheline seotus ja ühtsus (kuidas oli võimalik, et igal aastal võeti kooli vastu uusi üliõpilasi ning nad hakkasid kohe sedavõrd ühtselt tegutsema?); Non Grata reklaamikunst (kindlad võtted üritustel osalevate masside suunamisel või raamatu presentatsiooni läbiviimisel); Non Grata glamuur, moekunst, ehtekunst ja stilistika nii performance’ite toimumise ajal kui tavaelus; Non Grata huumor; Non Grata vastupanumeetodid ja võitluskunstid; Non Grata välispoliitika ja rahvusvahelised suhted. Non Grata kirjastustegevus ja festivalid; Non Grata mõju eesti kunstile üldiselt (hämmastavalt palju EKA üliõpilasi on mingil eluperioodil läbi käinud Pärnust). Süsteem toimis oma kõrgajal nagu riik riigis.

Küsida võiks ka oma ajastu kunstitendentsi kohta laiemalt: asutati ju 1990ndate alguse Peterburis samuti üks „akadeemia“ nimeline kaasaegse kunsti kool ja koolkond (Neoakadeemia), mida saatis rahvusvaheline tähelepanu. Kas tegemist ongi laiemas plaanis nii-öelda Ida-Euroopa spetsiifilise olukorraga, kus kunstiuuendused toimuvad kunstnike endi loodud kooli abil?

Academia Non Grata mõju jätkub varjatult, hea oleks edaspidi sedagi jälitada. Üks Non Grata ja EKA taustaga kunstnik on teostamas unistust asutada omaenda alternatiivne päriskool, kus õpe toimuks paljuski performatiivselt. Teine ajab litokeskuse asja ning tegutseb performatiivselt, ujudes vastuvoolu ühiskonna dikteeritud nõuetega. Kolmas on kollektiivsest ja anonüümsest identiteedist lahku löönud ning edendab omaenda kunstnikukarjääri. Kuskil tehakse performance’i-üritus, kuhu on koondunud Pärnu taustaga kunstnikud.

Kõige hiljutisemad pressiteated üle maailma toimuvate Non Grata ürituste kohta on küll glamuursed, ent fotodel näeme satanistlike rituaalidega sarnanevat tegevust. See läheb kokku laiemate kunstitendentsidega, näiteks vendade Chapmanite või Nathalie Djurbergi humoorikalt alanud, ent viimastel aastatel avalikuks satanismiks keeranud looming, rääkimata Damien Hirstist. Sogased vood tungivad juba kauemat aega peale ka popmuusikas. Okultismist on saamas mainstream. Ilmselt kajastavad need tendentsid praeguses vaimses maailmas toimuvat, mille tulemuseks ei saa olla muu kui veel suurem julmus ja vägivald ühiskonnas.

Ma ei taha artiklit lõpetada ähvardavalt, ühesõnaga, Academia Non Gratal ja rühmitusel nongrata või Non Grata on olnud mitmesuguseid perioode, mis on toodud esile ka raamatus „Plahvatus Pärnus“. Nähtus on olnud pidevas muutumises. Selle uurimine sügavuti seisab ilmselt veel ees ning siin peaksid kunstiteadlased ilmselt tegema koostööd, jaotama omavahel ära aspektid, et need aruteludel taas kokku viia. Probleeme jääb õhku, küsimusi on palju. Non Grata saladused ilmselt polegi erilised saladused, kui need ilmnevad, aga niikaua, kuni puudub täielik faktoloogia, jääb salapära ikkagi alles, võib-olla see tulevikus isegi kasvab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht