Puulõike pidupäev

Ingrid Sahk

Näitus „Puusse lõigatud pildid. Albrecht Dürer ja saksa puulõikekunst XVI sajandil” Tartu ülikooli kunstimuuseumis kuni 30. III . Albrecht Düreri (1471–1528) koht saksa renessansskunstis ja graafika ajaloos vajab vaevalt pikemat selgitamist. Küll tuleb vastata küsimusele, miks on avatud selline näitus just nüüd ja praegu Tartu ülikooli kunstimuuseumis. Iga näitus tõukub mingil moel muuseumikogudega tehtud tööst ning soovist uurimuse tulemusi (uuemaid atribueeringuid jms) avalikult esitleda. 2011. aastal täitunud Düreri 540. sünniaastapäev suunas näituse ideed, kuid üksnes Düreri-keskseks jääda polnud algusest peale kavas. Pigem soovisime nimikülalisele osaks saava tähelepanu rakendada laiemalt puulõiketehnika tutvustamiseks. Nii toimib Düreri nimi omamoodi peibutisena, et meelitada vaatajad avastama teiste XVI sajandi saksa kunstnike puulõiketehnikas raamatuillustratsioone ning tarbepilte, mille andmeid on TÜ kunstimuuseumis viimastel aastatel täpsustatud ning mis on enamikus eksponeeritud näitusel esmakordselt. Siiski ei pea Düreri-lemb külastaja pettuma, sest kohal on ka 13 Düreri puulõikepilti, mis moodustavad umbkaudu ühe kolmandiku Eesti muuseumide kogudes ehk siis Tartu ülikooli kunstimuuseumis ning raamatukogus leiduvast Düreri graafikast. Loomulikult pole seda palju, võrreldes suuremate Lääne-Euroopa graafikakogudega, kus on muu hulgas iseenesestmõistetavalt tervikuna olemas kuulsamad Düreri puulõikesarjad nagu „Apokalüpsis” (1498), „Suur passioon” (1511) ja „Maarja elu” (1511). Siinsetes kunstikogudes on nimetatutest olemas üksikud lehed, vaid „Maarja elust” leidub õnnekombel täielik seeria Tartu ülikooli raamatukogus (sealt on ka osa näituse töid). Seega ei võimalda vähene originaalmaterjal saada ülevaadet Düreri tegevusest graafikuna ega anna alust ka müüti kallutavaks uurimistööks. Näituse reklaamiks on Düreri kindel kunstiajalooline positsioon muidugi hea lähtekoht, kuid väljapaneku sisuliseks teljeks vähe intrigeeriv. Düreri graafikalooming on korralikult koondatud ning katalogiseeritud, suuri üllatusi siin enam oodata pole. Nii on ka Düreri uurijate tähelepanu koondunud juba ammu pigem kontekstile ning kultuuriajaloolisele perspektiivile. Renessansikunstniku mitmekülgne looming pakub rohkesti hargnevaid teemalõike nagu Dürer ja Wunderkammer′ite ajastu, Dürer ja pilditsensuur, Dürer kui kirjastaja, rääkimata sõlmumistest luterluse ja saksa patriotismiga. Sellist interdistsiplinaarset lähenemist peegeldab ka hiljutine artiklikogumik „Olemuslik Dürer” („The Essential Dürer”, 2011).

Tartu ülikooli kunstimuuseumi näituse suuremaks raamiks on seekord puulõige, et tuua esile vanima graafikatehnika tähtsus ning mitmekesised kasutusviisid XV ja XVI sajandi Saksamaal. Teadupärast võib puulõikekunstis tõmmata tingliku joone „enne ja pärast Dürerit”. Dürer andis vägagi olulise panuse nii puulõigete kunstilise taseme tõstmisel kui ka kasutusvõimaluste avardamisel. Võrreldes XV sajandil tooni andnud lihtsa kontuurjoonega pühapilte ja mängukaarte jms Düreri „Apokalüpsise” sarja joonistusliku intensiivsuse ning keerukusega, võib uskuda väidet, et puulõikajatele valmistas Düreri stiil esialgu raskusi, mistõttu tuli kunstnikul ise joonistused puuplaati lõigata. Dürer populariseeris ja rakendas puulõiketehnikat teistsugusel viisil kui varem, näidates selle sobivust nii autorikompositsioonideks kui ka igat laadi tarbegraafikaks, mida hoogsalt areneva raamatutrükkimise tõttu eriti vajati. Graafika ajaloo korüfee William Ivinsi (1881–1961) arvamusel võis Dürer olla küll virtuoosne joonistaja, kuid mitmed teised nagu Hans Burgkmair oskasid hoopis paremini arvestada puulõike omapäraga ega kartnud ka puhast valget pinda kasutada. Hans Burgkmairi stiilinäiteid nagu ka kolmanda kuulsama puulõikekunstniku Lucas Cranach vanema töökoja saavutusi on väljas ka näitusel. Ivins tõdeb samuti, et kuigi puulõiketehnika jõudis pärast vahepealset unustust XIX sajandil taas kollektsionääride huviorbiiti, on selle osakaalu ja tähtsust XVI sajandi kunstnike loomingus siiski pidevalt alahinnatud. Küllap kehtib ka puulõike õitseaja kohta Antony Griffithsi väide, et saame järeldusi teha vaid selle põhjal, mida on alles hoitud ja hinnaliseks peetud. Raamatuillustratsioonid (köidetest välja lõigatult ning pasparteeritult) on kogumisväärsed olnud, kuid suur osa trükigraafika praktilisest tööpõllust ei ole meieni säilinud. XVI sajand oli puulõikekunsti pidupäev, ometi on paljud selle osalised jäänud kas kuulsuste sära varju või siis tõendusmaterjali puudumisel hoopis tähelepanuta.

Huvi Düreri vastu on toonud kaasa ka oodatud pärimise, kas eksponeeritud tööd on ikka tõesti originaalid (maalinäituse puhul küllap harvemini tõstatuv küsimus). Jaatav vastus nõuab puulõiketehnika spetsiifika selgitamist ning see on ka üks näituse eesmärke. Graafikakunsti mõistes on tegemist originaalidega, s.t originaalplaatidelt trükitud töödega, kuid etiketil autoripositsioonile seatud kunstnik ei ole pruukinud oma kätt tõmmisepaberi ega trükiplaadi külge pannagi. Samamoodi kui kõnealuse perioodi maalikunstis kehtis ka graafika trükkimisel töökodades kindel hierarhia ja tööjaotus. Kunstnik joonistas paberile kompositsiooni, kuid joonistuse puuplaadile kandmine võis olla juba meistri ülesanne, rääkimata puu lõikamisest trükivormiks, mis nõudis eraldi väljaõpet. Ka puuplaadilt trükkimine oli ühe meistri pädevuses. Kunstnik võis küll jälgida lõpptulemuse valmimist, et olla kindel oma nime all trükitava töö kvaliteedis. Düreri näitusel on ka töid, mis trükitud autentsetelt XVI sajandi plaatidelt, kuid hilisemal ajal, XVIII ja XIX sajandil. Enamasti on selliste trükkide aluseks kuskilt ootamatult leitud originaalplaadid, mille vanu tõmmiseid polegi teada. Erinevalt sügavtrükist annab puulõige palju enam tõmmiseid, ilma et kvaliteet langeks või trükiplaat kuluks. Seega on ka järeltrükid hinnatud ja sama säravad kui XVI sajandi valminud pildid.

Dürer jt vana graafika haruldused on ülikoolis tänu kahele kollektsionäärile: XIX sajandi ülikooli kunstimuuseumi direktorile professor Morgensternile ning kunstikogujale K. E. von Liphartile, kes mõlemad hindasid graafikat ka õppematerjalina. Teadmised kuni XIX sajandi keskpaigani suuresti paljundustehnikana kasutatud graafikakunstist kipuvad hääbuma aga koos traditsiooniliste töövõtetega. Seda enam on rõõm kuulda, et esineb ka vastupidist hoovust, nagu tõestab Von Krahli galerii avamine traditsioonilisemates graafikatehnikates trükitu eksponeerimiseks. Vanema graafika mõistmisele ja hindamisele aitab igal juhul kaasa graafikatehnikate põhiprintsiipide tundmine. Omamoodi „graafikavalgustus” ja vana graafika populariseerimine on kindlasti ka Tartu ülikooli kunstimuuseumi näituse tagataskusse idanema pandud mõte ja missioon.