Poliitiline pusle jääb kokku panemata

Corina L. Apostol on hoidunud viimase viie-kuue aasta kunstipildis domineerima kippunud üheplaanilisest düstoopiaõhustikust ja andnud kunstile võimaluse maailma asjades kaasa rääkida.

HANNO SOANS

Näitus „Mis sillutab teed uuele maailmale?“ Tallinna Kunstihoones kuni 5. XII. Kuraator Corina L. Apostol, kunstnikud Alina Bliumis, Zach Blas, Tšto Delat?, Vala T. Foltyn, Núria Güell, Sandra Kosorotova, Kristina Norman, Daniela Ortiz, Tanja Ostojić, Lia Perjovschi, Dan Perjovschi, Dushko Petrovich, Urmas Viik ja Ala Younis.

Tallinna Kunstihoones on väljas pretensioonikas suurnäitus, mille ambitsioon on kajastada protsesse, mille tulemusel on väidetavalt viimase kümne aasta jooksul toimunud aktivismiga seotud sotsiaalse kunsti nihkumine kunstimaailma äärealadelt kui mitte peavoolu, siis vähemalt tugevalt keskme suunas. Oletagem, et lähteväide on tõene, kuigi sellele toeks pole esitada suurt muud kui selle tendentsi apologeedi kuraator Corina L. Apostoli kinnitus. Neutraalsemalt mõjub kuraatori teine põhiväide, et näitusel osalevate kunstnike looming toob kokku kunsti, aktivismi ja maailma poliitika eri tahud. Tõepoolest, tegu on kirju, raskesti kirjeldatava kaleidoskoobiga. Näitusel „Mis sillutab teed uuele maailmale?“ on kokku toodud 14 kunstnikku ja kunstirühmitust, kelle hulgas on ka mitu minu sotsiaalse kunsti retseptsioonihorisonti juba varem tugevalt mõjutanud isikut ja kollektiivi, nagu näiteks serblanna Tanja Ostojić, rumeenlane Dan Perjovischi, venelaste rühmitus Tšto Delat? või siis meie oma Kristina Norman. Ometi jääb näitus konstellatsioonina, erinevate tööde orkestreeritud ühismõjus tekkiva lisaväärtuse seisukohast lõpetamatuks ja, mis sotsiaalse kunsti puhul eriti häiriv, kuidagi leigeks – näitus kui arhiiv jääbki esseeks aktiveerimata. Selle peapõhjus on, et näituse kaks keskset ambitsioonitelge ei mahu koos antud pinnale ära: ühe liigagi tiheda näituse asemel oleks sellest ainesest vabalt võinud teha kaks eraldiseisvat, ehk veidi hõredamat, ent mõjuvamat näitust.

Suure saali installatsioon. Näituse teine kavatsus, mis tekitabki mainitud mahuprobleeme, on välja valgustada oluliste kunstiliste sekkumistega pikitud poliitilise ajaloo areng kümnendite kaupa 1940. aastast tänapäevani. Seda kandev ekspositsiooniosa, rühmituse Tšto Delat? ja kuraator Corina L. Apostoli koostöös sündinud ühisinstallatsioon „Kunstist, poliitikast ja kaasamisest“ haarab enda valdusse peaaegu terve Tallinna Kunstihoone suure saali. Iga kümnendit saadab kõige olulisemate sündmuste väljatoomine ajajoonel, sellele vastav valik dokumentaalkaadreid teleriekraanil ning lugemislaud poliitilise mõtte ja sotsiaalselt relevantse kunsti materjalidega. Olles arhiiv, kus esitatakse intensiivselt subjektiivne ajaloo ja kunstinägemus, mis on nii tänapäevase sotsiaalse kunsti eellugu kui ka eeldus, tahab see ühtlasi olla ka hariv lugemistuba, mis on varustatud poliitilise ajaloo ja aktivismi ning sotsiaalse kunsti ajaloo võtmetekstidega Franz Fanonist Claire Bischopini. Kunstilise ja haridusliku aspekti ühendamine on olnud sotsiaalse kunsti üks võtmeregistreid, mis võib väljenduda sedavõrd erinevates ettevõtmistes nagu türklaste kogukondlik Oda Projesi või Jeremy Delleri massiivne Orgreave’i lahingu rekonstruktsioon. See näituse osa näib niisiis katvat üht võtmelise tähtsusega tegevusnišši kaasaegses sotsiaalses kunstis.

Kuigi veetsin sellega terve põneva laupäeva ja oleksin olnud valmis selles intrigeerivas keskkonnas veelgi aega veetma, tundus mulle ometigi, et mugava töötoa kohta on see liiga monumentaalne. Ja kui küsida, kas selline installatsioon on tingimata vajalik, et valgustada välja viimase kümne aasta jooksul toimunud aktivismiga seotud sotsiaalse kunsti arengutee, siis tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole. Kui see ruum oleks jäänud teostele, poleks ehk tundunud, et näitusel jääb oma ambitsiooni täitmiseks puudu tööde kriitilisest massist. Seda laadi arhiiv koos Tallinna Kunstihoone suurde saali paigutatud XX sajandi kultuuri võtmetegelaste subjektiivse esitusega – kes oleks võinud arvata, et kuidagi saab kokku panna näiteks Mohammed Ali ja Elo Tuglase? – oleks võinud vabalt väärida omaette näitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Mitmed selle näituse probleemid algavad sellest, et see põhineb raamatul, Corina L. Apostoli ja Nato Thompsoni toimetatud ja 2019. aastal välja antud artiklikogumikul „Mis sillutab teed uuele maailmale?“ („Making Another World Possible“), kuhu sobitub suurepäraselt Tšto Delat? rühmituse ajajoon. Raamatu teisendamine näituseks ei ole aga tingimata lihtne ülesanne.

Ajaspetsiifika ja osalev kunst. Ekspositsioon algab Lia Perjovschi teksti-installatsiooniga „2020. Võtmesõnad“, mis näib osutavat ühiskondliku kaose ja poliitilise segaduse haaramatusele. See mõjub, nagu seisaks keset arvukatest põnevikest tuntud stseeni, kus vaataja seatakse silmitsi lõputult hargnevatest vihjetest ja puntras juhtlõngadest koosneva seoste skeemiga seinal. See ei avane aga kellelegi teisele peale selle koostaja enese. Selle teose omamoodi antipoodina toimib Dan Perjovschi „Joonistused“, töö, mis kasvab välja karikatuuri traditsioonist ja haarab vaataja esmapilgul justkui kerglaste sõnamängude võrku. Perjovschi seostab, nagu ikka, osavalt lokaalseid ja globaalseid, ajakirjanduslikke ja filosoofilisi ning joonistuslikke ja tekstuaalseid sõnumeid, töötades seeläbi mitte koha- vaid ajaspetsiifiliselt, vahetult meie uudishorisondi kohal. See ilmselt näituse humoorikaim teos ühendab pealegi osavalt sise-ja väliruumi, suunates osa oma sõnumeist tänaval möödujaile, osutudes ühtlasi näituse veenvaimaks reklaamiks. Näituse tugevamate tööde hulka kuulub ka Tanja Ostojići kahest osalusstsenaariumist koosnev teos „Ümberpaigutatud naised“. Selle ühes osas kutsutakse vaatajaid üles proovile panema migratsiooni seisukohast võtmelise tähtsusega poolavalikku ruumi, näiteks kas või lennujaamade ümbrust, poseerides isetehtud loosungiga „Ümberpaigutatud naised“, või allutama end avalikule läbiotsimisele, mille tulemusel katsejänes laotab demonstratiivse etenduse käigus tänavale laiali oma kohvrite ja kottide sisu väikseimate detailide ja tasku­soppideni. Ostojići töö kõlab siin, nagu tema puhul alati, taas kokku teise laine feministide mõjuka loosungiga „Isiklik on poliitiline“. See toob näitusel ainsana mängu delegeeritud performance’i mõiste, mille põhjaliku analüüsi esitab Claire Bischop oma mõjukas raamatus „Kunstlikud põrgud. Osalev kunst ja vaatamise poliitika“ (sellega saab tutvuda ka ühel näituse lugemislaudadest). Ostojić kogub tagasisidet blogisse aadressil www.misplacedwomen.wordpress.com, kus projekt elab oma iseseisvat elu, sõltumata näitusetegevusest.

Psühhogeograafiline nihe ja tekstilised teosed. Jõuliselt on välja mängitud Daniela Ortizi „Rassistliku Euroopa aabits“, kus on dekonstrueeritud lasteraamatute kolonialistlikke ja rassistlike sõnumeid ja sõnastatud need valusalt loosunglikesse väidetesse Euroopa Liidu rändepoliitika aadressil.

Kristina Normani väljapanek koosneb kahest omavahel tihedalt seotud projektist üldpealkirja all „Sekkumised Palee väljakul“. Esmalt näeme dokumentatsiooni, kuidas ta installeeris 2014. aasta „Manifestal“ Kiievi Maidani väljakul tuntuks saanud metallist kuusepuukarkassi Vene impeeriumi kultuurihegemoonia ühte keskmesse, Peterburi Ermitaaži ees paiknevale väljakule. Sellega muutis ta näiliselt neutraalse dekoratiivse objekti õõnestavaks mälukandjaks, mis kutsus ka päris elus esile ühe politsei sekkumisega päädinud poliitilise protestiaktsiooni ja sundis Ermitaaži direktorit avalikkuse ees vabandama. Videos „Raudkaar“ on kunstnik jäädvustanud psühhogeograafilise nihke, mis tekib, kui detailne Maidani sündmuste ülevaade on üle kantud Peterburi Palee väljakule.

Kuna olin otsustanud vaadata kõigepealt teoseid, mitte lugeda digigiidi saatetekste, jõudis detailse ajaloodokumendi ümberpaigutamise efekt mulle kohale järk-järgult. See sai alguse kergest ebamugavustundest ja kasvas üle tugevaks lühiseks, mille tekitas konkreetse ajaloosündmuse siirdamine sellele vastanduvale ideoloogilisele väljale. See on üks näituse väheseid töid, mille mõju mind siiani kummitab.

Sotsiaalses kunstis iseenesest viljakas ajaleheformaat, mida mitmete linnade gentrifitseerimise analüüsimisel on kasutanud ka Dushko Petrovic, näib sellel näitusel mõnevõrra jäävat varju tekstuaalse iseloomuga tööde domineerimise tõttu. Tore on aga see, et kunstnik on näitusega seoses kaasatud Tallinnas Kalamaja ümbruskonnas toimuvate protsesside analüüsi, millest peaks sündima tema järgmine ajaleht.

Näituse ehk suurim üllataja on Urmas Viigi koomiks „Tume planeet“, kus kirjeldatakse kolmikliidu juhtfiguuride ulmelist kosmosemissiooni ja tuuakse mängu viimaste aastate Eesti elu poliitilise alateadvuse retoorika. Näitusetervikus on see vähemalt siinsele vaatajale kerge hingetõmbepaus.

Kommunikatsioon ja selle puudulikkus. Sandra Kosorotova meditatiivne „Rohujuuretasand. Kuidas umbrohu moodi vastu pidada“ toob juba oma loomemeetodis loodussäästliku koeksistentsi tähtsust rõhutava meditatiivse ruumiinstallatsiooniga mängu nüüdisaegse sotsiaalse kunsti ühe levinuma teema, posthumanistliku ökofilosoofia. Arvestades kaasaegses kunstis parasjagu toimuvat massiivset rohepööret, oleks näitusel võinud olla veel mõni seda temaatikat puudutav töö.

Isemoodi paariku moodustavad kollektiivi Tšto Delat? videovormis paroodia „Üks öö sotsiaalvõrgustikus. Farssooper“ ühest vastuolulisest internetikaasusest, ajakirjanik Arkadi Bab­tšenko mõrva kajastamisest netis, ja Zach Blasi ulmekahõnguga filmi-installatsioon „Kontrainternet“. Kui esimene pilab internetisuhtlust, taandades selle vändaga opereeritavaks mehaaniliseks pildipangaks, siis teine esitab efektse digisimulatsiooni futuroloogide happerännakust kujuteldavas tulevases Räniorus, interneti infrastruktuuri varemeil. Kui esimene piirdub kitsama, ühe kaasuse kriitikaga, siis teine kaasab sõna otseses mõttes internetijärgsesse fantaasiasse ka soolisuse uued perspektiivid queer-teooria võtmes, tsiteerides selles valdkonnas tegutseva intrigeeriva teoreetiku, transidentiteediga Paul (Beatriz) Preciado mõttekäike.

Läheme siit aga tööde juurde, mille kommunikatsiooni-potentsiaalist jäi minu arvates antud olukorras vajaka või mis osutasid ummikteedele. Vala T. Foltyni, keda kuraator on nimetanud etenduskunstnikuks, uurijaks, koreograafiks, poliitiliseks aktivistiks ja queer-nõiaks, mida viimane siis ka ei peaks tähendama, justkui antiliturgiana mõjuvat aktsiooni ei suutnud ma parima tahtmise juures puhtvisuaalse vaatluse põhjal seostada queer-temaatikaga.

Ala Younise iseenesest huvitav arhitektuursete minimakettide seeria „Drachmas“ oleks ehk välja kandnud, kui oleks näidatud ka Egiptuse televisiooni tarvis toodetud propagandistlikest teleseriaalidest katkendeid, mida selles välja­võtetena analüüsitakse.

Núria Güelli tööde sisuks on (nais)kunstniku ebakindel ja alarahastatud staatus kultuuritööstuses. Teema on igati väärt eraldi käsitlemist, ent ei kuulu siiski samale akuutsustasandile näiteks kliimakriisi, näljahädade ja suhtlusvõrkudes massiliselt leviva valeinformatsiooniga.

Mis puutub aga Alina Bliumise joonistustesse „Tants kui relv. Uurimus liikumisest sõja- ja vastupanuideoloogiate teenistuses“, siis näib selle teose seos kasvava militariseerumise temaatikaga puhtillustratiivne. Tõeliselt suurtest probleemidest on jäänud käsitlemata tuumaoht ja fundamentalismi globaalne tõusulaine.

Kuigi otsustasin oma ülevaates keskenduda pigem vastuoksustele, olen veendunud, et igaüks, kellel huvi sotsiaalse kunsti vastu, peaks end sellel näitusel proovile panema. On oluline seegi, et siin hoidutakse programmiliselt viimase viie-kuue aasta kunstipildis domineerima kippunud üheplaanilisest düstoopiaõhustikust ja antakse kunstile vähemalt võimalus maailma asjades kaasa rääkida. Ülejäänu on pigem esitluse küsimus.