Puhasta oma meeled

Võiks öelda, et „Päästik“ kasutab külastaja käivitajana nostalgiat ühe tõeliselt hea peo suhtes. See on põgenemine, aga mitte maailma hädade eest peitu pugemine, vaid enese laadimine.

MAARIN MÜRK

Näitus „Päästik“, kuraatorid Evelyn Raudsepp ja Maria Helen Känd. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis kuni 2. VI 2024.

Viimastel aastatel tundub nagu ajaks üks kriis teist taga eriti rutakas tempos. Küllap on see mu enda priviligeeritus, mille tõttu viimased aastad erilisena välja paistavad, aga võib-olla on sellel muljel ka mingi tõepõhi all. Näitus „Päästik“ võtab lähtepunktiks just selle üldise esile tõusnud ärevusefooni, mida toidab nii kohalikus kui ka globaalses inforuumis heljumine – suured ja veel suuremad katastroofid, abipalved, üleskutsed reageerida jne. Enamikul päevadel mõjub valikute paljusus, kellele oleks vaja toeks olla, kokkuvõttes halvavalt, mistõttu lisandub veel ka süütunne.

„Päästik“ otsib, milline kunst ja milline näitus võiks sellises olukorras olla ventiiliks. Kuraatorite sõnul on nad valinud teosed, mis oma tugeva kohaloluga raputaksid vaataja oma peas tiirlevatest mõtetest lahti.¹ Üks levinud harjutusi ärevuse vaigistamiseks, mida muu­hulgas ka Peaasi.ee soovitab, on tähelepanu ümbersuunamine viie meele teravdamise kaudu.²

Valem on lihtne: viis asja, mida näed; neli asja, mida kuuled; kolm asja, mida puudutad; kaks asja, mida haistad; üks asi, mille maitset tunned. Keskendu praegusele hetkele, oma meeltele ja tajudele, püüa olla kohal ja mitte analüüsida.

Võtangi oma ärevusefooni kaasa ja läheme koos näitusele.

5.

Näen EKKMi robustset, (post)industriaalset keskkonda, mida on küll aastatega silutud, kuid mille rohmakust ei ole õnnestunud lõpuni peita ning see mõjub hetkel kuidagi lohutavalt. Näituseruum, mis ei ole steriilne valge kuup. Siin on külm, sellised ruumid ei saa kunagi päris soojaks, vähemalt mitte siinses kliimas. See on meeldetuletus: tuleb kokku hoida, et sooja saada ning vajalikud ruumid ja kogukonnad ise luua.

Ma näen tantsivaid kehasid, lainetavat massi. (La)Horde’i videoteoses toimub tuttav rituaal – peoks valmistumine, kollektiivne ekstaas, maha­tulek. Tantsijad segunevad inimhulgaga, mõjutavad seda ajutist organismi, külvavad segadust ning annavad õigel hetkel ülevusele hoogu juurde. Aga keegi peab järgmisel päeval ka muda seest käsitsi plasttopsitükke üles nokkima… Iga pidu saab kord läbi, vähemalt kuni algab järgmine.

Minu poole tulvab järgmine veel kummalisem maailm – kunstlik, väänutatud, kokku miksitud, kiirevooluline. Me kohtume taas, postinterneti kunst! Jacolby Satterwhite’i videoteos võib olla videomäng, muusikavideo, meie kaasaja manifest või siis hetk sotsiaalmeedias, kus vaataja ette paisatakse suvalised tükid, mis alluvad algoritmide salapärasele loogikale.

Selline ajastu vaim irvitab vastu ka Mihkel Maripuu maalidelt. Tahvelmaal, üks kõige õilsamatest kunstivormidest, on digivahendite abil moonutatud ning jõudnud taas kahemõõtmelisele pinnale. Lõuendile on laiali laotatud justkui tehisnärvivõrgud, mis kohtuvad kaasaja infotulvaga. Kaoses hakkab tekkima mingi rütm, kuid selle koodi ma ära ei tunne. Ilmselt pole vastava subkultuuri liige.

Aga tunnen ära turnikad! Adrian Kissi teosed noogutavad tervituseks kõigile, kelle lapsepõlv möödus metallist vaibakloppimispuudel kõõludes ning laagrites niiskel vatimadratsil und oodates. Kissi turnikatel ripuvad hiiglaslikud kummuvad nahast palakad – vormid, kust keegi on end läbi pressinud. Õnnelik põgenemine või pahaendeline koorumine? Rõivajääkidest ja teab-veel-millest valmistatud pehmendused mõjuvad nagu mingi düstoopiline treeningsaal. Millist koreograafiat teevad kehad siinses ruumis? Kelle kehad?

4.

Kuulen teknomuusikat, selle pulseeriv rütm saadab mind igal korrusel, tabades mind enne kui saan aru, kust see täpselt tuleb. Ühed teosed laenavad oma helitaustu teistele – tavaliselt on see rangelt ebasoovitatav, siin aga teadlik ja toimiv võte. Kuna ruumides on jahe ja privaatne, mõjub see nagu kutse end liigutada, kuid valgust on siiski liiga palju, et kontrollimatult minna lasta.

Kujutan ette, kuidas kuulen metalli kriginat, klaasi purunemist, rehvide pingutust, et asfaldist kinni haarata. Hanna Antonssoni installatsioonides kohtuvad õnnetustes hukkunud lindude tiivad autojuppide, rehvide ja mõranenud klaasiga. Igavene, mehhaniseeritud tiivalöök sahiseb, õigemini nagiseb, läbi õhu. See pole siin mingi idealiseeritud tuleviku-ulm küborgilistest kehadest, vaid kokkupõrke tagajärjel tekkinud ja seejärel vaevaliselt kokku lapitud maailm.

Kuulen kedagi manifesteerimas ehk siis universumilt välja pressimas rahalist küllust, eneseteostust, vinget partnerit. „Külgetõmbeseadus juba toimib teie elus, pange see toimima enda heaks! Te ei pruugi sellest teadlik olla, kuid teie elu suunab üks väga tugev jõud. Seda jõudu kutsutakse külgetõmbeseaduseks ning just praegu tõmbab see teie poole inimesi, situatsioone, töökohti ja suhteid – ja mitte ainult häid!“³ Uhuundus on tänapäeval väga populaarne, ärevad ajad ikkagi. Darja Popolitova peaehe teeb igavese naeratuse hoidmise lihtsamaks, isegi kui see naeratus mõjub nagu tardunud grimass.

3.

Puudutan metalli. Vatitekki. Linnu tiiba. Tegelikult mitte, sest näitusel ei tohi ju teoseid puudutada, kuid oma aistingud saan ka kujutledes kätte.

2.

Tunnen kopituse lõhna, mida uhkab kunagine põlevkivišaht. Seda ruumi pole aastaid külastajatele avatud. Nüüd tiirutavad seal Cevdet Ereki kõlarid, millest igaüks transpordib üles ja alla heliühikut. Seisan turvalisel platvormil ning võtan vastu helipahvakaid, mida kõlar minuni jõudes kuuldavale toob. Metall kõlksub ja lõgiseb, nagu siin ka vanasti. Šahti tagaosas aimub mingit mäsu, tööstusjääke, mida liikuv valgus punaseks võõpab.

Tunnen kellegi kohalolu. Näiteks tema, kes on kandnud Bárbara Sánchez-Kane’i punastest nahkvöödest eksperimentaalvormi, mis kaalub üle 30 kilo. See keegi on selle uhke seinal rippuva trofee enda külge riputanud ning selle oma liikumisega, oma kehaga käivitanud. Kujutan ette seda vaatepilti.⁴

1.

Maitsen kohalolu.

0.

Kui näituse üheks lähtepunktiks on päästik, siis mis siin valla päästetakse? Sõna ise seostub enamasti automaatkäitumisega, mis aitab igapäevaelust läbi tulla, ilma et peaks iga kord otsustama, kas näiteks peab hambaid pesema või mitte. Samuti ei ole paljud meie automaatreaktsioonid teab kui süütud ega pruugi alati olla inimestele kõige kasulikumad.

„Päästik“ ei ole teraapianäitus sellepoolest, et teosed peaksid olema kuidagi ilusad-meeldivad. Kuid teatud teraapiline efekt siin siiski on, sest teosed oma jõulisusega nõuavad endale vaataja tähelepanu ja sunnivad keskenduma. Eriti tagantjärele mõeldes muutub näitus lõpmatuks, sa kolad ruumist ruumi ning igal pool köidab miski: helid, valgus, värvid, teised inimesed, pilgud, vormid, kasvav elevus. Võiks öelda, et näitus kasutab külastaja käivitajana nostalgiat ühe tõeliselt hea peo suhtes. See ei ole muidugi universaalselt toimiv päästik, vaid toimib paremini nende peal, kel on kogemusi reividel käimisega, kellele kontserdil inimsupis õõtsumine seostub millegi positiivsega.

See ongi parim, mida kunst saab teha, tõmmata endasse ja pakkuda võimalust „ära käia“, astuda hetkeks kellegi teise kingadesse ning pärast jälle (näitusemaja) uks enda järel kinni tõmmata. See on põgenemine, aga mitte maailma hädade eest peitu pugemine, vaid enese laadimine. Ajutine ruum, ajutine kogukond, et pärast jaksaks jälle teha valikud, kellele kuidas toeks olla. Ergutatud meelte ja puhanuma peaga.

1 Intervjuu Klassikaraadio saates „Kunstiministeerium“, 13. IV.

2 https://kampaania.peaasi.ee/kuidas-arevushairetega-tegeleda/

3 Michael J. Losier „Külgetõmbeseadus“, tagakaanetekst kirjeldab ilmekalt nn manifesteerimist.

4 Kui te ei soovi pelgalt ettekujutusega piirduda, siis 13. V kannab seda Maria Metsalu.