Punab näitab Tartus oma Tšaikat

„Avangardi aabits“ järgib ja täiendab ametlikku jutustust sulaaegsest ja -järgsest kunstiuuendusest, „Maskuliinne eksistentsialism“ ja „The Age of Sex“ esitavad pigem koguja subjektiivse valiku.

TÕNIS TATAR

Näitused „Avangardi aabits“ Jakobi galeriis kuni 12. X, „The Age of Sex. Fotokunst Margus Punabi kogust“ Tartu Kunstimajas kuni 16. X ja „Maskuliinne eksistentsialism. Kunst Margus Punabi kogust“ Nooruse galeriis kuni 8. X. Kuraatorid Kadri Asmer ja Indrek Grigor.

Tartusse on jõudnud kuldne Puškini sügis, Tähtvere aiad ägavad õunauputuse all ning kesklinna galeriid on ujutatud üle Margus Punabi erakogu kunstiga. Doktor Punab, meestearst, interneti andmetel lausa selle eriala rajaja Eestis, on oma kogu avalikkusele eksponeerinud varemgi: 2012. aastal Tartu Kunstimajas ning 2014. aastal Viljandis Kondase keskuses. Juba oktoobri lõpus avatakse järjekordne näitus tema kogust pärit töödega ka Tallinnas Mikkeli muuseumis.

Kollektsionääri (ja kuraatori) mõjuvõimu kasvu kunstniku ja kriitiku omaga võrreldes on peetud viimaste aastakümnete kunstielu trendiks. Kunstimaailmale on tõsine kollektsionäär väärt oma kehakaalu kullas. Peatumata kõige ilmsemal, rahalisel sisendil kunstnike (kaudselt ka kunstiteadlaste) kliendi ja toetajana, ei saa kuidagi alahinnata kollektsionääri sotsiaalse kapitali ning ka rikkumata entusiasmi ja mõtete importöörina.

Kriitik seisab erakogujast kirjutades dilemma ees. Kollektsiooni koostamist võib väga hästi vaadelda vaimse praktikana, kuid kultuuriliselt ja institutsionaalselt on tegemist täiesti teistsuguse kategooriaga, kui seda on kunstnikud ja kuraatorid. Kunstimaailma areenile astunud kunstnik sõlmib faustliku kihlveo ebatõenäolise võidu peale (seetõttu pean seda suurt julgust nõudvaks elukutseks). Kulukat hobi harrastava kunstikoguja mängupanused pole sellega võrreldavad. Rangelt võttes puudub kriitikul moraalne õigus arvustada, kuidas too oma kulukat hobi harrastab. Näitus annab selleks siiski teatava ajendi.

Psühholoogiliselt on huvitav nähtus nii kollektsioneerimine kui ka teise inimese kollektsiooni vaatamine. Mis puutub esimesse, siis on vähe psüühilisi mehhanisme, mis tekitavad ainesega nii intensiivse subjektiivse seotuse kui kogumiskirg. Prantsuse filosoof Jean Baudrillard on kollektsioneerimist seostanud fetiši ja perversiooni mõistega, väites, et kollektsionääri kalduvus rüütada oma kogu saladuse, varjatuse, eraldatuse atmosfääri viitab kogumisfanatismist tulenevale süütundele. Kui see aluseks võtta, tuleks Punabi näitusetegevust vaadelda doktori iseendale määratud teraapiana.

Mis puutub erakollektsiooni vaatajaid, siis siin võib mõnel puhul rääkida teatavast Wunderkammer’i efektist. Tsiteerin siinkohal Tallinna kunstitegelase Anders Härmi kunagist kommentaari Enn Kunila näituse publikumenu kohta: „Rikas mees näitas rahvale oma Ferrarit ja rahvas jooksis jalad rakku seda kaema. Neid erutas raha, mitte kunst“. Kel klassivihaks soodumust, leiab selleks ainest ka Punabi näituselt. Seekordse näitusekolmiku mastaapsus sunnib võrdlema lähimineviku suuremate väljapanekutega Mart Lepa ja Rene Kuulmanni (2008–2009, Tartu Kunstimuuseumis) ning Enn Kunila (2010, Tallinna Kunstihoones) erakogudest. Nimetatutega (lisagem tuntumatest kogujatest Jaan Manitski ja Urmas Sõõrumaa, kellel on lausa oma muuseum ja galerii) võrreldes on Punab kollektsionäärina siiski õige noor, kuid näib, et mitte vähem kirglik.

Punabi puhul on Ferrarist rääkida siiski vähem põhjust, kui mõne suurärimehest kollektsionääri puhul. Pallase nostalgiast näib ta sootuks puutumata ning kuldses raamis Konrad Mägesid tema kogus ei leidu. Näitust saatva tüseda kataloogi andmetel iseloomustab Margus Punabi kogujaprofiili rõhuasetus eesti 1960. ja 1970. aastate modernismile ja neoavangardile, elav huvi nüüdiskunsti vastu ning temaatiline raskuspunkt seksuaalsuse käsitlustel. Seda struktuuri on järginud ka tartlastele vaatamiseks antud kolmikväljapaneku koostajad: kui „Avangardi aabits“ järgib ja täiendab ametlikku jutustust sulaaegsest ja -järgsest kunsti­uuendusest, siis „Maskuliinne eksistentsialism“ ja „The Age of Sex“ esitavad pigem koguja subjektiivse valiku teda huvitava teema raames.

„Avangardi aabitsa“ puhul tahan kõigepealt polemiseerida selle pealkirjas sisalduva kujundiga. Ühelt poolt pole avangard mitte kriitikaväline, aupaklikku äraõppimist nõudev kaanon, vaid, vastupidi, anarhiline revolutsioon, paljasjalgne dionüüsiline tants akadeemikute joonistusõpikutel. Ning teiselt poolt, kunstinäituse vaatajasse ei maksa suhtuda kui valgustatud kunstniku-kunstiteadlase-kunstikoguja õpetusi vajavasse koolijütsi. Võimalik, et „Avangardi aabits“ viitab Punabile endale kui kunstiajaloo õpilasele. Seda ta ilmselt ka on, parimas mõttes selle distsipliini asjaarmastaja ehk amatöör. Usun, et tema huvi kunsti ja selle ajaloo vastu ei jää alla mõnegi spetsialisti omale. (Mulle meenuvad tema kriitilised kommentaarid minu enda väitekirja kaitsmisel ülemöödunud suvel.)

Aabitsanäituse põhirõhk on 1960. ja 1970. aastate legendaarsetel kunstirühmitustel ANK’64, SOUP’68 ja Visarid. (Kuna nende kõigi kolme tegevusajal olid liikmed enamasti alles õpingufaasis kunstnikud, võib pealkirja õigupoolest tõlgendada ka eesti neoavangardi kommentaarina. Seisnes ju kõigi rühmituste tegevus kaotatud aja tasategemises, lääne kunstile järelevõtmises, XX sajandi avangardi alfabeedi kiirkorras ettevuristamises.) Sellega järgib „Avangardi aabits“ üsna turvaliselt sissesõidetud kaanonit, kuid kunstiajaloost sügavuti huvitunud vaatajale on ka sellisel näitusel suur väärtus. Kui jätta kõrvale üksikud koolipoisilikud eksirännakud, väärib enamik välja pandud töödest kohta ka riiklike muuseumide kogudes. Kahjutunde ja huviga nägin minagi Jakobi galeriis Arrakuid ja Põllusid, mille olemasolust mul polnud noist autoritest kirjutades veel aimugi, rääkimata paljude vähemate autorite töödest.

Küllap võib kunstikoguja laias plaanis tegutseda kaht moodi: ekstsentriliselt-metsikult, usaldades oma maitset ja vaistu, või akadeemiliselt-konjunktuurselt, usaldades spetsialistide hinnanguid ja erialatrende. Üheselt hea ega halb pole muidugi kumbki meetod ning küllap kombineerib iga kollektsionäär mõlemat. Kaks kolmandikku praegusest Punabi Tartu invasioonist on siiski pühendatud kollektsionääri stiihilisemana näivale huvile seksuaalsuse käsitluste vastu kunstis. „Maskuliinne eksistentsialism“ (tänapäeval peaaegu kodanikujulgust nõudev pealkiri) ning fotonäitus „The Age of Sex“ on küllap mitte-spetsialistist vaatajale näitusekolmikus intrigeerivamad osad.

„Maskuliinse eksistentsialismi“ väljapanek on mõnevõrra kirju ja laialivalguv, kunstnike lähenemisviis ulatub tagasihoidlikust vihjelisusest provokatiivse pornograafilisuseni. Mõnevõrra saab nähtava põhjal kollektsionääri eelistusi siiski sõnastada: alastus huvitab teda kunstis pigem psühholoogilisest, seksuoloogilisest, sotsioloogilisest ja eksistentsialistlikust vaatevinklist, mitte vaid formaal-esteetilise probleemina. Olgu öeldud, et näitusele kogutud alastikujutiste ja genitaalipaleti afektiivset mõju selline rõhuasetus ei vähenda, pigem vastupidi. Kõlagu see nüüd reklaami või hoiatusena, kuid üks näitust külastanud kooliõpilastest olevat hakanud näituse mõjul kontrollimatult kiljuma.

Lõpetuseks: on paar asjaolu, mida erakogude põhjal koostatud näituste puhul ei tule kunagi karta. Kuraator (see pealetükkiv, pretensioonikas, üleliigne isik, kes end maniakaalse pealetükkivusega teie ja kunsti vahele püüab suruda), see metsaline, on erakogu näitusel kollektsionääri kontrolli all, tasalülitatud, sama hästi kui nähtamatu ning erakollektsiooni väljanäitus pole kunagi sügavamõtteliselt napp. Kunstiteoseid on seal alati rikkalikult, esindatud autoreid, tundeid ja mõtteid palju. Samuti võib erakogu näituse puhul enam-vähem kindel olla, et iga eksponeeritav teos meeldib veel vähemalt ühele inimesele peale kunstniku. Vaba ja külluslik on ka Punabi näitusekolmik, mistõttu soovitan soojalt igaühel sellega tutvuda.