Protestipaigast diskursiivseks ruumiks

Paul O’Neill ja Eliisa Suvanto: „Tahame luua ruumi, kus empaatiat, kaasamist ja mitmekesisust mitte üksnes ei hinnata, vaid ka stimuleeritakse.“

AIRI TRIISBERG

2012. aastal asutatud Checkpoint Helsinki on Soome kunstielus väga eriline institutsioon, sest see on oma lühikese eluea jooksul teinud läbi mitu põhjalikku muutust. Checkpoint Helsinki tekkis protestiorganisatsioonina, et Soome kunstiväli saaks väljendada oma vastumeelsust Guggenheimi muuseumi ehitamise suhtes. Edasi arenes see rahvusvahelisi näitusi korraldavaks rändorganisatsiooniks, mille juhtimisse ja arendamisse oli esialgu kaasatud muljetavaldav hulk Helsingi kunstipraktikuid. 2017. aasta suvel palgati Checkpoint Helsinki uueks kunstidirektoriks Paul O’Neill ja programmijuhiks Eliisa Suvanto, kes juhtisid organisatsiooni muutuste faasi. 2017. aasta detsembris alustasid nad tööd uue kontseptsiooni ja uue nime Publics all ning avasid oma ruumi.

Palun tutvustage Checkpoint Helsinki lugu pisut lähemalt.

Checkpoint Helsinki algatas grupp kunstnikke, kuraatoreid ja teisi kultuuritöötajaid. See sündis ajal, kui Helsingi linnavalitsuses hakati kaaluma mõtet Guggenheimi muuseumi filiaali rajamisest. See ettevõtmine oleks nõudnud Helsingi linnalt tohutuid investeeringuid maa ostmiseks, ehitustöödeks, Guggenheimi fondilt litsentsi omandamiseks ning uue muuseumi ehitamiseks. Tulevase muuseumi mõju ja tähendus Helsingi kunstielule tekitas palju küsimusi. Checkpointi eesmärk oli sõnastada alternatiivsed ideed, kuidas kujundada Helsingist rahvusvaheline kultuurilinn globaalse brändita.

Me ei olnud Checkpoint Helsinki asutamise juures, kuid kahtlemata on sel organisatsioonil väga võimas ajalugu. Checkpointi ellukutsumises osales üle saja kunstipraktiku. Nad mitte üksnes ei visioneerinud, vaid osalesid aktiivselt alternatiivse institutsionaalse mudeli ülesehitamises, et sellest saaks tähtis paik Helsingi, aga ka rahvusvahelise kunstielu seisukohalt. Publics jätkab Checkpointi missiooni ja hoiakuga, kuid me täiendame seda uute elementidega.

Olen lugenud soomekeelsest meediast, et otsustasite muuta organisatsiooni nime just seetõttu, et see seostus liialt ainult Guggenheimi vastu suunatud protestiga.

Meile tundus mitmes mõttes, et seisame uue alguse lävel. Checkpointi kolm esimest aastat läksid uudsete lähenemisnurkade katsetamise tähe all. Palju energiat kulus, et leida üksmeel, proovida läbi koostöömeetodid ja luua sidusus. Just siis, kui Checkpointist oli saamas jätkusuutlik organisatsioon, loobus Helsingi linn selle rahastamisest. Lühikese katkestuse järel hakkas organisatsiooni rahastama Kone fond (see Soome erafond rahastab akadeemilist uurimistööd, kultuuri ja kunsti). Eelistame identiteeti, mille tähendus on ühemõtteliselt produktiivne, mitte antagonistlik, vaid avatud, positiivne ja kaasav.

Checkpoint Helsinki on eriline institutsioon, sest see tekkis kunstnike algatusena. Nagu teiegi rõhutasite, olid selle organisatsiooni ülesehitamisega seotud väga paljud Helsingi kunstnikud. Viimasel paaril aastal on mulle siiski jäänud mulje, et kunstnike osalus organisatsiooni juhtimises on hakanud üha enam vähenema. Kas Publics on ikka kunstnike organisatsioon?

Tundub, et peaaegu kõigil Helsingi kunstimaailma tegelastel oli Checkpoint Helsinkiga oma suhe või lugu. See on üks põhjus, miks sellel organisatsioonil on õnnestunud ellu jääda. Koostöömeetodite leiutamine oli just alguses võtmetähtsusega. See oli väga oluline element Guggenheimile vastupanu mobiliseerimisel. Ent see oli oluline ka Checkpoint Helsinki mudeli puhul, mille aluspõhja moodustas pidev omavaheline suhtlemine. Checkpointi algatamise ajal puudus dialoog Soome kunstimaailmas täielikult. Tagasi vaadates tundub, et mõnede algselt sõnastatud eesmärkide saavutamine osutus liiga raskeks, sest Checkpointi mudelile oli muu hulgas iseloomulik, et selles ei osaletud kogu aeg. Kui palju inimesi töötab üheskoos millegi reaalse nimel, kuid ei saa selle eest palka, siis kipuvad eesmärgid ebamääraseks muutuma. Kõigi omaalgatuslike ettevõtmiste ees seisab väljakutse, kuidas luua raamistik, mis on üheaegselt demokraatlik, arenev ja ka institutsionaalne.

Millised on teie lähiaja plaanid ja kuidas muutub Publics teie juhtimise all? Kas hoiate järjepidevuse Checkpointiga alles?

Checkpoint Helsinki alussambad olid kvaliteetne kunst, eksperimentaalsus, rahvusvahelisus ja erinevate vaatenurkade nähtavaks tegemine. Viimane neist tähistab püüdlemist publiku mitmekesisuse poole ja erineva sotsiaalse taustaga kunstnike ja kuraatorite kaasamist. Checkpoint oli rändorganisatsioon, Publics avas oma ruumi Helsingis Vallila linnajaos. Seal on avalik raamatukogu, raamatupood ja lugemisruum. Hakkame korraldama regulaarset vestlusõhtute, ürituste ja performance’ite sarja, mis on täienduseks meie pikaajalisele kuraatoriprogrammile. Hakkame ka korraldama ja tellima avaliku ruumi kunstiprojekte. Füüsilise ruumi olemasolu tõttu saab Publicsist kohtumispaik, kust saab läbi hüpata, et juua tass kohvi või istuda maha uurimistöö tegemiseks. Meile on oma ruum oluline, sest nii saame tekitada korrapärase tegevusrütmi, mille raames kutsume kokku huvilisi ja algatame arutelusid. See võimaldab luua kontakti laiema publikuga, et arutada sotsiaalse võrdsuse, sallivuse ja diskrimineerimise teemadel. Oleme koostööle orienteeritud institutsioon: kõnetame sotsiaalseid teemasid ja murekohti, oma programmis peame oluliseks järgida eetika põhimõtteid.

Mittetulundusliku organisatsioonina näeme oma ülesandena ka väikeste omaalgatuslike organisatsioonide rolli ja tööviisi mõtestamist. Tahame kriitiliselt arutleda kunstisektori konkurentsile suunatud iseloomu üle ja rõhutada koostöö tähtsust konkurentsiloogika ületamisel. Tahame toetada kunstnike sõltumatuid algatusi, aga ka sotsiaalseid nõudmisi (paremad töötingimused, õiglased lepingud jne). Publics kavatseb koos sõltumatute kultuuritöötajatega neid arutelusid toetada ja võimendada. Meile on ka oluline, et Publicsi üritused ei toimu üksnes meie oma ruumis. Meie programmis on oluline koht pikaajalistel kaasaegse kunsti projektidel, mida korraldame koos partneritega Helsingis ja Soomes, samuti väljaspool.

Publics on diskursiivne algatus, mis ärgitab mõtteid vahetama kohaliku, regionaalse ja rahvusvahelise kunstimaailma üle. Meid huvitab loomulikult Soome kunstimaailma toimimine ja loodame hõlbustada arutelusid selle valukohtade ja võimaluste teemal.

Publics kannab edasi Checkpoint Helsinki vaimu ja on pühendunud kriitilisele sotsiaalsele mõtlemisele ning kunsti ja kuraatoripraktika avaliku rolli toetamisele. Publics tellib, produtseerib ja kureerib avalikku kunsti, rõhuasetusega pikaajalistel projektidel. Publics püüab mobiliseerida mitmekesist publikut. Publics on hariduslik ja vabakondlik algatus, mis tunnetab oma vastutust kajastada võrdsete võimaluste ja diskrimineerimisega seotud teemasid nii kultuurisektoris kui ka laiemalt. Meie võtmetegevus seisneb arutlemises, kureerimises, alternatiivide väljapakkumises ja kaasaegse kunsti loomises.

Iseäranis huvitav tundub, et teie kontseptsioonis on esiplaanil diskursiivsete ruumide loomine ja mõttevahetuse ärgitamine. Eestis on kunstimaailm liikunud viimastel aastatel hoopis vastupidises suunas: rõhk on olnud näituste korraldamisel, diskursiivne ruum on aga seevastu üsna drastiliselt kokku kuivanud. Miks on diskursiivsete ruumide loomine tähenduslik?

Diskursiivne ruum loob püsiva võimaluse astuda dialoogi kõikvõimalike inimestega, avalikkusega. Näitusepraktika on Helsingi kunstielus juba niigi väga hästi korraldatud. Siin leidub kunstnike algatatud näituseruume ja ka suuri institutsionaalseid näitusemaju, kuid sageli jääb seal vajaka mitmekesisusest. Publicsist peaks saama ruum, kus kunstnikud, kuraatorid ja kultuuritöötajad saavad arutada ühiskonna ja kunsti põletavate küsimuste üle. Diskursiivseid ruume on vaja, et teha sotsiaalsed, poliitilised, ökoloogilised ja majanduslikud võimustruktuurid nähtavaks ja algatada tegelikke dialooge.

„Publics“ tähendab inglise keeles publikut, avalikkust. Keda teie organisatsioon kavatseb kõnetada ja kuidas?

Meie publiku hulka võib kuuluda igaüks, kes soovib osaleda vestlustes ja sündmustes, et omandada või jagada teadmisi. Teretulnud on kõik, olenemata etnilisest kuuluvusest, sotsiaalsest klassist, vanusest, rahvusest või soost. Tõsi on, et osa meie programmist on suunatud eelkõige kunstnikele, tudengitele ja akadeemikutele, sest teeme koostööd Helsingi ülikoolidega. Püüame aga anda endale ka aru, milline võim ja vastutus kaasneb koostööpartnerite valiku või meie programmis esile tõstetud teemadega. Publics mitte ainult ei hinda empaatiat, kaasamist ja mitmekesisust, vaid tahab luua kõike seda stimuleerivat ruumi. See tähendab, et ka meie kuulume Publicsi avalikkuse sekka. Avaliku organisatsioonina peame kogu aeg esitama endale kriitilisi küsimusi institutsionaalse representatsiooni kohta ning nägema vaeva uute subjektipositsioonide nähtavaks tegemise nimel. Meie kujutluses on Publics ettevõtmiste, projektide ja produtseeritud kunstiteoste kogum.

Me kasutame avalikkuse mõistet alati mitmuses – see sisaldab meie käsituses kontseptsiooni, ajalis-ruumilist kohta/diskursust, aga ka inimhulki, keda me järgnevate aastate jooksul kõnetame või kes meid kõnetavad (olgu nad siis kujuteldavad või tegelikud). Me ei taha eristada meid ja neid. Küsimus on meie-mõistes – kuulume ju nii nagu ükskõik kes ka ise Publicsi avalikkuse hulka.