Rae valda lootsitud geeniused

Ussiaugu tee on Rae valla kohavaim, Vaskjala genius loci, mis ühendab maailmu ja aegu nagu ulmeraamatus.

ANDRI KSENOFONTOV

Vaskjala loomeresidentuuri kokaraamat 2017–2018. Koostanud Janno Bergmann. Rae Kultuurikeskus, 2020. 157 lk.

Vaskjala loomeresidentuuri koordinaator Janno Bergmann on koostanud kataloog-kokaraamatu. Retseptid koguti kunstnikelt, kes peatusid Copperlegis (nagu residentuuri välismaal tuntakse) selle algusaastatel 2017 ja 2018.

Erinevus muuseumi ja residentuuri vahel seisneb selles, et muuseumis ei hoita loomingut, vaid loomingu tulemust, kuigi ka seda nimetatakse eesti keeles loominguks. Looming on tegevus, mille käigus sünnib midagi erakordset, midagi tähelepanuväärset, vahe on ainult mõõtmetes ja mõju ulatuses. Loominguline geenius on igaüks, kes oma tegevuse tulemusest ka kaine peaga rõõmu tunneb. Vanaema pannkoogid võivad rõõmustada perekonda rohkemgi kui Köleri maalid muuseumi ühiskülastusel, ent vanaema geeniusepõli saab otsa koos pannkookidega. Andepalang ja elamus moodustavad lenduva substantsi, millest ainult kaduvväike osa jõuab muuseumide ja arhiivide fondidesse. See ei ole öeldud muuseumide süva- ehk kõrgkultuuri pisendamiseks, vaid hoopis kinnitab, kui haruldane valik seal hoiul on. Kes aga tõeliselt tunneb muuseumides hoitava kultuuri sügavust ja kõrgust, ei saa jätta märkamata sedasama kultuuri kogu selle päritolukeskkonnas. Ainult selline tähelepanek võimaldab mõista muuseumis endas toimuva tegevuse loomingulisust, mis teeb muuseumist töötava ja toimiva kultuuriasutuse. See tegevus on tõlgendamine ja läbielamine kõigi külastajate, uurijate ja restauraatorite poolt, mille ühine nimetaja on imetlus. Sest kui keegi ei oleks võimeline ära tundma imetlusväärset, siis kuidas oleks üldse võimalik ära tunda geeniust, kes tunneb ära imetlusväärse? Imetlusväärse äratundmine ja selle edasiandmine ei ole seesama. Edasiandmine nõuab loomingulise töö tegemist. Seda teevad kunstnikud meelsasti ateljeedes ja residentuurides. Residentuuris hoitakse loominguks vajalikke tingimusi, seal hoitakse loovaid kunstnikke. Vahel loovad nad midagi täiesti geniaalset.

Kogenud ja karismaatiline Janno Bergmann. Kataloog-kokaraamatu sissejuhatus on kohaliku elaniku Mari Kartau kirjutatud Copperlegi retsept: „Natuke maad, natuke linna. Marsa võtab kohalt väikest tolmupilve üles keerates ja vurab Aruküla poole. Peatusesse jääb maha üksik reisija. Peas on tal laia äärega uljas sametbarett, kaenlas lõuendirull ja palett …. ei, stopp, nii see päris pole. Siiski saab välimuse järgi aimata inimest, kel on lusti seiklusteks ja ülekeev loominguline potentsiaal. Kaenlas on tal tõenäoliselt sülearvuti ja võimalik, et ka kaamera. Seljakotis võib esialgu enamasti puhta pesu ning veidi näritud võileiva kõrval peituda teisigi abivahendeid, mille abil kunst loov­isikust välja pumbata ning vaatajale tajutavaks muuta. Peatuse nimi on Vaskjala. Pärast laiuvate rohumaade vahel ringivaatamist suundub isik Ussiaugu teele.“ Rae ajaloolise koolimaja poole, kus residentuur asub.

Esimene selline kirjeldatud isik oli Soome kunstnik Niina-Anneli Kaarnamo, Vaskjala katsejänes. Katsetused lõppesid edukalt, külaline jagas kasulikke mõtteid ja jäi ka ise rahule. Tema soovitas residentuuri tegevust läbiva niidina sisse seada külaliskokaraamatu. Kaasas oli tal varasemas Itaalia residentuuris kodustatud kass. Niisuguse tutvustuse Janno Bergmann tema kohta kirjutaski – „Näu, rahvas!“ –, sest tutvustust illustreerib foto, kus vaatajad kipuvad märkama kõigepealt kassi.

Kataloogi lappamine on nauditav paljuski tänu sellele, et Janno Bergmann on kogenud kunstnik ja fotograaf. Veel enne Vaskjalga tulekut, Pärnus, alustas ta kunstiteoste seeriat „Kosmiline köök“, kus kulpide paraboolid peegeldavad Linnuteed ja mustad kontrastid läigatavad kannukohvi. Janno Bergmann ei alustanud Vaskjala loomeresidentuuri koordineerimist tühjalt kohalt, vaid jõudis sinna pagasiga, mis oli kogunenud Edela-Eesti anarhistlikust kunstielust (nagu Eha Komissarov selle mõiste õnnestunult vermis) ja endise Polümeeri tehase hoonetes tegutsenud Kultuurikonteinerist. Sealt jõudsid Rae koolimaja õuele Tanel Saare installatsioon „Kümblejad“, mis on vanadest akendest ehitatud korralik leilisaun ja Kilian Ochsi installatsioon „Kes seisnud selgimata pilgu eel“, mis kehastab ajaloo ja kultuuri filosoofilist mõtestamist. Janno Bergmanni ühiskonnatundlikku loojanatuuri kajastab tema „Monument Euroopale, Euro Rainbow“ ehk vikerkaarevärvides ülestikku laotud kaubaalused. Tema tihedast suhtlemisest Venemaa kunstnikega annab märku asjaolu, et Peterburi kunstnik Vladimir Kožin valmistas oma Tallinna Linnagalerii detsembrinäituse „Vene barokk“ ette residentuuri töötoas. Muljetavaldav on fotosari Rauno Teideri tuleskulptuurist Vaskjala loomeresidentuuri avamispeol, mis toimus 26. augustil 2017. Sealsete elanike elavat huvi loomeresidentuuris toimuva vastu illustreerib fotosari Mari Prekupi ja Grafodroomi eksliibrise töötoast.

Inspiratsioonirikas paik. Kataloogi fotomaterjal ja plakatite reproduktsioonid on valdavas osas koostajalt, teistele pildiautoritele on viidatud. Lugejal on keerulisem tuvastada tekstide autorlust, kui selle kohta puudub märge. Mõnedel saatetekstidel on sama pikk ajalugu kui maailmas ringi rännanud töödel endilgi. Intervjuud, mis moodustavad teksti kaalukaima osa, pärinevad Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust õppinud Sandra Nikitinilt (end Suurkask). Rae kultuurikeskusesse palgati ta alevitesse ja küladesse kultuuritegevust laiendama ning abistama projektide ja toetustaotluste kirjutamisel. Tema kultuuritundlikkus laheneb niihästi keele- kui ka kunstitajus, tänu millele on tema usutlusi mõnus ja huvitav lugeda. Sandra Nikitin on küla käpikukudujate ja Vaskjalas ilmakära eest varju otsivate ilmakuulsate kunstnike ühendav lüli.

Ülejäänud tekstid pärinevad Siramilt, Sandra Jõgevalt ja Kilian Ochsilt. Kokaraamatule võiks lisada neli kirjastusmaailmas viimasel ajal suureks defitsiidiks muutunud komponenti: toimetaja, keelekorrektori, tõlketoimetaja ja tõlkekorrektori.

Kõik retseptid on tõmmised kunstnike oma käega kirjutatud sissekannetest külaliskokaraamatusse, olles seepärast (nagu kunstiteose puhul ikka) mitmeti tõlgendatavad. Kataloog on moodne kunstiüllitis selle poolest, et välja on jäänud sisukord ja leheküljenumbrid. Et lugeja saaks enne raamatu läbilugemist sotti, milliste külaliskunstnikega on tegemist ja kust neid leida, olgu siin abiks retseptide nimekiri koos leheküljenumbritest orientiiriga:

Niina-Anneli Kaarnamo võileib, lk 42; Tapio Haapalahti üks tõsine tšilli roog, lk 56–57; Andrea Aueri soe õunakompott, lk 63; Scott Hawkinsi kaerapuder hommikusöögiks, lk 67; Wang Bei hiina munaroog, lk 69; Wayne Liu veise-tšilli-oa-džambo, lk 73; Kåre Holgersoni vürtsikas feta-omlett, lk 78; Outi Elena Valanto mokkapala kohvi- ja kakaomütsiga, lk 87–88; Tara Catherine Pandeya kreeka pähkli, arugula, pesto ja juustu grill-võileib, lk 90; Federica Cogliandro ja Giulia Costanza Lanza carbonara kahele, lk 104; Simon Whethami iiri-eesti ühepajatoit, lk 111; Chad Stayrooki esimene eine Kuul peekoni, persiku, Aura greibinektari ja Kalev Ekstra küpsistega (20. juulil 1969 + 18. augustil 2018, serveerida maatõusul või -loojangul), lk 120; Vahepalaks dj Buddyman aka Kingo aka Erik Alalooga garaažikontsert „Breaking News“ 31. augustil 2018, lk 121; Nina Jørgenseni taani suvedessert koldskål, lk 127; Anne Fergusoni lihtne aedviljasupp, lk 135; Allison Robertsi suvekõrvitsakook topeltšokolaadiga, lk 141; Elvira Akžigitova vene pelmeenid kogu perele, lk 150, ja Dóra Lázári ja Gábor István Karaba hortobágy lihapannkoogid, lk 154–155.

Nii on Vaskjala kosmilises köögis segunenud Eesti kohaspetsiifika kõikide residentuuri külaliste poolt kaasa toodud eripäradega. Ekstra küpsised ja Aura greibinektar jõuavad isegi piknikule Kuule. Kes on harjunud mööda uut maanteed Tallinna ja Tartu vahet kihutama, ei aimagi, milline maailm teiselpool maanteekraavi laiub, millest Mari Kartau kirjutab nii: „Pirita jõe salapärased käärud on täis külasid, mida keegi peale elanike endi nimepidi ei tea. Seal on uhkeid moekaid villasid ja lihtsaid keskklassi majakesi, nii uusarendusi kui nõukaajast jäänuid ja väheke üles kõpitsetuid. See on ülejäänud eestlasele tundmatu maailm. Resideeruva kunstniku jaoks on see aga naabruskond, kust ammutada inspiratsiooni. Ta segab selle kõik kokku teemadega, millega ise tegeleb, seob kokku ainult tema peas tekkivate ainulaadsete sidemetega ja nii sünnibki kohaspetsiifiline looming.“

Residentuuri külalised loovad kohaspetsiifikat juurde, täites Rae koolimaja ümbritseva maastiku ulmeliste kunstiteostega nagu Federica Cogliandro ja Giulia Lanza metallist heegeldatud amöboidsed sigitised, mis suunduvad koolimajast „eemale, tihnikusse, ühe voolav-valkja kolonnina nagu hiiglaslikud kohmakad nälkjataolised sipelgad … “ (Arkadi ja Boris Strugatski, „Tigu nõlvakul“, lk 68).

Takashi Ikezawa on lõiganud lipuvarda ümber rohukamarasse ringid samuraide vibulaskmise märklaua proportsioonides ja nüüd on lipp justkui Jaapani taevajumala vibunöörilt Rae koolihoovi kihutatud. Kuid Takashi Ikezawast 2017. ja 2018. aasta kataloog ei räägi, sest tema saabus Vaskjala loomeresidentuuri alles tulevikus, 2019. aasta augustis. See ei ole probleem, sest just enne tema aega ehitasid Triinu Jürves ja Villem Jahu Noolegrupist koolimaja taha väljale ajakoridori. Ussiaugu tee poolses otsas on noolega silt „Noolegrupp „Läbipääs“ (ehitis väljal) III aastatuhande I pool“, teisest otsast välja tulles jõuab läbipääsenu sildini „Arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu („Raemägi“) II aastatuhande I pool on riikliku kaitse all nr 464“ – terve aastatuhat kerge jalutuskäiguga kaetud. Ja siis alles taipad – muidugi! – Ussiaugu tee ehk wormhole ongi Rae valla kohavaim, Vaskjala genius loci, mis ühendab maailmu ja aegu nagu ulmeraamatus.