Robocop kunstisaalis

Eriolukorras netti kolinud kultuuri suurim häda tundub seisnevat paratamatus konkureerimises kõige netis leitavaga.

JUHAN SOOMETS

Taaniel Raudsepa viimane töö Tallinna Kunstihoone juhatajana oli hiilgav soori­tus kunstiteoste ja -näituste esitamisel kaugvaatamise vallas: „Eriliselt hea meel on lõpetada oma töö Tallinna Kunstihoones üsna kindlalt maailma parimat vaatamiskogemust pakkuva virtuaal­näituste platvormi avamisega.“¹

Minu kasutajakogemus räägib aga midagi muud: kõrgele haibitud keskkonda sisenedes on tunne, nagu jookseksin pidevalt peaga vastu seina. Kasutajaliidesel tuleb kõige rohkem klõpsida ekraani all keskel asuvat „tagasi“ täppi, mida ei dubleeri klaviatuuril ei pao- ega mõni teine sõrmis. Suuremalt jaolt tuleb tinglikus ruumis liikuda selg, harvemini ka külg ees. Ekraanil on vastavalt asukohale valikuliselt teisigi täppe, mis võivad vaataja suunata teistsugusesse vaatesse või avada ka hüpikaknaid, tekstifaile. Eriti sügavamõttelisele tunnetustasandile jõuab vastuvõtja näitusel „Lõputa lugu“, kui on navigeerinud-koperdanud mööda täppe kuidagiviisi Vabaduse väljaku poolse ruumi seina juurde, kus ripub kolm ruudukujulist tööd. Seinal asuvale täpile klõpsamisel ilmuvad pildid vaataja ette uue rakursi alt. Piltidel klõpsamisel avanevad need ükshaaval. Nüüd võib ära tunda palmilehed ja trigonomeetria harjutused. Tallinna Kunstihoone virtuaalse platvormi iseloomustamisel võiks piirduda Raivo Kelomehe kommentaariga: „Tehnoloogiliselt ei ole siin aga taas palju üllatavat. Interaktiivsed panoraamvaated kuuluvad digiesitluste muinasaega kaks kümnendit tagasi.“² Võib oletada, et lahendus klopsiti kiiresti kokku ja seega võib vead andestada, aga edaspidi peaks midagi uut suutma välja mõelda ka igiproblemaatilisel teemal, nagu seda on kunstiteose ja -näituse virtuaalne esitlemine.

Jason Farago on oma New York Timesi artikli üheksarealises Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitusi puudutavas lõigus tähelepanu pööranud tõigale, et tavapäraste „kahtlaste“ 360-kraadiste vaadete asemel on seal kasutatud fikseeritud positsioonidelt filmitud aeglasi videolõike.³ See meetod on pannud ruumi justkui elama, kuid paraku on tekkinud seal navigeerides nii-öelda tagasilöök: platvormi arendajad ei suutnud edaspidi liikumist keskkonda integreerida. Aeglase võrguühendusega võib pilt üldse staatiline olla või läägida.

Virtuaalsed kunstnikuvestlused võivad aga olla põnevam kogemus kui igavad ja seetõttu mõnikord piinlikudki kohtumised kunstnikuga galeriis. Näiteks Mihkel Ilusa kunstigaraažis toimunud vestluse otselülitusse kostub hobisõidukite hooaja algust markeerivad hääli, sõbrad liiguvad kaadrisse ja sealt välja, nagu soovivad, teinekord läidab kunstnik südamerahus sigareti.

Eriolukorras netti kolinud kultuuri suurim häda tundub seisnevat pidevas konkureerimises kõige netis leitavaga, kaasa arvatud vabakasutusse antud muuseumide ja arhiivide kogud. Õnneks on vähemalt ajutiselt kunstile nii ülekohtune aeg möödas ja Mihkel Ilusa kuradiratast saab taas vaadata Tallinna Kunstihoones kohapeal. See on installeeritud kohe kindlasti maailmatasemel. „Lõputa loo“ tõelised kangelased on Valge Kuubi meistrid.

Temnikova ja Kasela galerii näituse „Narkootikumid“ virtuaalvariant on mikrogrammi võrra parem, kuigi seal on kasutatud New York Timesis kahtlaseks peetud 360-kraadiseid panoraamvaateid. Üldmulje päästab aga heli: keskkonda sisenemisel hakkab kostuma kütkestav lorilaul segamini tänavamüraga. Helitaust vaheldub, teinekord on kosta inimeste sekeldamist, mis tuleb ilmselt rahvast täis galeriist. Segaseks jääb küll, kas teostel on oma helikujundus või vahetub see algoritmi suvale vastavalt.

Mööda igikõveraid panoraamvaateid kerides võib tajuda ükskõik millise näitusekujunduse arhailisust. Paralleelsete pindadega panoraamvaates jääb mulje, et tööd on juhuslikult seinale visatud. 360-kraadises vaates on mööda joont käimine justkui laserloodi abil allavoolu lastud, eukleidiline geomeetria ei kehti. Põneva harjutusena saab hüpata läbi vertikaalselt näituseruumi keskele asetatud aplikatsioonidega kaetud hularõnga. Kuid miks ei võiks seda ka päriselt teha? Vaade on siiski robocop’i oma – liitreaalsusena illustreerivad pilti täpid ja nendest välja kerivad tekstid. Need täpid ei suuna vähemalt tagasi avalehele, küll aga galeriist välja – Krusensterni väljakule. Seal võib virtuaalselt läita kas või mentooliga sigareti. Suurema vaatevabaduse ja nägemisraadiuse pahupooleks võib pidada ruumi ventilatsioonitorude domineerimist kunstiteoste kohal, ka lüliteid, aknaraame ja muud aknast paistvat ehk liigset visuaalset reostust.

Mõttega ühte näitust samaaegselt virtuaalses ja reaalses ruumis eksponeerida mängis aastaid tagasi Konsta.net, eksponeerides topeltkeskkonnas (virtuaalne ja 1 : 5 mõõtkavas reaalne ruum) mitmeid väljapanekuid. Sellel teemal on kirjutanud magistritöö Kristiina Õllek. Konsta.neti asutaja Keiu Krikmanni sõnul nad sel kujul enam ei tegutse ja niisugusena ei ole seda plaanis ka taastada. Praegu on Konsta.net pigem arhiiv.

Kontaktijärgse ajastu ühiskonnakorraldus jagab kunstnikud (ka paljudel teistel elualadel tegutsejad) kaheks: need, kes jäävad suure filtri taha ootama, et teha edasi vana turvalist galeriikunsti, ning teised, kes muudavad ajaga kaasa minnes oma kunstitegemist, ideaaljuhul lülitavad sellesse uued meetodid, mis kunsti seni avastamata avarustesse viivad. Taktiilsed teosed võib paranoia ajastul mõneks ajaks unustada.

Suur filter sõelub välja ka tuleviku näitusekülastajad. Kes teab, kui kauaks galeriid taas avatud on? Kunstimessid kolivad niikuinii veebi, sest kunsti kui tarbekaupa investeeriv kontingent on harjunud raha paigutama kataloogi­piltide, galeristide kõneosavuse ja kunstnike atraktiivsuse järgi.

1 Reet Varblane, Juhi töö on ikka looming. – Sirp 17. IV 2020.

2 Raivo Kelomees, Kunstipöörete paratamatus. – Sirp, 8. V 2020.

3 Jason Farago, Now Virtual and in Video, Museum Websites Shake Off the Dust. – New York Times 20. IV 2020.