P+P= festival

Ei saa enam mängida süütut, veenev iroonia tagab edu ka postinterneti ajal.

REET VARBLANE

Share this...

Facebook

Twitter

NU performance’i-festival „Corporate occult_lets talk about the body baby“ („Keha varjutamine_rääkigem kehast“) 29. X – 5. XI Tallinnas Kanuti gildi saalis ja Telliskivi loomelinnaku Punases majas.

Äsja lõppenud NU performance’i-festivalil esinenud kunstnikke pole õige ühe mütsi alla panna, kuid ometi joonistus seal üsna selgelt välja paar suundumust.

Kuraator Maria Arusoo on mitmel pool öelnud, et ta pole lähtunud performance’i-kunsti ajaloost, vaid praegusest poliitilisest kontekstist ehk siis „agressiivsest, ksenofoobsest ja vägistamiskultuurist“ kantud sootsiumist, kus aegunud soolised, seksuaalsed, keha­kuvandi ja partnerlussuhte stereotüübid on endiselt normaalsed. Enamgi veel: arusaamast grab by the pussy (mitte by the willy) on saanud uus normaalsus.

Kuigi, kas kuskil on kunagi olnud teistsugune ühiskond, kui unistused kõrvale jätta? Eks seetõttu ole ju performance’i-kunsti ajaloos kehaga seotud diskursused lähtunud samadest eeldustest ehk „kõnetanud kolme domineerivat võimutööriista: kapitalismi, kolonialismi ja patriarhaalsust“ ja teinud seda „väga intiimsete ja privaatsete lugude kaudu“. Nii tundubki, et varem olnule vastandumine, millegi täiesti teistsuguse väljatoomine, ka siis, kui kuraator on seda ise siiralt uskunud, kuulub pigem eduka turundusstrateegia valdkonda. Eks on ju katusüritus – NU perormance’i-festival on algusest peale manifesteerinud, et just seal saab näha kõige uuemat ehk meie aega kõige adekvaatsemalt käsitlevat ja õigemat tegevuskunsti. Ükskõik kui hästi läbi mõeldud turundusstrateegia ei toimi siiski edukalt, kui ei ole häid esinejaid ning, mis kõige tähtsam, üritus ei ole hästi pakendatud ehk kureeritud. Seda on olnud kõik NU performance’i-festivalid ja seda on vaieldamatult ka tänavune.

Sulnis postinterneti kunst. Üks väljajoonistunud suundumustest on post­interneti-kunst. Sisuliselt võib post­interneti-kunstist ehk lihtsamalt öeldes interneti loogika järgi loodud kujunditest, nende omavaheliste suhete ja sõltuvuse taasloomisest(etendamisest) pärismaailmas rääkida juba 1980ndate lõpust, s.o internetikunsti tekkimisest peale. Kuigi enamasti kipuvad virtuaal- ja pärismaailma piirid nii-öelda postinterneti põlvkonnal, aga ilmselt hoopis laiemalt kõigil neil, kellel on online-maailmaga mingigi suhe, pahatihti hägustuma ning nad käituvad pärismaailmas vahest eneselegi teadvustamata virtuaalse maailma reeglite järgi. Seda piiripealset maailma püüdsid analüüsida ja mõtestada ka mitmed tänavuse festivali kunstnikud nagu Maria Metsalu või Kris Lemsalu või Helena Keskküla või Kolbeinn Hugi.

Kui tegemist on kooditundliku vaatajaga, siis läheb ta ilmselt hõlpsasti kaasa kunstniku rännakutega ühest reaalsusest teise, ka siis, kui need on üsna vabade kollaažidena esitatud, ning tunneb nüanssidest mõnu. Kui tegemist on teistsuguse kultuurikogemusega vastuvõtjaga, siis kipub järg käest minema või mõned käigud tunduma ülearu kunstlikud. Seetõttu hakkavad need toimima klišeedena või krüptiliseks jääma, puänt haihtub. Just selline tunne valdas mind Maria Metsalu sooloetenduse puhul. Kõik oli liigagi sujuv ja sulnis, oleks oodanud ette planeerimata käike (kas või mänguri näol), võims(am)at ebakõla, midagi, mis raputaks lahti päris ja virtuaalse maailma piiril tukslemisest. Ei saa öelda, et „Fuksias“ poleks olnud nauditavaid kohti, nagu näiteks mantrana kedratud klišee iha ja vastutustunde tasakaalustatusest ning selle visuaalse illustratsioonina mõjuv kujund, kus peategelane pidi keskendumist nõudnud füüsilises asendis ennast ka intellektuaalselt pingutama. Ei saa ka väita, nagu ei oleks autor lava valitsenud, aga pealiin, sõnum kas siis üksildustunde või millegi muuna kippus kaduma. Vägisi tuli meelde Hito Steyerli hoiatav tähelepanek, et „postinterneti kunst astus ekraanilt otse valgesse kuupi“ või festivalilavale.

Batmoloogia. Maria Metsalu, aga ka Kolbeinn Hugi performatiivse installatsiooni puhul jäi mind kummitama üks mõistujutt, mis käib küll 1980ndate ja 1990ndate Pariisi meeliskunstnike paari Pierre’i ja Gilles’i kohta. Camp-nähtusena määratletud kunstnike paaril ei ole ei Arusoo kontseptsiooni ega ka postinternetikunstiga väga palju pistmist, aga Nicolas Currie’ (Momuse) lool küll. Nimelt ei olnud jumal enam rahul taevasse tulnud inimeste välimusega. Renessansskunsti suurkuju Vasari oli soovitanud Pierre’i ja Gilles’i, et nood annaksid hingelt puhastele, kuid kehalt vanadele ja vaevatutele uue väljanägemise. Peetrus suunas kunstnikud puhastus­tuld ootava seltskonna juurde, kuid nende tähelepanu köitis hoopis põrguluuk, kust kostis muusikat ja immitses kuumust. Seal nägid nad meeletuid, igati kaubandusliku väljanägemisega, rõvedalt elurõõmsaid tüüpe ning hüppasid kerge südamega põrgusse, sinna, kuhu nad kuuluvad.

Tänapäeva kultuurimaailmas ei saa enam mängida süütut, paradiisis kaotatud süütust tagasi ei saa. Tahame või ei taha, kaasa hakkab mängima nähtus, mida Roland Barthes on nimetanud batmoloogiaks: kultuurikogemus nihutab nähtavuse tasandi iroonilisele metatasandile ning iga vahetu (siiras, süütu) kujund muutub teisendatud, irooniliseks kujundiks.

Kui vaadata Kolbeinn Hugi teost „Tulevik oleks tulnud hävitada eile“ („The Future Must Be Destroyed Yesterday“) irooniavõtmes, vahest ka eneseiroonia võtmes, sest kuigi „valguse isandateks“ saanud „vesiinimahvide“ keha oli installatsioonis (vähemalt teises osas) ujumisvõimelisena omandanud sellest tuleneva graatsia, on mehe- ja naisekeha esitatud erinevate märkide kaudu.

Keele vägivald. Festivali ühe tugevama etteaste tegi Vanessa Place (kahjuks ei näinud ma ei Ivo Dimchevi ega Dana Micheli performance’it). Place’i vägistamisnaljade performance oli avalikult irooniline rõvedate naljade kui selliste suhtes. Ma ei viita ei moralistlikule seisukohale ega naudingumehhanismile või nalja psühhogeneesile, nagu seda on käsitlenud Sigmund Freud ehk siis rõvedale naljale kui vägivalla maandamismehhanismile. Tõsi, sellele on küll osutanud Vanessa Place ise. Ingliskeelse etteaste veidi nihestatult esitatud (nais)ametniku kuvandi ning laurie­anderssonliku hüpnotiseeriva hääletämbri pani meie kultuurikontekstis elama see, kui Place esitas vägistamisnalju tõlgituna eesti keeles. Võõra keele vastuhakk tõi ehedalt välja nalja kui sellise taga oleva teo vägivaldsuse, igasugune glamuur ja hääletämbriga mängimine olid kadunud. Asja tegi aga iseäranis nauditavaks, et Vanessa Place ei olnud võõra keele ohver, ta oli oma olukorrast igati teadlik. See ei olnud naljakas, aga see oli võimas. Sama võimas ja enesestmõistetav oli ka Peachesi esinemine.

Place ja Peaches oleksid festivali välja kandnud kahekesigi.