Püsimatuse püsivus

Fotoseeria, mis muudab nähtamatu otsekui korraks nähtavaks, tõlgib liikuva nähtamatuse tonaalsuste, välgatuste, varjude keelde, teeb püsimatusest ainsa püsivuse.

JAN KAUS

Piia Ruberi fotonäitus „Sein“ Jaani kiriku galeriis kuni 10. X.

Selles pole midagi üllatavat, kui fotokunstis on tegemist ajaga. Iga foto on ju ajaline, ajast tõukuv, ajale vastanduv, ajalisuse illusiooni ühtaegu loov ja paljastav. Ega me ei teagi, mida aeg õieti endast kujutab, mil määral on see füüsiline, mil määral mentaalne – või kuivõrd need kaks omavahel erinevad. Fotokunsti kaudu on siiski kõige kergem näidata, et mingit moodi ajalisus meid ikkagi läbib: me rakud vananevad, maastikud alluvad erosioonile, hooned vajavad remonti. Foto on omamoodi vastus ja vastuhakk sellele, väljatõste, mis hakkab ise välist aega läbima. Kui võib öelda, et väline või füüsiline aeg asetab meid püsivasse mööduvusse, foto tõstab aga sealt momente välja, muundab püsiva mööduvuse otsekui nõiaväel möödunu püsivuseks.

Seesugust nõidust on praktiseerinud ka Piia Ruber Jaani kiriku galeriis, kus võib nautida tema fotoseeriat „Sein“. Tõsi, pealispinnal on Ruberi nõidus argine: nagu ütleb näituse pealkiri, on seerias kujutatud üht ja sama seina. Ent sellise rakursiga kaasneb üht koma teist, millel tasub peatuda.

Olen kohanud teoreetilises füüsikas katset selgitada aine ja laine paradoksi fotokunsti abil. Fotol saab jäädvustada kas liikuva objekti kiiruse või asukoha, mitte aga mõlemat. Kui foto keskmes on liikumine, tuleb liikuv kujutis ähmane, kui aga asukoht, jätab objekt tardunud mulje (viimast varianti eelistame mõistetavatel põhjustel tavafotograafias). Võimalik isegi, et liikuva kujutise taga on hoopis poos: pildistatu teeskles liikumist ning seisis foto tegemise hetkel paigal. Nii et foto küll jäädvustab olukorra, aga mitte selle komplekssust. Sedasi on foto lihtsalt pilgu pikendus, mitteolevikuline silmapilk. Mul on tunne, et Piia Ruber on püüdnud seda kitsendust laiendada. Ta on teinud seeria, aga ajaliselt määratlematu ning seetõttu võimalik et ajaliselt väga laia haardega seeria (iga foto võib asetada mis tahes ajahetke, otsekui oleksid fotod malenupud laual, mille ümbermõõt on kättesaamatu). Olgugi et iga Ruberi foto eraldi on väga kaunis, on neil siiski ka eriline koosmõju. „Seina“ seeria koosneb kahtlemata solistidest, ent neist moodustub mõjuv koor, kus helilainete asemel on kandev roll valguslaineil. Ja see koor laulab meile liikuvusest. Õieti sellest, et liikuvust on nõnda palju, et me ei suuda suuremat osa sellest vahetult haarata. Liikuvuse kõikehõlmavuse märkamiseks on paradoksaalsel moel vaja ise liikumatu olla, jääda jälgima ühtainsat, esmapilgul maailma kõige tavalisemate seinte hulka – ja selliseid seinu on teatavasti omajagu! – kuuluvat vertikaalset pinda. Ruberi fotod viisid mu mõtted Maa telje pretsessioonile, sellele, et Maa küll pöörleb ümber oma telje, ent telg ise pöörleb samuti, tehes ühe täistiiru umbes 23 000–24 000 aasta jooksul. Umbes 10 000 aasta pärast ei näita telje pretsessiooni tõttu meile teed põhja poole mitte Põhjanael, vaid Veega (olgugi et mitte nii täpselt kui esimene). Võimalik, et maja, kus Ruber need fotod tegi, on siis ikka veel alles, elanud küll üle lugematud remondid ja ümberehitused. Võib-olla on sellest saanud lausa arhitektuurimälestis, mille seinal mälestustahvlid läinud sajanditel elanud klassikute nimedega, ning isegi kõnealune sein on autentsuse taotluses sama tonaalsusega kui XXI sajandi alguses – aga taevast pea kohal ei anna ikkagi remontida, see on tolleks ajaks sootuks teistsugune. Vale on öelda, et taevast pole „Seinte“ fotodel näha. Seinal peegelduvad taeva peegeldused, heiastused, Päikese pinnalt kaheksa minuti eest lahkunud footonid põrkuvad seinalt tagasi või siis hoopis libisevad sellel, silitavad seda, imbuvad sellesse.

Nii võivad „Seina“ fotod viia mõtted väga kergelt sellelt, mida vaadatakse; sellele, kes ja kuidas vaatab. Kui vaade on tõstetud fotosse, kipub vaataja alati ununema, ent vaate loomine on üks lihtsamaid teadvuse ja keskkonna vahelisi ühendusi. Keegi, kes istub tugitoolis või lamab voodis ja vaatab seina, võib libistada pilgu – sest pilk ei seisa paigal nagu foto – aknast välja ja vaadata taevast, kus ei esine samuti kaht identset silmapilku. Kui peaksime tõlkima keelde kõikide momentide ainulisuse, täieliku identsuse puudumise tegelikkuses, muutuks keel muidugi lõpmatuks. Ning lõpmatus on teadupärast kena mõte, millega lõplikele olenditele meeldib mängida. Seega ei jää meil üle muud, kui tegelikkuse rikkust nii-öelda harvendada, sellest väljatõsteid teha, et näha rikkuse jälgi, varje ja kajasid.

Jah, liikumiste kihilisus ja kõikehõlmavus on nõnda põhjapanev, et võib Galileid parafraseerides öelda: „Kõik siiski liigub! Kõik lainetab, voogab, virdab, vibreerib.“ Eks kutsunud ju Simone Weil kogu loodut „Jumala vibratsiooniks“ (seda omajagu enne stringiteooriat). Isegi fotod ja seina kujutised nendel liiguvad: tasapisi, aga järjekindlalt lihvivad pindu footonid, neutronid ja kõik muu, mida me ei näe, aga mis ometi tekivad ajas ja moodustavad ajalisuse, mitte ainult pilgud, pihud või tolm. Ruberi fotoseeria muudab selle nähtamatu otsekui korraks nähtavaks, tõlgib liikuva nähtamatuse tonaalsuste, välgatuste, varjude keelde, teeb püsimatusest ainsa püsivuse, millesse mul on usku.

Liikuvuse kõikehõlmavuse märkamiseks on paradoksaalsel moel vaja ise liikumatu olla, jääda jälgima ühtainsat, esmapilgul maailma kõige tavalisemate seinte hulka kuuluvat vertikaalset pinda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht