Sada aastat rahvusülikooli ideaalide peeglis

Väljapanekule on iseloomulik kriitiline kuraatoripositsioon ja vaataja kriitiliselt mõtlema ärgitamine. Mida paremat Tartu ülikoolilt veel tahta?

KERTTU PALGINÕMM

Tartu ülikooli muuseumi aastanäitus „Ideaalide Eesti. 100 aastat otsinguid“ kuni 6. IX 2020. Kuraatorid Mairo Rääsk ja Mariliis Hämäläinen ning kujundanud Evelin Urm. Näitus kuulub rahvusülikooli juubeliürituste programmi.

Sel aastal tähistab rahvusülikool oma 100. aastapäeva ning kuigi meid võib kimbutada juba juubelitüdimus, peaksime sellest mööda vaatama, sest Tartu ülikooli muuseumi näitus „Ideaalide Eesti. 100 aastat otsinguid“ ei luba meil mõnusalt peomeeleolus loksuda, vaid tõstatab valusaid küsimusi, mis kõlavad praegu relevantsemalt kui mõni aeg tagasi. Näituse tunnusvisuaaliks, mis ühel või teisel moel kerkib kõikides näituse segmentides üha uuesti esile, on ajastu nõuet tundev ja punase kleidi kaudu eriliselt võimustatud naine. See naine seisab Gabriela Liivamäe fotol mõneti libahunti meenutades keset padrikut, enesekindlalt kaamerasse vaadates, maisust rõhutavad kummikud jalas. Esimesed assotsiatsioonid, mis ümbritseva metsaga tekivad, viitavad loomulikult eestlaste metsaarmastuses kehastunud ideaalidele. Ent see on juba eksiteele viiv rada. Pigem juhatab see meid otsingulisele teekonnale läbi erinevate aastakümnete, kaasas manifesteeruv naine, meie ootused ei saa petetud – näitusel on vägagi selge feministlik alltekst.

Toomkiriku diktaadi murdmine. Tartu toomkirik, kus Tartu ülikooli muuseum asub, on rajatud keskajale omaselt ida-lääne suunalisena. See seab ruumilahendusele oma piirid. Kuraator Mairo Rääski üle-eelmisel näitusel „Maailma mõõtmine“ kasutati seda asetust markeerimaks põhjas ja lõunas kulgenud ekspeditsioone.

Tartu ülikooli muuseumi ajutiste näituste saali ruumiskeem ei võimalda aga järjepidevat kronoloogilist ülesehitust. Seekord on püütud toomkiriku diktaati otsustavalt murda. Lahenduseks on labürindi elementide kasutamine. Nii seab otsingulisus külastajale otsesema vormi. Koos uitamisele üles kutsuva „libahundiga“ rännatakse läbi rahvusülikooli kümnendite kuni praeguse ajani välja. See pole mugav teekond, mille kestel ei tekiks kurbi mälestusi või muremõtteid. Nii nagu saatetekstis välja on toodud, ei saa Tartu ülikooli mõju Eesti ühiskonnale, poliitikale ja kultuurile üle hinnata. Tartu ülikooli arengukaar ei ole siiski selle rajamisest (1632) tõusvas joones kulgenud edulugu, vaid mitmete katkestuste ja ideoloogiliste pöörete jada. 1919. aastal avati Tartu ülikool vastses Eesti vabariigis emakeelse kõrgkoolina, millel on jääv tähendus. Toomkirik, kus paiknes omal ajal Tartu ülikooli raamatukogu ja nüüd muuseum, on ülikooli juubeli pidamiseks õige ja väärikas paik. Samas on tegemist uurimusliku näitusega, kus soovitakse esitada kriitiline väljakutse praegusele vaatajale ja Tartu ülikoolile endale, mõtlemaks selle rolli üle meie minevikus, olevikus ja tulevikus.

Tartu ülikooli muuseumi aastanäituse tunnusvisuaaliks on ajastu nõuet tundev ja punase kleidi kaudu eriliselt võimustatud naine Gabriela Liivamäe fotol.

Naiste rollist ülikoolis. Näituse üks esimesi segmente on pühendatud tervenisti naisküsimusele. Selles osas teostub kõige paremini tunnusvisuaali kätketud varjatud lubadus. Vastakuti on kaks naist: Tartu ülikooli esimene naisprofessor, farmatseut Alma Tomingas ning kodumaal rakendust leidmata, hoopis Ameerikas karjääri teinud ja hiljem San Franciscos pedagoogikaprofessorina töötanud Hilda Taba. Nende positsiooni ja tähtsuse kohta on küsitud Tartu ülikooli praeguste teadlaste arvamust.

1920. aastate teemas ongi keskendutud naistele kui ülikooli ja selle kaudu kogu Eesti vabariigi tarvis osaliselt kaotatud ressursile. Saanud küll võimaluse võrdselt meestega õppida, ei saanud nad sageli oma haridusele vastavat rakendust ega tööd. Näitusel on need naised välja toodud oma nime ja näoga. Teadlikult diskrimineerivalt mõjuvad näituseseina äärses kapis rippuvad kleidid, kuigi teame, et see on aeg, mil nii mõnigi ajavaimu tunnetav naine loobus naiselikust riietusest ja kandis hoopis poisipead. Kleite täiendavad lood naisteadlastest, kelle teaduskarjäär jäi pooleli. Nad on surutud kappi, silma eest ära.

Kui me vaatame praegu ühiskonnas, poliitilisel areenil ja kasvõi ülikooliski ringi, siis hoolimata feministlikest liikumistest, teematõstatustest ja vaba sõna manifestatsioonidest, oleme endiselt silmitsi naiste teisejärgulise rolliga. Meil on väljapaistvaid naisprofessoreid ja -õppejõude, ent neid võiks olla palju rohkem. Kindlasti on ülikoolis peituva ressursi hõlmamine küsimus, mis ületab kaugelt soopiirid. Meil on vastsed kraadi omandanud, kes lahkuvad paremate tingimuste, eneseteostuse ja palga otsinguil välisriikidesse. Endiselt võitlevad teadlased selle eest, et teadusrahastuse protsent SKT-st suureneks, mis võimaldaks erialast karjääri enamatele. Niisiis vajutab see algselt naisressursi raiskamise küsimust lahkav näituseosa tegelikult üht suurimat ülikooli ja selle kaudu kogu Eesti vabariigi valupunkti. Mida teha, et ei oleks vaja kaotada kõige võimekamaid inimesi?

Vaikus ja repressioonid. Näituse järgmises osas on keskendutud 1930. aastatele ning vaikivale ajastule. Installatiivses keskkonnas saab kuulata kuulsat tudengilaulu „Me mõtted on priid“. Seda lauldakse tänini ajaloolaste pidudel, ehkki just ajalookirjutus on olnud rohkete manipulatsioonide objekt läbi Tartu ülikooli kujundanud kümnendite. Väljapaneku selles peatükis vaadeldakse muuhulgas „Eesti ajaloo“ esimest köidet, kus on kanoniseeritud muistse vabadusvõitluse mõiste. Meenutagem „Eesti ajaloo“ teise köite ümber toimunud madinat, mis tõukus suuresti varasemate rahvusromantiliste terminite ja lähenemisnurkade revideerimisest. Omamoodi jätkuks sellele on Lembitu pealuu otsingud, mis on tänu süvitsi minevale arhiivitööle Poolas võimaldanud tuua Eesti teaduskäibesse uusi olulisi allikaid. Tartu ülikooli ajaloolaste roll on olnud märkimisväärne, seda nii uue riigi algusaastatel kui ka näiteks 90. aastatel, kui mitmed neist võtsid enda kanda valitsusvastutuse.

Iseseisvuse kaotamisele 1940. aastal, millele eelnes Tartu ülikooli autonoomia järjepidev allakäik vaikiva ajastu kontekstis, järgnesid okupatsioonid ja sõjapurustused. Järgmises etapis juba repressioonid, ent ei kustunud ka lootus tulevikule, mis sai kõige võimsama kehastuse Urho Kaleva Kekkose 1964 aastal Tartu ülikooli aulas peetud eestikeelses kõnes.

Tunnustada tuleb näituse kuraatorite arhiivitööd, mille abil on toodud päevavalgele uusi allikaid ülikooli õppejõudude ja tudengite tagakiusamistest, mis on näitusel avatud animatsiooni vahenditega. Lootuste luhtumise sümboliks tõuseb peahoone põleng 1965. aastal, mille tagajärgi saavad kogeda kõik, kes panevad pähe virtuaalreaalsuse prillid. Jah, me peame uskuma, et mõtted olid, on ja jäävad priiks. Pole olulisemat vaba mõtte kantsi kui Tartu ülikool, kust võrsuvad ajakirjanikud, arstid, ajaloolased, sotsiaalteadlased, keskkonnateadlased ja veel paljud teised, kes moodustavad ühiskonna südametunnistuse. Just need valusad kümnendid õpetavad, mida meil hoida tuleb.

Tartu ülikool ja igavene noorus. Tänu ülikoolile on Tartul alati olnud noor pale, ning vastuvõtlikkus kõigele uuele, avangardile, piire kompavale, horisonti avardavale on omane neile, kes alles end tundma õpivad.

1970. aastaid puudutavas osas on keskendutud Eesti üliõpilaste ehitusmalevale kui lääneliku mentaliteedi maaletoojale. Näitusele on loodud ühiselamutuba koos viidetega piiritagusele levimuusikale, populaarsetele rinnamärkidele ja rõivastele. Noorte värskus on see, mis tagab ülikoolile tema mõtte järjepidevuse ja igavesest ajast uueneva sisu. Olgu kümnend milline tahes, samalaadseid väärtusi on ikka hinnatud.

Samamoodi hakkavad paljud noored 1980. aastatel taas nõudma akadeemilist vabadust, mis vallandab lõpuks Eesti iseseisvuseni viinud protestiliikumise, mille kandjaks ongi noor eliit. 1990. aastate kontekstis aga purunes üldine solidaarsustunne ja ilmsiks tuli ühiskonna varanduslik kihistumine. Samas on see ajastu boheemlasliku akadeemilise vabaduse aeg, kus pole veel piiravaid õppeinfosüsteeme, üliõpilaste loenguplaan on suhteliselt reglementeerimata, võetakse aineid mitmetest teaduskondadest, liigutakse mitmetes seltskondades. Paljud praegused nimekad kultuuritegelased on selle vabas humanistlikus õhkkonnas kasvamise ja arenemise head näited. Seda segmenti ilmestavad mitmed esemed, mis tagavad 1990. aastatel ülikoolis käinud inimestele paraja nostalgialaksu, millest lõikavad kasu praegu paljud sellele kümnendile keskenduvad näitused. Nii on ajastu vaimu tunda ka sellel väljapanekul.

Kõrgharidus kõigile, teadmised kaubaks. Näituse kõige provokatiivsem osa puudutab 2000. aastaid. Installatsioon hõlmab kaubanduskeskuse riiulisüsteemi ning külmletti, kuhu on laotatud kõik Tartu ülikoolis kaitstud üle 1600 doktoritöö. Kuigi massikõrgharidus ja Bologna süsteem on saanud rohkelt kriitikat, on näituse positsioon selle suhtes pigem soosiv. Iga haritud inimene on meile tähtis. Sellega on raske mitte nõustuda.

Võime idealistlikult mõelda, et haritud inimene teeb ükskõik millist tööd alati paremini. Teisest küljest tõukab see küsimus meid jutu algusesse tagasi. Üks asi on muuta haridus elitaarseks, raskesti kättesaadavaks, võimaldada seda parimatele, kellele õppejõud pühendavad oma jäägitu tähelepanu. Teine asi on võimaldada seda paljudele, ent võtta neilt tiheda konkurentsi tingimuses võimalus end vääriliselt ametile rakendada. Kas me kasvatame ressurssi või raiskame seda, on sellises kontekstis raske vastata. Ja kuidas on kaubastamisega?

Rektor Toomas Asser on oma usutluses Sirbile (5. IV) rõhutanud vajadust vähendada doktoriõppes teoreetilist poolt ja suurendada rakenduslikku. Tundub, et üldsuse, sealhulgas ka ülikooli juhtkonna ootused on üldises plaanis suunatud teadustulemuste selgemale ja otsesemale kasutusele ja müügile. Seetõttu toonitatakse Tartu ülikooli innovatiivsete teadmiste ja uurimistulemuste kasutuskõlblikkust tööstuse ja majanduse jaoks. Seejuures on humanitaarteadused justkui minetanud oma tähtsuse, mitte niivõrd seetõttu, et nad pole nii otsesõnu rakenduslikud, kuivõrd võimetusest oma panust ja olulisust ühiskonna teenistuses sõnastada. Iga noor doktor peaks oskama vastata küsimusele, mida tema töö ühiskonnale annab, mis ei tähenda arutut enese ja oma teadmiste müümist, vaid oskust sõnastada oma uurimistulemuste relevantsust. Ja seda eesmärki võiksid kanda kõik Tartu ülikooli kasvandikud.

Milline on parim ülikool? Näitusel saab külastaja ka ise vastata küsimusele, millist ülikooli me vajame ja mis selle parimaks teeb. Siin on palju võtmeteemasid nagu elitaarsus, kättesaadavus, tasulisus, emakeelsus või muukeelsus. Väljapanekule on iseloomulik kriitiline kuraatoripositsioon ja ärgitus kriitiliselt mõelda. Tartu ülikoolilt, mida muuseum omal moel esindab, paremat eeldada ei saagi. Oma ressursside mõistliku kasutamise, vaba mõtte hoidmise, sallivuse, aususe ja miks mitte ka kõigile kasuliku ja vajaliku tarkusega peab Tartu ülikool hoidma seda, mille nimel on nii palju vaeva nähtud. Praegused üliõpilased ja vilistlased võiksid seada sammud muuseumisse, et kohtuda eelnevate kümnendite probleemidega, mis on päevakajalised ka praegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht