Sally, Bernt, Constantin ja teised, vanaonu Gerhardist rääkimata

Kügelgenide näitus pakub Eesti publikule teistsugust raamistikku meile tuttavatele persoonidele, näidates kunstiajaloost tuntud Kügelgene suurema suguvõsa osana.

LIISA-HELENA LUMBERG-PARAMONOVA

Näitus „Kügelgenid. Ühe baltisaksa perekonna lugu“, kuraatorid Anne Untera, Matthias Donath, Eike Eckert. Mikkeli muuseumis kuni 29. IX.

Vanaonu Gerhardit, toda armastatud portretisti ja tema kaksikvenda, maastikumaalijat Karli mäletavad küllap kõik, kes on baltisaksa kunsti ja seega Kügelgenide perekonnalooga mõnevõrra kursis. Neid käsitletakse enamasti kui esimesi professionaalseid kunstnikke, kes XVIII sajandi lõpus Saksamaalt tulnuna meie kandi kunstile uut vunki andsid. Ilmselt on mõne lugemislauale jõudnud ka Gerhardi poja Wilhelm von Kügelgeni värskelt eesti keelde jõudnud, Anne Untera tõlgitud „Vana mehe noorusmälestused“.

Kügelgenide suur suguvõsa aga kaksikvendadest kunstnikega sugugi ei piirdu, nagu näitus Mikkeli muuseumis osundab. Kuid mis on meil asja ühe saksa suguvõsaga? On ajalooline tõsiasi, et (balti-)sakslased on siin toimetanud, kuid nüüd näib, et hiljemalt 1939. aastal surid nad välja nagu saurused, ja unustatakse, et tegu on olnud päris inimestega, kelle järeltulijaid elab mitmel pool, täpselt nagu on kummastav näha, kui kellegi perekonnanimi on veel tänapäevalgi Habsburg.

See eestlastele paraku tuttav motiiv, et perekonnaloos avanevad inimesi siia-sinna pillutanud ajaloo keerdkäigud ja murrangud, tuuakse esile juba näituse algul. Samal ajal jääb Mikkeli saal suure loo jaoks kitsaks, nii et näitusel piirdutakse esindajate kaleidoskoopilise ansambliga, kus paljusid põnevaid teemasid vilksamisi markeeritakse. Tagajärjeks segu koduloost ja tõsisest kunstinäitusest. Perekonnale keskendatud näitus erineb mõnevõrra teistest siin harjumuspärasematest, nagu kunstialased käsitlused noist kaksikvendadest või mõne silmatorkava persooni rollist kultuurielus, nt „Tartu klassik. Karl Morgenstern 250“ Tartu ülikooli raamatukogus (2020-2021).

Ekspositsiooni valikutest on näha, et 50. aastapäeva tähistaval Kügelgenide perekonnaühingul on näituse ellukutsumisel ja ilmselt ka koostamisel suur osa. Enne on seda eksponeeritud Lüneburgi Ida-Preisi muuseumis (Ostpreußisches Landesmuseum mit Deutschbaltischer Abteilung, 2023), Dresdenis Kügelgenide majamuuseumis (Kügelgenhaus – Museum der Dresdner Romantik, 2023/24) ja Mikkelist liigub see ka Ballenstedti linnamuuseumi (Stadtmuseum „Wilhelm von Kügelgen“ Ballenstedt, 2025). Kõik paigad on ühel või teisel moel Kügelgenide ja nende uurimisega seotud, ent peale Mikkeli ei ole need ennekõike aktiivsed kunstimuuseumid.

Kui vaadata näitust tänavalt sisse astuva EKMi püsikülastajana, tekitaksid mõned eksponaadivalikud kogu terviku ahta mahu juures veidi küsimusi: näiteks hõivavad kogu avaseina perekonna vapp ja vappi kujutavad lauakaardikesed laste joonistustega, selle kõrval on teine seinasuurune installatsioon Wilhelm von Kügelgeni „Vana mehe noorusmälestuste“ eri väljaannetega. Saksa kontekstis muutuvad need elemendid mõistetavamaks, nt kui mõelda vapi ja järelkasvu olulisusele perekonna identiteedis, aga eriti Wilhelm von Kügelgeni memuaarteose tohutule populaarsusele. Eestis tänu tõlkele alles äsja rohkem kõlapinda leidnud raamat oli Saksamaal XX sajandi esimesel poolel peaaegu iga haritud perekonna raamaturiiulis.¹ Huvitav, milline olnuks see näitus ainult Anne Untera ja Anu Allikvee kureerituna?

Tummisemat konteksti ja pikemaid käsitlusi eri suguvõsaliikmetest pakub näitusega kaasnev väljaanne „Die Kügelgens. Eine Familie zwischen Deutschland, Estland und Russland“ („Kügelgenid. Perekond Saksamaa, Eesti ja Venemaa vahel“). Mikkelis kohapeal üksiku eksemplarina sirvitav raamat ei ole kahjuks EKMi poes sugugi müügil. Kas sel võib olla mõni tehniline põhjus või oletati, et üleni saksakeelne kogumik ühest (balti)saksa perekonnast ei paku siinsele publikule piisavalt huvi? Ka raamatukogudes on seda vaid paar eksemplari rahvusraamatukogus ja Tartu ülikooli raamatukogus, isegi mitte EKMi raamatukogus. Vähemalt on seegi ligipääs tõsisemale huvilisele olemas.

Kügelgenide pereliikmed on näitusel esitletud kronoloogiliselt ja sisuline telg algab meile juba tuttavatest vendadest. Gerhard ja Karl von Kügelgeni loomingust on esitatud väikseid noppeid siit-sealt, ilmselt püüdega näidata mõningaid loomingus olulisemaid teemasid, kuid üldmulje jääb pigem pisteliseks. On töid Eesti muuseumikogudest, mitmeid ka erakogust. Kuna tööde päritolu pole täpsustatud, võib oletada, et vähemalt midagi pärineb Kügelgenide perekonna enda valdustest. Seega on ka tuntumate autorite puhul teoseid, mida siinne publik näinud ei ole.

Põnevad on Karl von Kügelgeni litograafiad Vene keisririigiga toona värskelt liidetud alade maastikest (EKMi kogust). Esiteks on need 1823. aasta kivitrükid varased näited siinsest litograafiatehnikast, mis on trükitud Peterburis, kuigi ka Eesti alal litograafiaga juba tegeleti. Teiseks ongi need Peterburi riiklikud tellimused, et jäädvustada annekteeritud alasid ja nõnda kinnistada nende omamise fakt ka pildis, luues visuaalset teadmist ja kuvandit Venemaa suurusest ja laiusest.

Suguvõsas on olnud ka aktiivsemaid riigiteenreid ja problemaatilisi karaktereid, hõlmates XX sajandist nii natsirežiimi pooldajaid kui ka Stasi nuhke. Seda kõike on vaid markeeritud, ilmselt püüdes olla neutraalne, ent mitte kõnekaid fakte täiesti maha vaikida. Mahult on siiski rohkem tähelepanu ja otsest kriitikat jagunud kommunist Bernt von Kügelgenile, kes, nagu tema esiisad Peterburi saksakeelses ringkonnas, oli võimutruu usin ajakirjanik, ent tegi seda Saksa DVs süsteemi kiites.²

Mitmete sugulaste ja aastakümnete pakkimine piiratud ruumi teeb seda olulisemaks näitust saatvad tekstid. Kuigi kõiki suuri küsimusi lahata ei jõua, jääb õhku arvamus, et ka praeguses mahus oleks neis paar lõiku võinud kas või lause-paar pikemad olla. Karl von Kügelgeni tööde selgitused avavad hästi taustu, ent niisamuti oleks võinud rohkem tähelepanu osutada tema kaksikvenna ja tolle poja Wilhelmi teostele. Kunda lähistel asuva Villa Siegwarti puhul, kus Kügelgenid XX sajandi algul suvesid veetsid, oleks põnev teada, mis sellest hiljem on saanud.

Mõni sõnastus tekitas veidi küsimusi, näiteks olevat Sally von Kügelgen (1835–69) korraga mõlema kunstnikust kaksikvenna lapselaps. Seejuures Eestis tuntuma Sallyni (1860–1928) jõutakse hiljem: tema õppis Peterburi kunstiakadeemias ja tegi muude tähelepanuväärsete teoste seas Kaarli kiriku apsiidimaalid, mille visandid on ka eksponeeritud. Huvitavad olid muude elualadega tegelevate suguvõsa liikmete seosed teiste Eesti kunstnikega, näiteks Leo von Kügelgeni sümpaatia Paul Burmani loomingu vastu – nende tutvus algas Seewaldis, kus von Kügelgen oli arst.

Kuivõrd näituse esimeses pooles juba ajaloofaktide tõttu tegeldakse rohkem professionaalsete kunstnikega, seda enam üllatavad mõningad (pigem näituse teises pooles ilmuvad) koduloolised esemed, nt nõgesest kedratud kiududest kangad ja tikandid (Natalie von Kügelgen, 1845–1925), Tuula samovar kandikul (1856, kuulus arst Ernst von Kügelgenile ja tema ikoonimaalijast abikaasale Annale) või nikerdatud puukujukesed ja tõeline originaaldisain – lopergune autorool (Hartmut von Kügelgen, 1914–1996). Samas on isegi tore, et neid pole peljatud eksponeerida –isiklikud esemed annavad näitusele XIX sajandi laadis eklektilise koduloomuuseumi või baltisaksaliku memorabilia hõngu.

Näitus pakub Eesti publikule ehk ennekõike teistsugust raamistikku meile tuttavatele persoonidele, näidates kunstiajaloost tuntud Kügelgene suurema suguvõsa osana. Sest kelle suguseltsi ei kuuluks siis auto- ja mootorrattafänne, nõgeseniidiga kudujaid, psühhiaatreid, keisrikoja lemmikuid, kommunistlikke ajakirjanikke, arste ja dekadente?

1 Donath, Romy, Wilhelm von Kügelgens „Jugenderinnerungen eines alten Mannes“ als Projektionsfläche einer Epoche. — Die Kügelgens. Eine Familie zwischen Deutschland, Estland und Russland. Hrsg. von Lars-Arne Dannenberg, Matthias Donath und Dorothee von Kügelgen. Via Regia, Königsbrück: 2023, lk 47.

2 Lars-Arne Dannenberg, Die Nacht der Entscheidung. Die (Fehl-)Entscheidungen des Bernt von Kügelgen. – Die Kügelgens. Eine Familie zwischen Deutschland, Estland und Russland. Hrsg. von Lars-Arne Dannenberg, Matthias Donath und Dorothee von Kügelgen. Via Regia, Königsbrück 2023, lk 111.