Roosilisteks ootusteks on juba hilja
Elis Saareväli: „Elu eluhammasrataste vahel muljuda saanud veidrikest huvitavad mind eelkõige elunähtused, mida oma tegelaste abil kujutan.“
Elis Saarevälja näitus „Hilja juba“ Draakoni galeriis kuni 30. I.
Elis Saarevälja värske näitus kuulutab triikrauaga koduperenaise ajastu möödanikuks, sest keegi ei oska triikrauaga enam suurt midagi peale hakata ja tehnika on üleüldse tehtud piisavalt lollikindlaks, nii et korralikke põletusjälgigi enam ei jää. Sellist elu, kus naised veedavad päevi kodutöid tehes, on juba hilja taga igatseda. Saareväli kuulub kunstnike põlvkonda, kelle loomingu algusaastaid iseloomustas fotorealism, mustvalge või tume värvivalik ning teemapüstitused nagu majandusbuum ja -langus, vurlekultuur, sõda ja lähiajalugu, üksildus ja rõõmutus. Elis Saareväli on oma põlvkonnakaaslastest ilmselt kõige huumorilembesem, sest nii eelmistel väljapanekutel kui ka sel näitusel on kunstnik visandanud purunenud lootuste absurdi. Viimasel kuuel aastal on kunstnik esinenud viie väikese isikunäitusega, millest rääkisime Haapsalus kunstniku ateljees.
Sinu uus näitus „Hilja juba“ on vaimukas sketš ootuste purunemisest või täpsemalt roosiliste keskearõõmude pöördumisest frustratsiooniks. Rõõmsatest lillelistest linikutest saavad kaltsud, need määrduvad, neid tuleb pesta ja triikida, et elu oleks n-ö normaalne. Mõnevõrra ootamatult ei tule aga plekid välja ja triikraud jätab pruuni jälje, põletab augu sisse. Mis suhe sul on purunenud ootustega kodunduse vallas? Sul on ka varem triikraua motiiv maalile sattunud. Mida see tähendab?
Kõik sai alguse sellest, kui mu vanaema suri ja ma tema asjade keskele elama asusin. Eriti armas oli mulle, et vanaema oli hoolikalt pakendanud kaltsukotid linikutest, vanaisa vanadest pluusidest, tekikottidest jms. Iga kangatükki oli mõeldud nii kaua kasutada, kuni see ilmselt tolmuks oleks pudenenud. Seal elades ja pikapeale asju ringi tõstes tajusin kuidagi eriti selgelt, kuidas kõik kaob ja elu läheb edasi, ning mind hakkas kummitama väljend „hilja juba“ ja kaltsude maalimise mõte.
Mulle tundub, et kalts on möödunud aegadest läbi imbunud, aga sellest ei saa enam kunagi kaunist lapitekki, uusi aluspükse või osakest kaltsuvaibast ega midagi muud uut. Kalts jääb igavesti selleks, mis ta on, ja selle mõttega ta „Hilja juba“ näitusel ripub oma nukruses. Maalisin ka lilli kaltsu ja kõrbenud triikrauajälgedega. Lilled sellel näitusel on nagu asjad, mis on juba läinud, mida enam pole olemas, nii nagu neid asetatakse kellegi mälestuseks matustel. Samamoodi on näitusel tillukestele lõuendiraamidele pingutatud vanaema vanad siidist pitsilised roositikanditega plekilised taskurätikud ja roosidega plekiline voodipesu, mis viitavad võimalusele, et kõik roosilised ootused võivad puruneda.
Triikrauast kõrbenud plekk on mitmetähenduslik. Triikimine on tüütu ja tühi töö, mis ei lõpe kunagi, aga see võib olla ka asendustegevus võidelda kortsudega, selle asemel et midagi muud korda saata. Triikraual pole tänapäeva kodumajapidamises enam erilist rolli. See on midagi kaduvat ja selles mõttes isegi romantilist. Tegelikult on praegu väga raske leida triikrauda, mis pesu nii lootusetult ära kõrvetaks, aga oma vanaema laost õnnestus mul leida selline, millega saab jätta neid kauneid jälgi.
Veebilehel Articurate on kirjutatud, et kunstnikuna paeluvad sind olukorrad, kus eluga on raske toime tulla, sest vaim on väsinud tühistest kaljukõrguseks kasvanud argimuredest ja mälestustest, mis ära ei lähe. Mis see tähendada võiks? Kuidas valid motiive, mida maalida?
Elu äärealad ja varjatud sopid on palju põnevamad kui minu tavaline kulgemine. Mulle on jäänud mulje, et just inimeste loodud elukeskkond, jätab neist maha kõige kummalisemalt seatud olustiku. Ma olen mälestusest kinnihoidja, olen ikka mõelnud, kuidas head mälestused kipuvad käest kaduma. Mälestused on seotud asjadega ja kohtadega, näiteks kas või tapeedi vahetamisega võib mälestus palju hägusamaks hajuda. See, mida maalida tahan ja mida ma otsin, muutub pidevalt. Praegu tundub, et olen maalinud neid asju, mis on tunginud mu ellu väljastpoolt, kuni ma olen neid tajunud huvitava kujundina.
Näiteks ükskord püüdsin ühes kõrvalisemas rannas keskenduda ja mõelda, et mida järgmiseks näituseks maalida. Siis tulid mind tülitama kaks meest. Üks tundus selline vanem, umbes seitsmekümnene ja teine neljakümnene, hiljem tuli välja, et mõlemad olid viiekümnesed. Nad soovisid minu lähedal peesitada ning jutustada ja toredasti aega veeta, mina aga tahtsin keskenduda oma kunstile. Pealegi tundus mulle, et nad võivad ju ka ohtlikuks osutuda. Nii kordus sama muster iga kord, kui randa läksin: need härrad püüdsid kontakteeruda, mina jälle tegin kõik, et neid vältida. Tahtsin segamatut pelgupaika leida, kuni ühel hommikul tabas mind arusaam, et loomulikult ongi need mehed need, keda mul vaja on. Haarasin oma kaamera ja kihutasin rattaga randa nii kiiresti, kui sain, kartes, et äkki neid enam polegi, aga õnneks ikka olid. Nad kohe rõõmuga poseerisid, sain palju pilte ja õppisin neid tundma.
Üheks teiseks näituseks valmistudes otsustasin hakata koristama, sest ääretus segaduses ja mustuses on raske keskenduda, mõtteid koguda. Pealegi on mul tolmuallergia. Ruum oli nii tolmune, et pidin pühkimise korraks pooleli jätma, et harja puhastada. Õnneks nägin ära enne puhastamist, et see näeb väga ilmekas välja, ja tegingi näituse „Tühjem veel“, kuhu maalisin pildid tolmuharjast. Sellest harjast kujunes üks inimestele kõige mõjuvam ja ärritavam tegelane minu maalidel. Leidsin selle kohta pärast isegi internetist kommentaari näitusekülastajalt: „Mulle jäi arusaamatuks, miks kunstnik maalis mingit tolmust harja, aga samas tegi ta seda väga ehedalt ja hästi. Kas tõesti ei olnud kunstnikul midagi muud maalida? Pidi ikka üks tolmune kodu olema“.
Oled oma näitustel kujutanud vaesuse kurvastust, pettumist ja mehi kui tuulispaska („Unelmad ja häving“, 2011 ja „Vajan sind enam kui kunagi varem“, 2010). Teistel jällegi tüütut tolmu („Tühjem veel“, 2014) ja elu kaduvust, mis ei pruugi olla üldse nii poeetiline ja mõnusalt melanhoolne, kui kõlab („Pimedad ajad“, 2012). Võiks öelda, et kujutad selliseid tüpaaže, nagu on Veiko Õunpuu filmide kangelased, hirmuäratavaid alkohoolikust lontruseid. Kuidas teie vaatepunktid ja lahendused erinevad ja sarnanevad?
Eks elulised karakterid langevad mingil määral ikka kokku. Olen olnud huvitatud elu hammasrataste vahel kergelt muljuda saanud inimestest, minu maalide tegelased on tihti veidrikud. Tegelastest rohkem huvitavad mind nähtused, mida üritan nende vahendusel kujutada. Filmi ja maali vaadatakse ka erineval moel. Filmis on tegelasel raske jääda neutraalseks, minu maalidel ei ole kangelasi või antikangelasi, nagu filmides. Ei oska öelda, kas „Hilja juba“ seerias seiklev sissepõlenud triikrauajälg on kangelane või antikangelane.
Oled mitmete näituste saatetekstis välja toonud, et oled iluotsija. Mis on sinu silmis ilus? Kas asi iseenesest võib olla ilus või saab ainult mingi tegu olla ilus? Miks on ilu sinu arvates oluline?
On keskkondi, kus ilu on väga vähe ja sellegi varjutab muu aistingute müra ümberringi. Mulle meeldib otsida maalilist potentsiaali sealt, kust seda kõige vähem ootaks, tõsta see välja ümbritsevast, ilma et miski ülesleitud ilu varjutaks. Kunstnikuna tahan kujutada hästi ootamatut ilu, et see oleks eriti imelik, hämmastav, veider, aga imeilus. Mõne inimese kodust, kus esmapilgul valitseb vaid ränk lehk ja mustus, võib palju ilusat leida, nii et kui noppida sealt välja see elust ja olemisest jutustav omapärane detail, siis jääb pinnale see tegelikkuses kaduv ootamatult kaunis ja maaliline. Kas või kalts – reaalsuses on see ju ikka üsna vastik väike räpane asi, mida ei tahaks elutuppa vedelema, aga maalil, näe, mõjub väga hästi.
Mis sul järgmiseks plaanis on? Mida sa kunstnikuna teha tahad?
Tegelen edasi oma teemadega. Millise vormi see võtab, veel kaugele ette ei tea.