Rajangu nõukogude öö

Reet Mark

Raul Rajangu näitus „Nõukogude öö ja teisi pilte” Tartu Kunstimuuseumis kuni 31. I.  Raul Rajangust sai legend juba 1989. aastaks, kui kunstiavalikkus oli näinud tema kuut maali. Kes meist ei mäletaks „Näärikuuske ja õmblusmasinat” (1984), „Lumememme Vana Anatoomikumi kõrval” (1986) või iseäranis „Raul Rajangu ja tema abiliste saabumist Viljandisse” (1988). Debüteerides täiesti puhta lehena, tundmatuna ning ametlikke koole põhimõtteliselt eirates, mõjus ta tookordses kunstisituatsioonis  kui sõõm puhast õhku. Esimesena tõi ta oma maalidesse sisse nihestatud nõukogudeaegsed/ sotsrealistlikud kujundid. Meenutagem, et 1980. aastate keskel polnud sotsialistlik realism veel saavutanud tänast „unustatud vana” erilisust, vaid oli pigem paha haigus, millest polnud väärikas rääkida. Edasi tulid „House of Koer” (1990–1992) ning pärast mõneaastast vaikimist „House of Playboy” (1993–1996, koos Peeter Lauritsaga), kus oli juba otseselt fototehnikat  ja installatsiooni kasutatud. 1995. aastal tekitas see igavese tule ja selle kohal hõljuvate pissuaaride tõttu Moskva kunstigalerii töötajate streigi. 2003. aastast peale on Rajangu teinud hoogsalt videokunsti, ajendiks juba tänapäevane poliitiline sümboolika ning ihad ja hirmud, mida meedias nende abil inimestesse sugereeritakse. Taas meeldivalt värskendav oli tema 2004. aasta näitus Tallinna Kunstihoone galeriis, kus meeskoor laulis ühel  häälel ja meelel hukkunud sõduri kirstu ees. („Ühel häälel, ühel meelel. Armee orkester ja meeskoor Playboy majas. 3003 ja Sweet little NATO”, 2004). Märkigem, et NATOsse kuulumist ja välisoperatsiooni Iraagis peeti siis valdava eufooriaga ülimaks rahvuslikuks saavutuseks. Rajangu on jätkanud videote ja installatsioonidega, kuuldavasti aga praegu jälle maalib.     

Kõik see juhtus pärast sellel näitusel välja pandud piltide valmimist – Tartu muuseumi näitusel võib esimest korda näha, kuidas kõik algas. 1980. aasta kevadel oli Rajangu lõpetanud keskkooli ning tegeles mitmesuguste ekstaasi viivate meetoditega (ka paastumine), eesmärgiks teadvuse seisundi muutmine. 1981. ja 1982. aastal järgnes sellele äärmiselt intensiivne  loomeperiood, mille jooksul valmis teravdatud vaimses seisundis kogetu põhjal hulk joonistusi. Isikliku kogemuse kõrval kasutas ta ainesena vanu perekonnafotosid ja fragmente 1950. ja 1960. aastatel üllitatud paraadlikest fotoalbumitest, mida leidis Viljandi kultuurimaja pööningult (töötas kultuurimajas koristajana). Inspiratsiooniallikaks olid ka kultuurimajas eksponeeritud lastejoonistused, millelt laenatud taotluslikult saamatud kujundid  jõudsid ka ta hilisematesse maalidesse. Nii on joonistustes, mis praegu Tartu kunstimuuseumis näha, segunenud väga isiklik ning kõigile näitamiseks välja pandud nõukogude elu. Segiläbi näilise idülliga – lasteaia lood, linde söötvad mudilased, lapsevankrit lükkav õnnelik papa, väikekodanlikku õdusust kiirgavad seltskonnapildid – korduvad matused. Isegi õnnelik lapsemaailm tundub väga ehe. Ilmselt elavad kõik kunstniku põlvkonnakaaslased läbi  põrutavaid äratundmishetki, mis teeb need kellegi teise läbi elatud sündmused väga lähedasteks.       

Naudingut lisavad ning härdameelsust tõrjuvad kujutiste teravmeelne töötlus absurdi ning vaevalt tajutava iroonia abil. Äärmiselt põnevalt on piltidel põimunud mitu ajastut: leninlikud 1920ndad, stalinlikud 1950ndad ja  veel vana eestiaegse hõnguga, kuid stalinlikust hirmupainest loputatud 1960ndad. Kui 1960ndad, teravdatud vaimses seisundis viibimise aeg, aitas leida ideed, siis 1981. ja 1982. aastal läbielatu andis tehnika ja vormistuse. Esiteks ilmus piltidele lastejoonistuste lihtsate kujundite ja detailse, reaalselt ruumilise illusionistliku objekti vastandamine. Teiseks kaseiinkrunt spetsiifiliselt mati tooniga, mis meenutas nõukogudeaegseid värvilisi  kriite. Kolmandaks eriline, otsekui tööõpetuse tunnist pärit kollaažitehnika. Seejärel kasutas Rajangu maaliseerias taustatoonina spetsiifilist nõukogudeaegset lauapaberi rohelist. Maaliseerias, mida sai 2005. aastal vaadata Draakoni galeriis, tühistavad üksteist jõuline ekspressiivsus ja lastejoonistustest pärit kujundid. Piltidel on näha tookordse nõukogude ühiskonna pidupäeva ja paleusi: isakestest pungil tribüüni, Stalinit postamendil, näärikuuske  nr 1 Punasel väljakul ning ihaldatud välismaiseid autosid. Joonistustega võrreldes on iroonia märksa kangem. Järgmisena tulid õmblusmasin ja näärikuusk ning Playboy-maja.