Resonants oma keha ja teiste teostega

ANNELI PORRI

Hanna Laura Kaljo kuraatoripositsioon ei sobitu Eesti kunstikogemise traditsiooni, kus lähtutakse meisterlikkusest ja semiootilisest kommunikatsiooniprotsessist.

Näitus „Lase oma tähelepanul … pehmeneda ja laiali valguda“ Kai kunstikeskuses kuni 1. XII. Kuraator Hanna Laura Kaljo, kunstnikud Marie Kølbæk Iversen, Sandra Kossorotova, Pia Lindman, Andrea Magnani, Elin Már Øyen Vister, Carlos Monleón Gendall, Sam Smith ja Nele Suisalu.

Hanna Laura Kaljo kuraatoriprojekt tõotas pakkuda haruldast kogemust minna näitusele ühegi eelteadmiseta: mulle ei olnud tuttavad ei kuraatori ega kunstnike positsioonid, ka sisenesin esimest korda uude näitusepaika. Ainus eelhoiak oli sümpaatia Tallinna fotokuu suhtes, usaldus korraldajate valiku vastu ja teadmine, et fotokuu näitusel astun kontakti rahvusvahelise, noore ja just praegu end kehtestava kunstiga.

Kogemus. Sättisin oma külastuse õhtupoolikule, lausa ootasin, et ilm ja valgus uues ruumikogemuses oma osa mängiksid. 11. oktoobri pärastlõunal oli imeline sügisilm: kuiv, soe ja parajalt tuuline. Kai kunstikeskuse suure saali lae betoonkoorikualustest akendest paistis pilvede vahelt sisse madal päike. Muidu oli hämar ja vaikne, sest peasaalis pole eraldi valgustust. Laealustest õhku ringi ajavatest ventilaatoritest said pikkamisi laeva sõukruvid või lennukipropellerid, aeglaselt kaldus ekraaniga videopildi rütmis tõusis ruum õhku, projektor huugas vaikselt. Tundsin näonahal õhu liikumist. Näitus rõhutab meditatiivset meeleseisundit: öös ja sügises vaikseks jäämist, talveks valmistumist, kohalolu kehas ja hetkes.

Alguses on pimedus. Kas nägemine ilmub pimedusest või kaob pimedusse? Õlilambid, mis süüdatakse alles päikeseloojangul, tunduvad põlevat ka süütamata leegiga. Põlemisest jäänud tahmajäljed seinal mõjuvad antivalgusena. Lampide kõrval on väikesed mustvalged pildid, mille rikkalik barokne süžee on tegelikult riukalik „vangla kino“ efekt. Kusagilt kaugelt pimedusest läheneb vaatajale väike planeeditäpike kindlalt nagu melanhoolia. See pidavat olema Io, Jupiteri ebastabiilse kliimaga ja seismiliselt intensiivne kaaslane, kuu. Pidevad vulkaanipursked, maalihked ja -värinad raputavad taevakeha, selle digitaalselt modelleeritud asemik näituse ekraanidel läheneb ja rebeneb, purskab digitaalset vedelikku ja upub meres nagu lehmaks moondatud Io Vana-Kreeka legendis. Suur saal on oma looduslikus loojangus hall, videod on monokroomsed, mustvalged, hõbedased. Nimetut värvi riidepalakad teises toas on imanud taimse värvi endasse aeglaselt ja delikaatselt, taimed on andnud ettevaatlikult ära oma värvi.

Kuraatoripositsioon. Kuraatori lähtepunkt on sümpaatselt kontekstitundlik: näitusel on kokku põimitud Kai kunstikeskuse kui endise Noblessneri allveelaevatehase atmosfäär, Kalamaja pargi kui endise ühe vanema Tallinna kalmistu lähedus ning väljas jõudu koguv kaamos. Kuraator on loonud teraapilise kohaloluruumi, kus „vaatamise hetkest saab vastuvõtlikkusel põhinev looming, kus iga kogemus on täiuslik“ (kuraatoriesseest). Kuna Kaljo taust on seotud ka ökoteraapia, meditatsiooni, kunstniku-uurimuse ja süvaökoloogiaga, on näituse koostamise põhimõtted seotud eelkõige fenomenoloogiaga. Näiteks semiootika või kriitilise teooria tööriistadega oleks täpselt samast lähtepunktist jõudnud hoopis teisele tulemusele. Arvan, et selle näituse peamine tugevus on fenomenoloogilise kuraatoripositsiooni selge elluviimine.

See on aga väga keeruline positsioon, mida on raske sobitada siinsesse näituse- ja kunstikogemise traditsiooni, kus lähtutakse pigem teose- ja meisterlikkusekesksetest arusaamadest, aga ka näituse kui semiootilise kommunikatsiooniprotsessi tõlgendusest.

Näitus… või sündmuste seeria… või… Näitus koosneb Marie Kølbæk Iverseni videoinstallatsioonist, Sandra Kossorotova töötubadest, Pia Lindmani installatsioonist, Carlos Monleón Gendalli skulptuuridest, Andrea Magnani joonistustest ja lampidest, Sam Smithi lõunati ja päikeseloojanguti linastuvast filmist, Nele Suisalu viis korda toimuvast tantsu-performance’ist ja Elin Már Øyen Visteri performance’ist novembris. Poolt sellest saab kogeda näitusesaalis iga päev (kui hästi ajastada), ülejäänu leiab aset ainult paaril korral näituse jooksul. See paneb mõtlema, et äkki on sellist asjakorraldust näituseks nimetada eksitav. Äkki seetõttu arvab külastaja, et kõik ongi juba lahti rullitud, välja valgustatud, esile toodud? Kas Smithi Gotlandi kivimitest ja saare geoloogilisest kujunemisest jutustava filmi pidevesitus (või nt algus igal täistunnil) oleks olnud halvem valik kui praegune variant?

Tervendamine on ka Sandra Kossorotova ruumi teema.

Hedi Jaansoo

Kirjeldasin artikli alguses Kølbæk Iverseni kosmilist videoinstallatsiooni ja ka muljetavaldavat Magnani lampide-joonistuste komplekti, mida ka Kaljo on rõhutanud kui näituse vundamenti. Mida veel saab kogeda? Carlos Monleón Gendalli abstraktsed skulptuurid on asetatud madalatele alustele Io videoekraanide vahel. Näitust saatvas tutvustavas videos räägib autor neist kui püüdest luua sisemise ja välise ühtsus. Kuna lähenesin ka neile avastaja pilguga, siis said neist tumedatest, oma materjali peitvatest või maskeerivatest vormidest (kataloogis on nimetatud materjalina puhutud klaasi, lehthõbedat, puuvilla, avokaadokivi ja terast, aga ma ei usu seda loetelu) taevakehade jäägid, kosmilise tolmu kogumid ja atmosfääris põlenud meteoriiditükid. See mõte tekitas vaimustust, sest sel hetkel maagia tõesti toimis.

Hämarast jõudsin näituse heledasti valgustatud teraapiaossa (ruumidramaturgias on see selgelt tunda). Soome kunstniku Pia Lindmani ruum on kirgasvalge, seinal valamu, kirurgi instrumentide roostevaba alus või abilaud, keset ruumi kõrge valge lavats. Seintel on mõned visandlikud maalid, nurgas foto ja päevikuväljavõtted, mille taustaks tuleb heli kuulamiseks ka klapid pähe panna. Siin tundub kogemishälve lausa ebaõiglane. Lindman on erakordselt huvitava karjääriga kunstnik, kes ühendab oma loomingus Massachu­settsi tehnoloogiainstituudis omandatud hariduse „Kalevalas“ kirjeldatud ravitsemisoskustega. Näituseruumis on aga tema tööst väga raske osa saada, kuivõrd näeme ainult lavakujundust, ettevalmistatud ruumi tema rituaalile, aga mitte ravitsemist ennast.

Tervendamine on ka Sandra Kossorotova ruumi teema. Põrandal on kangad ja mitmesugused naturaalsed tekstiilesemed, kokku lapatud nii, et ei näe, kas need on rõivad või rätikud, palakad, linad, sidemed, mähised jms. Väikeste pastelltoonis virnadena on need asetatud ringi, värvid varieeruvad kollakast roosakani. Taimevärv katab kanga ebaühtlaselt: värvaine ei tooni palakat kirkalt ja ühtlaselt, vaid värvus sõltub sellest, kuidas kangas on volditud ja vedelikku asetatud. Nii meenutavad need värvid kõige enam hoopis ihuga kokkupuutes olnud riide toone, kui kehakattele ilmuvad laigud vastavalt sellele, kuidas ihu mahlu eritab. Võin vaid aimata, milline on nende ringi asetatud kangaste eesmärk. Näituse jooksul leiavad seal aset venekeelsed töötoad trauma ja tekstiili teemal.

Proovikivi. Tulen tagasi kuraatoripositsiooni juurde. Näitust vaadates saab kaasa mõelda, kuidas lahendada kuraatori püstitatud ülesanne, aga ka lahendust sõbralikult hinnata. Seega, kas oskame ette kujutada ühiskonda, kus tootmise kõrval nähakse samaväärset väärtust jõudeaja vaikuses?

Uusmaterialismis omistatakse objektidele ja materiaalsusele agentsus, mille määr on minu arvates küsitav. Millist suhet need objektid tahavad minu kui vaatajaga luua? Kas üldse tahavad? Samas antakse vaataja vabaks: Nele Suisalu kutsub oma meditatiivse tervendava tantsuetenduse ajal iseendasse projitseerima kõikvõimalikke kujutlusi. Asetan ise ennast vabatahtliku eksija positsioonile ja püüan kirjeldada oma ebakindlust.

Tavaliselt tunnen seda laadi näitustel, et mind pannakse proovile ning avatud sissejuhatus „tulge ja vaadake, mis mõtteid see tekitab“ on siiski ainult suitsukate: õiged mõtted ja õige vaatamisviis peab viima teose vastuvaidlematu heakskiidu ja kunstniku ainukordsuse tunnistamiseni. Miks ma siiski arvan, et mult nõutakse kunsti-kunstniku tunnustamist? Asi on selles, et viibin kunsti­institutsioonis, mitte metsas, rannal, tisleritöökojas, loomaaias, raamatu­kogus, spordiklubis või kus tahes mujal, kus mulle avaneb samuti mitmekesine vormide, faktuuride ja lugude väljapanek, millesse suhtuda esteetiliselt või fenomenoloogiliselt positsioonilt. Kui võtaksin ka galeriis esitatud töid vastu niisama pehme ja hajuva tähelepanuga, tunnetades värelusi ja muutusi iseendas, siis tunneksin, et olen tühistanud institutsiooni rolli ja töö kunsti kui eraldi kategooria säilitamisel. Kui iga märga või kuiva kivi, iga mööblijäägitükki võib vaadelda suure rahuldustundega, milleks siis see katedraal seal ümber? Miks ma peaksin tulema jõudeaja vaikust hindama kindlal ajal kindlasse kohta?

Peamine erinevus kriitilisest diskursusest lähtuva autoripositsiooniga seisneb minu arvates eksklusiivsuses, erilisuses ja ainukordsuses. Kui sotsiaalne kunst lähtub jagatud ühisest platvormist, teadmistest ka teiste (vastanduvate või külgnevate) platvormide kohta ja hoiakutest nende suhtes, siis uued kunstitendentsid toovad isegi oma avatuses keskmesse indiviidi. Üksteise kaemusi väärtustatakse deklaratiivselt, kuid need jäävad oma ainukordsuses jagamatuks. Autor räägib kõhklematult äärmiselt kunstnikukeskselt idiosünkraatilises keeles ega huvitu sellest, kas ta jagab seda keelt veel kellegagi. (Hästi, tegelikult ma tean, et loomulikult jagab, ent sel hetkel pole see mina. See on teine diskursus, millega sobitumise vastupanu ma enda näitel huviga jälgin.) Või kas vaatajal üleüldse on võimalik teosele ligi pääseda? Kas para- ja metainfo, installatsioon, esitus, kas need üldse toetavad mingilgi määral esmakordset kogemust?

Õhtul … Õhtul aga väänasin õnnetute asjaolude kokkulangemise tõttu jala välja, mistõttu mu vaevaline liikumine piirnes üksnes kodu nappide meetritega. Nii oli ka teist korda Kaisse jõudmisel kriips peal – ei Nele Suisalu performance’it, ei Sam Smithi filmi. Mul ei jää üle muud kui lülitada ka see valu, paistetus ja võimetus oma tahet teostada näitusekogemuse toel võimendunud enesetajusse. Otsin ka lohutust Hanna Laura Kaljo öeldud lausest, et „kui kõik ei ole sulle silmapilk kättesaadav või on natuke teise kvaliteediga, on see täpselt samamoodi oluline osa näitusest“ (Eesti Ekspress 18. X 2019). Püüan sellega leppida veendumuses, et „Lase oma …“ näitus on sügav, teoreetiliselt silmapaistvalt sidus ja väga huvitav tunnetusharjutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht