Popmaal ja kontseptualism ARS Factorys

ARS Factorys tegutsevad maalijad, graafikud, fotokunstnikud ja disainerid, avatud on galeriipinnad ja kunstipoed. Vähemalt esialgu on latt kõrgel hoitud.

JAAN ELKEN

Robin Nõgisto näitus „Censored Reality“ ehk „Tsenseeritud tegelikkus“ Arsi showroom’is 12. – 31. V ja Reimo Võsa-Tangsoo näitus „[ 1 | 2 ]“ Arsi projektiruumis 11. III – 30. V.

ARS Factory kui kaubamärk peaks tekitama rõõmsat äratundmist põlvkonnas, kes mäletab Eesti NSV Kunstifondile kuulunud tarbekunstiateljeede toodangut (neist aegadest saab järjepidevust mõõta vaid nüüdseks keraamikakeskuse nime all taasavatud keraamikaateljee), Factory seostub aga eelkõige Andy Warholi New Yorgi stuudioga, kus 1960ndatest kuni kunstniku surmani 1987. aastal massiliselt produtseeriti teoseid, millest nüüdseks on laotud popkunsti vundament.

Massitiraažis tarbekunsti tootmine osutus pärast Nõukogude Liidu hiigelturu äralangemist võimatuks, konkureerimine Aasia suurtehaste disainnõude või dumpinguhindadega müüdava IKEA-laadsete odavkaubamajade toodanguga lootusetuks. Tarbekunstiateljeedest vabanenud stuudiopindadel tegutsevad nüüd maalijad, graafikud, fotokunstnikud ja disainerid, allkorrusel on avatud uued galeriipinnad ja paar kunstipoodi võimaldavad korraldada näitusmüüke, meluks oleks vaja mõne käsitööõlle pruulikoda või vähemalt vegankohvikut. Infrastruktuur ju peaaegu on, kuid külastajaid napib, veel vähem on aga ostjaid. Vähemalt esialgu on latt suudetud kõrgel hoida.

Täpselt teostatud tuttavad kujundid. Robin Nõgisto seinamaal „Karvased, sulelised ja muud loomad“ on Arsi hoovifassaadil juba möödunud sügisest. Institutsionaliseerunud grafiti on nüüdsel ajal ka Brooklynis kooskõlastatud linnavõimudega (või valminud kommertsettevõtete tellimuskunstina) ja illustreerib hipsteripõlvkonna elukeskkonna standardeid. Teos sobib nagu valatult, olles vormivõtetelt, värvieelistuselt ja vaimsuselt otsekui implantaat Ida-Londoni psühhedeelse tänavakunsti klastritest. Vaid nüansierinevustega leidub samasugust tänavakunsti kõikjal maailma suurlinnades, üpriski tavaline on sellist kunsti produtseeriv hübriidne kunstiprofessionaal, kes tänaval töötamise kõrval teeb koostööd galeriidega, kujundab tooteesitlusi ja hoiab teadlikult sihikul oma kujundisüsteemi või brändi loomist. Midagi, mille jäljendamatuks ikooniks sai oma napil eluajal Keith Haring (1958–1990), kuid kelle risoomset signatuurmustrit ekspluateeritakse postuumselt kõige erinevamate esemete kirjamiseks. Sattusin 2018. aastal Viini Albertinas nägema Haringi retrospektiivi „Tähestik“ („The Alphabet“) ja samal aastal ka tema legendaarset Chicago seinamaali ühes linna munitsipaal­galeriis. Albertina näituse kvaliteet võttis sõnatuks ja on hea näide koomiksisarnase joonistatud maali high end’ist. Tippude kõrval on alati palju tasast maad ja tegelikult oligi popmaal kui selline meil täiesti kõrvale jäetud. On Pärnu kunstnik Andrus Joonas, kuid tema napp (aga robustne) kujundisüsteem kontakteerub pigem art brut’iga. Ja on veel Marko Mäetamme piktogrammid-koomiksid, kus koloriit on taandatud mustvalgeks või piirdub aabitsalaadsete primaarvärvidega.

Robin Nõgisto seinamaal „Karvased, sulelised ja muud loomad“ on Arsi hoovifassaadil juba möödunud sügisest.

Jaan Elken

ARS showroom’is eksponeeritud Nõgisto „Censored reality“ koosnes kolmest akrüülmaalist ja ühest matkatelerist eksponeeritud videoklipist. Pressitekst ja näituse pealkirigi oli jäetud eesti keelde tõlkimata, mis tõtt-öelda jätab popsliku mulje – põlvkondliku hoiakuna on English first täheldatav rõhuva enamiku EKAst tulnud noorte kunstnike puhul. Rahvusvahelistumise eest pole seega pääsu ka kodumaale jääjatel.

Nimetatud küll maalinäituseks, võiksid need akrüülvärvidega rullilõuendile maalitud ja klambripüstoliga otse seina lastud maalipaanid olla nii tulevaste seinamaalide kavandid kui ka prototüübid plaadikaantele, tekstiilidele vm. Ei mingit faktuuri ega värvide pindamisel tekkivat lisaväärtust, seega põhimõtteliselt tiražeeritav klahvivajutusega, kadudeta reprodutseeritav ja väljaprinditav. Nõgisto looming on täpselt teostatud, detailirohke. Kuigi saturatsioon oli põhja keeratud, värvid kakofooniat ei tekitanud (viibisin ruumis ka lühikest aega). Peene pintsliga teostus räägib heast kompositsioonivaistust. Kergelt loperdavad stilisatsioonid jõudsid juba 1960ndatel raudse eesriide kiuste ka siia, tüvitekst on seda tüüpi kunsti puhul peaaegu et piibli staatusesse tõusnud joonisfilm „Kollane allveelaev“ (1968), aga samahästi võis inspiratsiooni pakkuda ka Jaapani popvanakese Keiichi Tanaami (1936) looming. Rohelised marslased, 1950ndate diivanautod või Batmani koomiksitest tuttavad nahkhiired on popleksikas figureerinud tubli kuuskümmend aastat, vanast matkatelerist vilgutasid nad sõna „LOVE“. Selline easy-come-easy-go tunne pole reaktsioonina näitusel eksponeeritule ju paha: kõik on täpselt nii nagu vaja – omaaegsete koomiksijoonistajate töö päevalehtede juures oli ka päevakajalist illustreerida. Iseasi, kui kaua lärmakas kujundisüsteem kunstnikus ja vastuvõtjas tundlikkust toita suudab.

Nõgisto astub üles globaalsel ideeturul äraleierdatud, omamoodi kanooniliste väljendusvahenditega. Sellest veel jäigemad võiksid vahest olla vaid raskeroki fännide tarbitavad visuaalid. Näiteks Islandi päritolu popkunstnik Erró (sündinud 1932. aastal, kuid elanud kogu elu Itaalias, Prantsusmaal, viimasel ajal Hispaanias), kelle kujundisüsteem on infantiilsevõitu Aasia tõlgendustest märksa täiskasvanulikum. Tema kaleidoskoopilisse popmikserisse on Disney ja Marveli tegelaskujude kõrval sattunud ka poliitikud ja diktaatorid ning kommertsialiseerunud maailma brändi­uputus. Meelelahutuskultuuri tükkidest kokku pandud kunst on ise justkui terroristlik metamonstrum, visuaalne praht.

Kontekstualiseerimata ruumidetail. Projektiruumis eksponeeritud Reimo Võsa-Tangsoo isiknäitust „[ 1 | 2 ]“ on autor ise kirjeldanud kui „stseeni Michel­angelo Antonioni filmist „Blow Up“, kus miimid mängivad tenniseväljakul tennist ilma reketite ja pallita“. Lumivalges näitusesaalis kõrgusid vastakuti kaks seina äärde asetatud painutatud metalltorudest ja sinise plast­istmega tühja kohtunikutorni. Palliplõksimise heli oli valjuhäälditest kuulda, kõik oli tõepoolest nii nagu lubatud – võrkpallimänguga tegemist ei olnud.

Minimalistlik installatsioon eeldanuks keset näituseruumi seisva ja mõtteliselt ruumi poolitava monoliitbetoonist konstruktiivse karkassiposti mingilgi kombel kaasamist või jürgen­veberlikku eemaldamist. Praegu jäi see aga kontekstualiseerimata ruumidetailiks. Meenub keset Orissaare jalgpalliväljakut kasvav võimas tamm, mis oma asukoha tõttu internetihääletusel 2015. aasta Euroopa puu tiitli võitis. Näitus vajanuks lisaselgitusi: mis asjaoludel saab võimatu võimalikuks ehk kõik on võimalik. Napilt enne eriolukorra kehtestamist, 11. märtsil avatud ekspositsioon korjas ka banaalseid lisatähendusi, olles kui lineaarne illustratsioon viiruse­hirmus suletud spordiväljakutele üle riigi. Liigne päevakajalisus hävitab meta­füüsika.

Valmisesemete kasutamisega on kirjutatud kunstiajalukku Marcel Duchamp XX sajandi alguses masstootmisest võetud pissuaariga. Kunstimaailmale on see kollektiivses mälus püsiv artefakt mõõtmatult tähenduslik. Seega peab ready-made-objektide valikul olema eriti tähelepanelik. 2019. aasta Veneetsia biennaalil, kui kuraator oli Ralph Rugoff ja deviis „Te võite elada huvitaval ajal“ („May You Live in interesting Times“), oli biennaali põhinäitusele kutsutud ainukese Baltimaade kunstnikuna esinema noor leedulane Augustas Serapinas (kes oli ka biennaali noorim osavõtja). Tema Arsenales eksponeeritud projekt koosnes saalidesse laiali paigutatud sportmängude kohtunikutornidest (või ka rannavalvetornidest – maitseasi!), osa neist oli puidust, osa metalltorudest ja plastistmega. Külastajal oli vaba voli ronida tippu ja positsioneerida end kohtuniku või päästjana. Näiliselt on kõik meremaalid üks- ja seesama, tegelikkust patenteerida ei saa. Rainer Vakra viga oli ka vaid vigane viitamine, tsiteerimine on igal ajal aktsepteeritav.