Püsiv ja püsimatu ehtekunstis

Tanel Veenres kõneleb tugevalt ka disainer, kes on alati kahe jalaga maas.

HEILI SÕRMUS

Tanel Veenre isikunäitus „Tahe“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 9. X.

Tanel Veenre. Roosi nimi. Käevõru, põlenud ja värvitud puit, 2016.

Tanel Veenre. Roosi nimi. Käevõru, põlenud ja värvitud puit, 2016.

Tanel Veenre

Tanel Veenre isikunäitus „Tahe“ on jaotatud kaheks osaks. Tallinna Kunstihoone galerii esimeses, valges saalis on eksponeeritud Veenre valged, üsna suuremõõtmelised kehaehted. Nende tööde esteetika meenutab natuke Veenre kolleegi Piret Hirve loomingut. Veenre teosed on aga märksa suuremad ja skulpturaalsemad. Valged prossid, kaelaehted ja ripatsid mõjuvad, justkui oleks kunstnik tabanud mingi erilise hetke. Jääb mulje, et kui korraks silmad sulgeda ja need siis uuesti avada, on teosed juba oma kuju muutnud.

Veenre esteetika viitab muutlikkusele ja voolavusele. Need teosed on nagu vesi või tuul, mis ei püsi kunagi paigal. Valged nõtke vormiga teosed valges saalis mõjuvad väga napilt, vihjavalt – neid nagu peaaegu polekski. Vaataja peab hinge kinni hoidma, sest kõik võib äkitselt kaduda.

Näituse tagumises, tumedas saalis esitletakse gagaadist või eebenipuust raamatukujuliste ehete seeriat, mis mõjub esimesele saalile vastukaaluks toekalt, püsivalt. Teoste kohalolu ja materiaalsus on väga selgelt esile toodud. Siin on tunda Veenre õpetaja ja kolleegi Kadri Mälgu kunsti hõngu. Selle saali tööd on väikesemõõdulised, ent tummisemad. Need seostuvad usu ja igavikuliste tarkuste, püsivate väärtustega. Mõnedel raamatutel on justkui muljumisjäljed sõrmedest, mis neid kunagi on hoidnud ja lehitsenud – nii, nagu vesi vormib rannakive. Üks raamatutest on katki, poolenisti isegi hävinud, mistõttu on töö veelgi mõjuvam. Näituse tume saal on väga kaunilt kujundatud: kaarduv sein teoste taga, valgustid ning isegi teoste varjud pakuvad silmale rõõmu.

Näituse saatetekstis osutatakse mälule ja unustamisele. Nii võibki valgeid, justkui hõljuvaid teoseid seostada unustamise ja kõige kaduvaga ning raamatute seeriat talletamise, mäletamisega. Või siis vastupidi: raamatusse raiumine võib tähendada ka paikapanemist, sinnapaika jätmist, isegi mahasalgamist. Käivad ju mäletamine ja unustamine käsikäes. Valged kehaehted seostuvad sel juhul mälu valikulise, muutliku olemusega. Seega võib vaadata ehteseeriaid ka kommentaarina, kuidas on mälu mõistetud: mälust on ikka räägitud kui varasalvest, kuhu teave on talletatud, kuid praegu pööratakse suuremat tähelepanu mälu dünaamilisusele, protsessuaalsusele. Mälu peetakse nüüd aja- ja kohaspetsiifiliseks, mitte muutumatuks hoiukohaks.

Tanel Veenre on näituse kohta kirjutanud, et puust ja luust voolitud volangidega on püütud puhastada mõtlemist. Korrastamise soovi võib näha ka ootamatus monokroomsuses. Tavaliselt on Veenre teosed üsna värviküllased, kuid Kunstihoone galerii näituse töödega on kunstnik taotlenud suuremat selgust ja lihtsust, selles on isegi alandlikkust.

Tundub, et see näitus on justkui protsessi hetkejäädvustus, mitte veel lõpptulemus, kuigi raamatu kujund ei ole Veenre loomingus uus. Võib aimata, et näitusel välja toodud ideed ja suundumused võtavad edaspidi selgema vormi. Õrnad, justkui lendlevad valged ehted ei ole nii tundlikud, helisevad kui Piret Hirve teosed ning väärika olekuga raamatute seeria ei ole nii jõuline ja nõiduslik kui Kadri Mälgu looming. Veenre kõnetab oma kunstimõttekaaslaste Hirve ja Mälgu loomingut mõõdukamas, natuke maisemas toonis. Temas kõneleb tugevalt ka disainer, kes on alati kahe jalaga maas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht