Raamatulehitseja Jüri Hain

Reet Varblane

Jüri Hainil ilmus hiljaaegu artiklite kogumik „Raamatulehitseja” või raamatu(te)ga seonduv kirjutiste kogum, nagu ta ise seda nimetab. Üks põhjus, miks ta selle kogumi on kokku pannud, on kunstiraamatute arvustamiskultuuri puudumine meil selle ala katvuse ja pidevuse mõttes. Teine on (ilmselt) ümmargune sünnipäev, mis tingis ka teatud tagasivaatamise ning kokkuvõtete tegemise juunikuus toimunud rahvusraamatukogu näituse „Eile ja täna” näol. Ja veel: 1941. aastal on sündinud erakordselt palju kunstnikke ja kunstiteadlasi, kellest enamikku võib julgelt siduda 1960ndate uuendusliikumisega ning kes on siiani väga heas loomingulises vormis. Jüri Hain tegi oma eakaaslastele nende (ja ka enda) esimese tõsise juubeli puhul 1991. aastal läbi Sirbi kolme numbri ilusa kingituse või käeviipe, nagu ta seda ise nimetas („Käeviibe eakaaslatele”, Sirp 18. I, 25. I ja 1. II 1991).        Rahvusraamatukogu näituse pealkirjas oli toodud välja „eile ja täna”. Mis tuleb homme?        Seda veel ei tea, ise loodan, et võib-olla saan järeldusi teha just selle näituse pinnal. Aga eile ja täna olid tõesti väljas. Näitus koosnes kahest osast: eile tähendas selle näituse puhul möödunud ja täna käesolevat sajandit. Väljapanekuga püüdsin anda oma isikliku tegevuse piirjooni nendel kahel põhiperioodil ja kahes lõigus. Üks lõik haarab minu tegevust kunstiteadlasena kõige laiemas mõttes: kunstikriitiku, -ajaloolase ja ka kuraatorina, teine minu fotoharrastust. Ka selles vallas oli näitusel napp, kuid selge vastandus: tööd, millega esmakordselt avalikult esinesin 1984. aastal Tartu kunstimuuseumis näitusel „Fotograafia ja kunst” ühel, ja uued, aastail 2009-2010 tehtud pildistused vastasseinal.    

     

See Tartu näitus oli ju üks esimesi, kus fotot vaadati kunsti osana. Eesti fotot kui sellist hinnati toona kõrgelt, kuid seda käsitleti kunstist eraldi.         

Kui küsida, kuidas sellele näitusele sattusin, siis Peeter Tooming otsustas millegipärast minu töid eksponeerida. Foto poole üle otsustas toona tema ja kunsti poole üle Ando Keskküla. Foto kohta maksis veel Jevgeni Klimovi sõna, kuid tema oli siiski esijoones vahendaja külalisesinejate kutsumisel. Tuletaksin meelde, et sel  näitusel oli mitu külalisesinejat, kellest tänase seisuga kuulsaim nimi on Ilja Kabakov. Meenutust pean oluliseks seetõttu, et kui 2004. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Kabakovide (Ilja koos abikaasa Emiliega) ja Raul Meele näitus, siis kirjutati-kõneldi Kabakovist palju, kuid ei näinud-kuulnud, et oleks meenutatud tema esinemist Tartus. Mäletagem enam! Esimese isikunäituseni jõudsin 1985. aastal, siis tuli ligi viieteistaastane vahe, mil küll  pildistasin, kuid ei esinenud. Viimasel kuuel aastal olen suhteliselt palju enda kohta esinenud just fotodega: isikunäitused on olnud Viinistul 2005. aastal, Tartus ja Tallinnas 2006. aastal, Stockholmis 2007. aastal, osalesin fotodega ka 2008. aastal Salzburgis toimunud Eesti, Läti, Leedu ja Soome kunstinäitusel „Ars Baltica”. Kõigil neil näitustel esinesin fotodega inimestest, eranditult. Nüüd olen pöördunud tagasi Tallinna motiivide poole ehk siis sinna,  kust algasin.   

Kuidas määratled Tallinna täna?     

Tänane Tallinn on kontrastide linn: vastanduvad uus ja vana, vana hävineb ja uus tõuseb esile. 1984. aasta minu Tallinn oli vana, hea, turvaline, romantiline, südamlik ja mustvalge, tänane on värviline, kalgim, keerulisem. Kas on muutunud Tallinn? Kindlasti mõnevõrra. Kas olen muutunud mina? Nähtavasti enam.     

Kui 1984. aasta Tallinna puhul tõid välja  romantilisuse, siis praeguses võib tuua esile nostalgia. Nostalgias on alati ka tiba romantikat.     

Mulle on südamelähedasem mustvalge, vanamoodne  paberifoto. See on aga nüüd eksklusiivne, kallis ning tuleb raskesti kätte. Seetõttu olen ka mina läinud kaasa tehnoloogia arenguga. Kui küsida, kas see mind rõõmustab, siis mitte eriti. See väljapanek on minu siiras eneseväljendus, see on sündinud väliste tõugeteta. Olen ka vahepeal Tallinna pildistanud, kuid pole pidanud vajalikuks seda vormistada. Mis puutub aga inimeste pildistamisesse, siis olen osanud  valida õiged isikud. Küllalt hea vastuvõtt, mis mu fotodele on osaks saanud, ei ole ilmselt tingitud mitte niivõrd minu fotografeerimisoskusest, vaid eelkõige just nendest inimestest, nende tähendusest meie kultuurile. Kuid nüüd ma ei tahtnud esitada seda, millega olen vahepeal välja tulnud, tahtsin näidata, et mu fotoharrastusel on ka teine tahk, mis sinu määratluse järgi avaldub nostalgias. Olgu siis nii, autoril kriitikuga vaielda ei sobi.   

Kes on need inimesed, keda oled jäädvustanud? Milline on sinu suhe nendega?   

Olen loomulikult pildistanud neid eelkõige selle tõttu, et mulle on meeldinud nendega  lävida.   

Mis on sulle endale tähtsam, kas eilne või tänane?     

Eks kipu ikka nii olema, et parasjagu käsil töö on kõige tähtsam ja parem, et me ei tee n-ö teisejärgulisi töid. Aga alles hiljem asetub kõik paika: kas tehtu mahub kultuuripildi servale või ei jää sinna üldse. Mulle endale on südamelähedasemad tööd, mis moodustavad mingi terviku nagu näiteks need viis näitust, mis olen teinud aastail 2004–2008 rahvusraamatukogu kunstikogu põhjal.     

Kuhu asetad rahvusraamatukogu kunstikogu Eesti teiste kunstikogude kontekstis? 

Küsimus on ikkagi raamatukogus: raamatukogu pole ju kunagi seadnud esmaseks ülesandeks kunsti kogumist. Seetõttu on see kunstikogum heterogeenne, vaid juhuse tõttu on üks või teine teos just seal. Vahel on see isegi nii juhuslik, et ei tulda selle peale, et midagi niisugust võiks selles kogus olla, nagu näiteks eesti puugravüüriklotside puhul, millest vanimad kuuluvad lausa selle hälliaega, 1840ndatesse. Need tuleb üles leida, neist teada anda.  Ja tulemus pakub olulist kultuuriloolist informatsiooni ning seda laiemas mõttes: rahvusvahelistest kultuurikontaktidest kuni näiteks kohaliku linnustikuga seotud probleemideni. Siiani oli raamatukogus edukalt tegeldud eksliibriste ja raamatuillustratsiooniga, nüüd on alus kujutava kunstiga samale järjele jõudmiseks. Võin kinnitada, et raamatukogu silmapaistvamad kunstiteosed teeksid au ükskõik millisele meie kunstikogule ja leidub ka meistriteoseid,  mis on hinnatud rahvusvahelises kontekstis. 

Kas kasutasid spetsiifilise kogu puhul, ka teistsugust lähenemisviisi, metoodikat kui näiteks Eesti uude kunstiajalukku kirjutamisel? Millised uurimismeetodid on sulle olulised?   

Eks iga kunstiteose käsitlemise esimene tasand on, mida see on tähendanud selle loonud  kunstniku loomingus ja loomisajal, ning teine, mida see tähendab praegu. Näiteks Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kunstikogu kataloogis kirjutasin vaid ühest Märt Laarmani tööst, kuid selle abil sain avada Tuglase ning Laarmani suhteid, tuua välja, milliseid kompromisse nad ühistöö juures pidid tegema jne, jõudsin isegi Tuglase redigeerimistava iseloomustamiseni. Nii-öelda isiklik lähenemine rikastab meie kultuuriloost arusaamist. Loovinimeste omaaegsete  seoste kaudu mõistame paremini tollast kultuurilugu. Peaaegu iga kogu on ammendamatu allikas: Adamson-Ericu muuseumis korraldati paar aastat tagasi Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kunstikogu põhjal väga ilus näitus, kuid kui küsida, kas selles kogus on võimalik veel midagi avastada, siis vastan, et kindlasti. Kui sa küsisid, mis tuleb homme, siis homme tuleb selle kogu põhjal üks Ado Vabbe väike näitus, kus püüan üht-teist täpsustada ning teistmoodi näidata neid seoseid, mis lülitasid Vabbe loomingu Eesti kunsti ja kultuuri konteksti. Kunstiajalugu nõuab üldistusi, mis enamjaolt tähendab ka konkreetse kunstniku hingeheitlustest üle vaatamist ehk teisisõnu pearõhu asetamist nende loomingu sellele osale, mis tänast arusaamist mööda on kõige olulisem. Meie tänane tarkus, kuhu kuulub loomulikult ka teoreetiline eruditsioon, loob meie käesoleva sajandi esimese ulatusliku,  kuueköitelise eesti kunsti ajaloo. Kunagi tulevad ka järgmised, ilmselt teistsugused. Vahel väidetakse populistlikult, et igal sajandil kirjutatakse ajalugu uuesti, mina väidaksin täiesti ebapopulistlikult, et kunstilugu tuleb ümber kirjutada tihedamini.       

Kui mõelda tagasi sellele viisile, kuidas sa kirjutasid kunstiajaloolisi tekste näiteks 1970ndatel, ning võrrelda seda praegusega, kas näed erinevust?       

Ärme võrdle võrreldamatut! Kui palju oli siis seda, millele ei saanud õieti vihjatagi. Näiteks veel 1983. aastal, kui avaldasin almanahhis Kunst ülevaate Henn Roode loomingust, sain seal nimetada „sunnitud katkestust õpingutes”,  mis siis oli ainuke võimalus vihjata sunnitööl vireletud vangipõlvele! Mõnes plaanis on erinevusi siiski vähem, kui ehk eeldad. Teadmisi on teadagi rohkem, kuid n-ö konnaperspektiivist vaatav kodu-uurimuslik hoiak on jäänud. Ehk teisisõnu – teoreetilised spekulatsioonid on mind mõjutanud eeldatust vähem. Lähivaatlus, mis on loodetavasti rikastunud, on ikka oluliseks jäänud.       

Kas sa ei usu teoreetilisse lähenemisse?         

Teooria on mind alati väga huvitanud. Teooria kasutamise osas olen kriitiline: olen selles niivõrd haritud küll, et saan aru, kui seda ei ole tehtud järjekindlalt. Oskan leida erinevate väidete kinnitamiseks erinevate autoriteetide teoreetilistest lähenemistest kinnitust, kuid kui rääkida tõsiselt teoreetilisest lähenemisest, siis see peab olema piiratud ühtse lähenemisega. Kõige süsteemsemad lähenemised  on aga suhteliselt igavad. Süsteemselt rakendatud teoreetilisus võib matta kunstniku isiksuse erilisuse, kordumatuse. Teooriad täienevad, muutuvad, vahelduvad, kunstiajaloolises mõttes käsitletavad objektid jäävad aga samaks. Ma ei taha alavääristada teooriat, kuid ideede võitlus, mis vormib teooria kujunemist, sünnib kunsti pinnal, mitte et kunst kujuneks teoreetiliste postulaatide alusel. Oleme vahel vahest liiga varmad andma uudseid  tähendusi kunstnike loomingule, küsimata seejuures, mis neid ajendas just seesuguseid kunstitöid looma.     

Kas sul on mõni lemmikperiood või -nähtus, mille juurde oled ikka tagasi pöördunud? Või on su uurimisobjekt sõltunud n-ö tellimusest?       

Kunstiliikidest on lemmik kindlasti estampgraafika. Jälle ja jälle olen pöördunud Eduard Wiiralti loomingu poole. Siiski olen korduvalt kirjutanud ka reast maalikunstnikest (Henn Roode,  Olev Subbi, Enn Põldroos, Andres Tolts). Ometi olen praegu eelkõige meeldetuletaja, tagasipöörduja unustatu juurde. Kui sa nüüd sellise vastuse põhjal teed järelduse, et eile huvitas mind enam kaasaeg ja täna enam minevik, siis ei tahaks ma sellise otsusega hästi nõustuda, kuid olen vist sunnitud vaikselt noogutama.     

Vihjasid enne huvile Ado Vabbe loomingu vastu. Vabbe on suutnud luua enda isiksuse  ümber tugeva müüdi. Aga ta elus on veel palju müüte, mida pole siiani tõlgendatud. Kas või Üpruse käsitletud 1914. aasta Itaalia reis ja iseäranis, kellega ta koos reisis. Aga see on vaid üks näide.     

Kui vaadata Vabbe CVd, siis ta on tõeline eluloo disainimise meister. Niipea kui ta saavutas teatud tasemel aktsepteerimise, kujundas ta selle põhjal ringi ka oma elu kronoloogia.  Helmi Üprus suutis Aleksander Tassa kirjade  põhjal seda tõestada. Vabbe ei teinud seda kuritahtlikult, vaid kunstiliste kavatsustega. Ta ei taotlenud sellega omakasu, ei tahtnud midagi saavutada ja ega saavutanudki, kui ta loomingu uurijate segadusseajamist saavutuseks mitte lugeda. Tooksin esile fakti, et Ado Vabbe tutvus Vassili Kandinskyga alles 1928. aastal, mil  see isiklik kokkupuude tema loomingule enam mingit mõju ei avaldanud. Millegipärast ei taha me seda mäletada/tunnistada ning vastav kirjasõna (ka kõige uuem) esitab endiselt ebatõeseid väiteid, kandes isikliku tutvuse varasemasse aega. Nagu muudaks tõde nende kohtumisest kunstniku loomingut!   

Eesti Kunstnikkude Ryhma oled sa ka mitmel korral käsitlenud?   

Siin tuleb mängu ka isiklik tutvus: tundsin Märt Laarmani, Arnold Akbergi, Henrik Olvit. Loomulikult tundsin ka Juhan Raudseppa ja intervjueerisingi teda, kuid need märkmed on seni avaldamata. Nägin, kuidas nad omavahel suhtlesid või ka suhtlemisest  hoidusid. Ja hoolimata eelöeldust olen ma Ryhma meestest kõige enam uut esile toonud Edmond Arnold Blumenfeldti osas, kellest kaua ei teadnud pea midagi peale reproduktsioonide „Uue kunsti raamatus”. Ka neilt rühmakaaslastelt, kellega mul olid kokkupuuted, ei kuulnud ma temast kuigivõrd. Ilmselt see ärgitas soovi rohkem teada saada tollest natuke salapärasena tunduvast kunstnikust, kelle kogu looming näis  olevat kadunud. 

Üks viis, mida oled kasutanud kunsti ja kunstnike käsitlemisel, on intervjuud või usutlused su enda sõnul. Mida see on sulle andnud?   

Olen neid teinud ikka selleks, et ise targemaks saada. Näiteks ei rahulda mind puhtbürokraatlikud  andmed ühe või teise kunstniku õpetajate kohta. Põhjuseks asjaolu, et ise peavad nad sageli tõelisteks õpetajateks hoopis teisi isikuid. Sellistele andmetele viitamiseks tulebki kunstnikke usutleda ja küsida lisaks ka muud, mis nende isiksust paremini mõista aitab. Niisugusest materjalist paningi kokku raamatu „Usutlusi kunstnikega” (1995). Päris kõike pole ma ka avaldanud, näiteks on mul salvestatud  vestlus kahe Ants Laikmaa õpilasega, mille puhul andsin sõna, et ei avalda seda enne nende surma (tänaseks on see tõkend kahjuks kehtivuse kaotanud). Ajend vestluseks oli aga asjaolu, et need mehed olid püüdnud tõestada, et Endel Nirgi raamatut „Kaanekukk” ei kõlba avaldada, sest see kahjustavat nende armastatud õpetaja mainet. Need tuntud kunstnikud võtsid selle vastu sõna isegi kunstnike liidu kongressil! See oli ühtlasi üks põhjusi, miks kirjutasin selle raamatu arvustuse, mis jäi siis küll ilmumata, kuid avaldasin selle äsja ilmunud artiklite kogumikus „Raamatulehitseja”.       

„Raamatulehitseja” on sinu esimene artiklite kogumik. Kes on selle potentsiaalne lugeja? Kelle peale mõtlesid selle koostamisel? 

Kes seda ikka tervikuna loeb peale sinu, sest sina lugesid minu usutluste kogumiku läbi või vähemalt väitsid niiviisi. Kogumiku koostamisel mõtlesin esmajoones enda peale, püüdes ühitada üsna ühitamatut: anda endast kui autorist talutav üldpilt ja samas näidata, et kunstist kirjutamisega olen tegelenud pool sajandit – vanim taasavaldatud kirjutis on aastast 1961. Ja samas on selge, et tarkus tuleb tasapisi, kui tuleb! Vale oleks küll väita, et mõtlesin ainult endale. Potentsiaalse raamatukasutaja huvides, kellena näen esmajoones kultuurihuvilist, kel himu või tarve saada lisateavet mõne konkreetse isiku kohta (misjuures tulevad kõne alla peale kunstnike ka kirjanikud), on nimeregister, mille kaudu leiab hõlpsasti vajaliku. Sinule ja teistele põhjalikele raamatuhuvilistele mõeldes on kogumikus ka  mõned esmaavaldatud kirjutised. Kas see on küllaldane põhjus, et raamat teha, selgub hiljem.       

Küsitlenud ja üles kirjutanud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht