Sajani sajaga mängeldes

Jüri Arrak töötab igavikus, mis on täis universaalsust. Seal, kuhu mahub argipäev, nõnda et suurte sõnade suitsuvine hajudes selgub, et see vist ongi kõik.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Näitus „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid“ Mikkeli muuseumis kuni 13. II 2022, kuraatorid Aleksander Metsamärt ja Tõnis Tatar, kujundaja Peeter Laurits ja graafiline disainer Külli Kaats.

Jüri Arraku maalide näitus „Pilk“ Vabaduse galerii 20. X – 10. XI ja Pärnu uue kunsti muuseumis 8. – 31. XII. Vabaduse galerii ilukirjandusliku teksti autor on Kai Arrak, kuraator Reet Varblane.

Olles veetnud arvestatava osa viimasest paarist kuust Jüri Arraku fenomenis, olen ühtlasi iivelduseni kuulnud võrdlust Picassoga. Alguses võrreldakse teosel poseerivat naist Mona Lisaga, siis kunstnikku Picassoga ja seejärel õhatakse, kui väga oleks mõtte avaldaja soovinud elada üle-eelmise sajandivahetuse Pariisis. Teisisõnu, standardne viis kunstnikule komplimenti öeldes iseennast diletandiks pidada.

Kuid säilib võimalus, et ka minul on nina natuke püsti. Võrdluse asjaarmastajaliku olemuse taga leidub Picassol ja Arrakul ka ühisjooni: kaua peetud amet, lai tuntus rahva seas, isikupärane käekiri, enamasti rõõmus koloriit, kindel positsioon avangardi ajaloos ja, kõige rohkem vist, mänguline lust. Mõlema kunstniku pilku on hellitavalt lapselikuks peetud. Seda ka väljaspool oksjoni- ja galeriisaalide müügitekste, kus sedalaadi epiteete väärtusloomeks helde käega pillutakse.

Lapselik tähendab tavaliselt mängulist, mäng aga tähistab vaba tegevust. Tõsi, meeldivalt piiratud vaba tegevust. Mäng on tegevusena raamistatud nii ajas kui ka ruumis. Maalikunstniku perspektiivist on asjad sedapidi mugavalt korras: maal maalitakse kindlal ajal kindlale aluspinnale. Maali ja mängu võrdlust toetab siinkohal ka mänguruumi eriline õhustik – mängu, antud juhul maali, lahutamatu osa. Mänguruumi spetsiifilised fantaasiale toetuvad reeglid (põrand on laava või Harald on tont) esinevad samamoodi ka kujutamise juures (pea võib olla sarviline ja taburet tähistada kodu). Viigu tema teed teda galeriisse, muuseumi või sakraalsele pinnale, teos ei saa lahti mängust, mis kunstniku töö kaudu teose sees käib.

Küllastunud. Arrakut ja Picassot omavahel võrreldes (öäk!), nimetasin teadlikult esimesena kaua peetud ameti. Üht asja aastakümneid teha pole naljaasi. Meelekindlus väärib küll hindamist, kuid Jüri Arrak on pälvinud austuse ennekõike tänu sellele, kui mänguliseks tema kunst on suutnud jääda. See pole köömes! Vanaks saamise hirmutavaima osa kibestumisega käivat kaasas rõõmu ja mängulusti kadumine. Kui mängud toimuvad lõuendil, võib kibestumisest saada ka kunstiloome hukatus. Musternäitena meie kunstiajaloost võib tuua Nikolai Triigi pärast 1919. aasta näitust.¹

Kuigi Jüri Arraku kunstikeelt nähakse võrdlemisi hermeetilise ja enese­küllasena, on see paras lihtsustus. Kes on kas või alustasandil tuttav eesti 1960ndate kunstiga, neile ei tohiks olla keeruline kunstniku varase perioodi loomingus näha sürrealismi, abstraktsionismi ja sümbolismi impulsse. Tunnusliku figuuri väljaarenemist jälgides ei saa kunstivoole jätta tähele panemata, õigemini, neid tasub vaadata tooniandvana. Kuigi Arraku märkinimese või maivi figuuritüüp on praeguseks kunsti­maailmast väljaspool kehtestanud enese rahvuse kollektiivse teadvustamatuse osisena, on see samal ajal mitmete kunstiliste katsetuste ja otsingute lõpp-punkt.

Tinglikult võib öelda, et Arrak pani endale XX sajandi alguse avangardist – see on kunst, mille toonane põlvkond suuresti endale eeskujuks oli võtnud – kokku mänguasjakasti, mida ta siis edasise karjääri jooksul järjepanu on kasutanud. Pole kiivalt hoitud saladus, et kunstiväljale pakub huvi ennekõike see mänguasjakasti kokkupanemise osa. „Hiljem on tal need pildid kõik ühesugused,“ kõlab tüüpiline kriitiline torge. Kunsti kui mängu loogikast lähtuvalt peaks ometi kõik siis ju alles algama …

Raske. Kunstnikule endale tegelikult ka algas. 1980ndaid ja 1990ndaid põlistusid Arrak kui siinse kultuuriruumi suurkuju ja tema isikupärane kunstikeel kui rahvuslik kunstikeel. Rahvusvahelise maitsega avangardsed impulsid on ennast pealispinnale mullitanud ning seal vahuna tardunud, et teenida piltide sisu – jutustust. Vaht ei tähenda siinkohal midagi kriitilist. Ka Aphrodite sündis merevahust. Nii nagu jumalanna, nii on ka Arrak sünnitanud rohkelt allegooriaid. Allegooriaid, mis heljuvad enamasti konservatiivsetel tähenduslainetel – religioon, usk, kultuuritraditsioon, eetika, perekond –, seega püsiväärtustel.

Tõenäoliselt mängib siin oma osa nõukogudeaegse kunstniku positsioon ühiskonna hallist massist kõrgemal seisva tegelasena. Võib-olla ka paks ja pikk ettekasvatatud habe. Igatahes omandavad Jüri Arrak ja tema kunst naljaka kattekile – targa aura. Kõik tundub jube tõsine. Siinsesse XX sajandi teise poole kultuuriruumi sündis oma aja lapsi, kes kasvatasid endale uskumatult tempokalt peale igavikulisuse paatina. Jüri Arraku maalide kõrval meenuvad Lennart Mere „Hõbevalge“, Edgar Valteri „Pokuraamat“ või ka Väikese Rannavärava bastion. Justkui-oleks-alati-nii-olnud kultuurikogemust tooniv energia on ühel tugevam kui teisel.

Selline pagas vaevab aga kõvasti pilte. Ennekõike vormilisest küljest. Näiteks iga märkinimese pea „plahvatab“ või „hargneb” kindlal viisil ja laadis, väljendades oma rolli, sisemist tõde. Sedapidi saaks iga Arraku figuuri hinnata konkreetses sisus abstraktse vormi rakendamisena. Nauditav vormimäng, mida liiga tihti kahjuks ei näe. Kunstniku nimega kaasas käiv taak ei lase enam elemente ja vorme ning nende mängu näha.

Sisu võtab teose vormid oma teenistusse ja muudab nendele tähelepanu pööramise kohatuks. Äkki see ongi krestomaatilisuse hind? Stigmad kandmas Kristuse käsi, mitte vastupidi.

Krestomaatilisus vaevab kohati ka sisu ennast. Sajandivahetusel Estonia kontserdisaalile kingitud „Taevaste trompetite“ puhul toonitas Arrak, et teos väljendab muusika vaimsust ja sedapidi kristliku kultuuri jätkumist.² Küllap tagantjärele võidaks maal sellest, kui kuklas koputaks ainult pool teosesse avalikkusele sõnastatud tähendusest. Ei saa ka unustada vanusest lähtuvat tõika. Kui Jüri Arrak luges piibli esimest korda läbi, oli ta 40aastane. 1990ndatel, kui valmisid tema kõige religioossemad teosed, oli ta juba kuuekümnendates. Tihtipeale kipuvadki mängud ajapikku raskemaks minema. Kas on veel raskemat piiblist?³

Kui mõningad lõigud tagasi sai nimetatud Arraku teemavalikut konservatiivsete püsiväärtuste nimistuks, võib seda sama hästi kutsuda ka eksistentsiaalseteks peamurdmispunktideks. Siinkohal on tõde kindlasti vaataja silmades ja minu positsioon kallutatud, kuid Arraku hilise perioodi loomingus on ennemini usulisi mõtisklusi kui religioosset paatost. Kujundikeel võib olla raske ja volüümikas, kuid pilt ise räägib haruharva dogmades. Arraku loomingu telg peegeldab inimhinge tüüpilist teekonda abistavate tugedega, mida vajame eluteel. Seda enam tasub hinnata, et isegi kui kohvikulaua tagant ütleksid toonase perioodi teose huuled „Vana Testament“, sosistavad silmad siiski „elame issanda armu ajal“.

Mäng. Mängu teemal jätkata oleks kohatu, sest õhku sai visatud hunnik väärtusi, määratlusi ja nimesid, mida võib kategoriseerida kas rasketeks või väga rasketeks. Aga ega ka mäng pea kerge olema. Küsige vaid mõnelt lapselt, kes legodega mängides nutma puhkeb, kui tema ehitatud konstruktsioon oma raskuse all ootamatult puruneb. Mäng võib olla surmtõsine. Kui mängida suurte kujunditega, võib kõrvaltvaatajale jäädagi mulje, nagu oleks mängust mängija käes saanud töö.

Kuid ma ei usu, et see on Jüri Arrakuga juhtunud. Tema raskekujuline piibellik laad on juba perioodina minetatud. Viimasel ajal on Arrak kammerlikum. Seda nii formaadis, teemavalikus kui laadis. Seejuures ei julge ma öelda, et ta on kuidagi kergemaks muutunud. Või kui on, siis pealispindselt. Arraku loomingus on konkreetsed igavikulised tegelased asendunud nendega, kes elavad ja askeldavad igavikulises ruumis. Ma ei usu, et ta enam toimetab igavas igavikus, millest räägitakse sõdade, valimiste ja suurushullustuse kontekstis – historiseeritud igavikus. Arrak töötab igavikus, mis on täis universaalsust. Selles igavikus, kuhu mahub argipäev nõnda, et kõigi suurte sõnade hajudes selgub, et nüüd vist oligi kõik. Rohkem Roland Barthes’i „Camera Lucidat“ kui „Mütoloogiaid“. Pigem Šostakovitši keelpillikvartette kui sümfooniaid.

Arrak on oma viimase loominguperioodi pühendanud kammerlike teemade käsitlemisele, kuid ta ei tee seda hambutult ega trafaretselt. Kohati paistavad viimased teosed libisevat piki liustikke, mis viivad esimeste mälestusteni. Tunneteni, mida saab tunda ainult lapse elava kujutlusvõime seisundis, või tundekatkeni, kuhu paiskab äkitselt poolteadvustatud tähistaja märkamine. Nagu vaataks kedagi mängimas oma perealbumiga „Memoryt“. Liiga isiklik vaatepilt, et teha muud kui kõrvalt jälgida.

Kas vaadatakse või mitte, ikka mängib ta edasi. Küllap see ongi Arraku puhul nii võluv. Tema looming ei anna siiani märku, et see oleks saanud talle kohustuseks – tööks. Vastupidi. See illustreerib ennekõike lusti. Rõõmu tegemisest, vormi sisuks tõlkimisest ning sisule omakorda õigeima vormi andmisest. Rõõmu sellest, et piltide mänguväljale ei ole seniajani hakanud ilmuma horisont. Rõõmu sellest, et kui õigesti elada, mängitakse veel vanas easki.

1 Loomulikult pole nn kibestumisprintsiip universaalne. Vastandlikke näiteid leiab kunstiajaloost mitmeid, nt Goya, Rembrandt.

2 Estonia kontserdisaal sai kaks Arraku maali. – Õhtuleht 21. II 1998.

3 Retooriline küsimus. Vaimu fenomenoloogia on raskem.