Rio de Janeirost Tallinna, 75 kraadi Celsiuse järgi

Reet Varblane

Brasiilias öeldakse, et kui temperatuur tõuseb üle 40 kraadi, siis ei tohi töötada, kuna see on tervisele ohtlik. Ja sellepärast ei tõusvat Rio de Janeiro randade Ipanema ja Copacabana suurte avalike tabloode näit kunagi üle 40 kraadi. 

Ma ei tea, kui tõsi see on, kuid kui hakkasin sõitma Riost Londonisse, et sealt edasi Tallinna jõuda, näitasid tablood 40 kraadi. Tallinna sõpradelt sain aga e-kirju, kus mind hoiatati tuleva külmalaine eest. Kaido Ole õpetas, et rõivaid tuleb kihiti kanda: “Vaata, et sul oleks mitu kihti riideid seljas”. Kuid ma ei muretsenud, olin Šotimaal Cairngormi mägedes matkates olnud – siis mõtlesin, et see on mu külmarekord – peaaegu 20-kraadises pakases. Kuid see polnud midagi selle temperatuuri kõrval, kui maandusin Tallinnas 21. jaanuaril.

OK. Mind oli kutsutud juhendama maalimeistriklassi kunstiakadeemia üliõpilastele. Meistriklassi pealkiri oli “Ava oma silmad”.

Seda mitmel põhjusel: AVA OMA SILMAD, sest ma mõtlen, et üliõpilased võivad olla äärmiselt laisad; enamasti võivad nad olla ka ennast täis – “nad teavad kõike” või vähemalt nad mõtlevad niiviisi; tööd tehakse ainult siis, kui on tahtmist või kui “on õige aeg või inspiratsioon tuleb”….

Inspiratsioon taevast? Jätke järele!

Reaalsus on: nad ei mõtle küllaldaselt. Nad ei loe küllaldaselt. Nad ei küsi küllaldaselt. Ja mis kõige hullem, nad ei higista küllaldaselt.

“Ava oma silmad” on ka meistriklassi lõpunäituse teema, kus on näha, mida tudengid meistriklassi nädala jooksul on teinud.

Nii, kui mulle ei meeldi üliõpilased eelpool toodud põhjustel, miks ma siis meistriklassi üldse juhendan?

Ma teen seda, sest ma armastan kunsti. Ja ma armastan kunstnikke. Ja selles peitubki meistriklassi tähendus. Töötada kunstnikega, mitte üliõpilastega. Töötada inimestega, kellelt oodatakse mõtlemist, adekvaatset enesehinnangut ja loomist – vähemalt sellel nädalal – nii professionaalselt, kui nad vähegi suudavad, loomist, nagu teevad seda kunstnikud ateljees, külg külje kõrval teiste kunstnikega ja tähtaja kukkumise surve all.

Ma usun, et see on ainus viis, kuidas arendada oma kunsti, leida oma stiil, oma õige asi, oma meedium, oma sõnum. Ja siis seista vastastikku ükskõik kui nõudliku professionaalse kunstituruga.

Meistriklass algas iga päev kell 10 hommikul ja ei lõppenud enne kella 10 õhtul. Ja mul oli heameel näha, et mõned kunstnikud töötasid ka pärast keskööd, kas siis sellepärast, et nad olid oma tööga hästi edasi jõudnud või vastupidi, et see kuidagi ei kulgenud.

Meistriklass oli jaotatud kahte ossa. Igal hommikul arutlesime raskuste üle ning kuidas neist üle saada ja pärast maalisime. Ja siis veel kord maalimine. Ja veel kord maalimine.

Esimesel päeval näitasid nad mulle seda tööd, mida ise pidasid kõige paremaks. Ja viimasel päeval, päeval enne näituse avamist, pidid nad näitama oma tööd professionaalsele kunstikriitikule. Seekord oli neil õnn seda näidata Heie Treierile.

Kogu selle intensiivse töö mõte oli näidata, et loomingus edasijõudmiseks pole mitte mingit muud võimalust kui raske töö. Ainult töö ja distsipliin saavad demüstifitseerida kõik need lollid ideed nagu “kunst tuleb siis, kui aeg on küps või inspiratsioon on peal”. Püha Jumal!

Ma loodan, et igaüks, kes osales meistriklassis “Ava oma silmad”, avastas või sai kinnitust, et kunst tuleb, kui vaadatakse maailma pärani silmadega, kui valitseb distsipliin ja kui tehakse rängalt tööd.

Kõik muu on kõigest andekus.

Antonio Claudio Carvalho

London, veebruaris 2006.