Respekt loovusmulli ees

TIINA KÄESEL

Klaasikunstnike näitus „Omailm“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 15. X, kuraator Mare Saare, kujundanud Mari Kurismaa ja graafiliselt kujundanud Külli Kaats.

Paradoksaalselt on klaasikunst üks väheseid, kui mitte ainus kunstiliik, kuhu meie kõige aegade mitmekülgseim kunst­nik Adamson-Eric pole oma käe või mõttega lisa andnud. Seda suveräänsemana paigutub tema muuseumi nii aja kui ka koha mõttes Eesti professionaalse klaasikunsti 80. sünnipäevaga seondav näitus „Omailm“.

Valik on tehtud viimase viiekümne aasta ERKI/TKÜ/EKA klaasikunsti eriala lõpetanute loomingu hulgast: Maie Mikof (diplomitöö, 1967), Peeter Rudaš (diplomitöö, 1970), Rait Prääts (diplomitöö, 1975), Mare Saare (diplomitöö, 1979), Eve Koha (diplomitöö, 1981), Ivo Lill (diplomitöö, 1985), Tiina Sarapuu (magistri­töö, 1996), Eeva Käsper (magistri­töö, 2003), Kai Kiudsoo-Värv (magistritöö, 2005), Maret Sarapu (magistritöö, 2005), Kristiina Uslar (magistritöö, 2007), Andra Jõgis (magistritöö, 2014) ja Kristiina Oppi (magistritöö, 2017). Diplomi- või magistritööd on eksponeeritud fotona kui loometee alguspunkt, aga ka kui tähelepanuavaldus koolile ja juhendajatele. Ekspositsioonis on aga kunstnike viimaste aastate märgilised tööd, et „uurida mõjutusi ja muutusi teekonnal koolipingist kunstiellu ja küsida, kas tollane teos on säilitanud oma väärtuse või olulisuse kaotanud“, nagu on püstitanud eesmärgi näituse kuraator Mare Saare.

Omamoodi mission impossible, aga EKA klaasikunsti osakonna juhataja probleemitõstatusena mõistetav. Vähemalt poole esinejate puhul oleks vaja avada ajalugu ja asjaolud, mida siinjuures kuidagi ei taha teha, sest näitus ise on visuaalselt väga mõjus, puhas ja jutuvaba. Eesmärk on saavutatud ülimalt puhastatud valiku põhimõttel – less is more –, mida võimendab Mari Kurismaa täpne ja tundlik kujundus. Kui võtta omailma kui subjektiivset keskkonda, siis nii esteetilist ja intelligentset näitusepilti hing igatsebki. Kui aga võtta omailma kui organismi (loeme: klaasikunstnike) enesekeskset maailma, siis on see maailm nii­sugune, nagu klaasikunstnikud seda tajuvad ja on meile oma meediumi kaudu edasi andnud. Tuleb tõdeda, et iga esineja omailm erineb seekord teiste omast kogemuste, väljendusvahendite ja ambitsioonide poolest, kuid omavaheliste suhete, konfliktide ja kooskõladega on moodustatud terviknäitus, küll tuntava kallakuga EKA klaasiosakonna poole. Ütlen meelega „seekord“, sest olen huviga jälginud klaasikunstnike toimetamisi, nende tihedat näitusetegevust kodu- ja välismaal, pealinnas ja provintsis, põlvkondade sidusust, toredaid töötubasid ja solistide-staaride edu. Olen lapsikult imetlenud üht vanemat ja teatraalsemat tehnikat nagu klaasipuhumine, kui aastatuhandeid tagasi leiutatud tehismaterjali ehk klaasi puhutakse sisse meistri hingeõhk ja edasi hakkab sündima midagi uut ja enneolematut. Siinkohal sobib ehk võrdlus kooliga, kus on puhutud ja puhutakse sisse see 80aastane või veelgi vanem loovusmull, mis tulevikus võib sünnitada uut ja enneolematut. Minu lugupidamine!

Maret Sarapu. Déjà vu. 2002. Kunstniku omand.

2 × Pressifoto

Rait Prääts. Eilse päeva killud. 2013. Kunstniku omand.