Sammas ja väljak

Ike Volkov

„Samal ajal tellib kaitseministeerium riskianalüüsi, et kaardistada võimalikud tehnoloogilised riskid ja tegurid, mis Vabadussõja võidusammast järgmiste aastakümnete jooksul mõjutada võivad. Kaitseministeerium avalikustab kõik riskianalüüsi tulemused ning edasised otsused võetakse vastu lähtuvalt analüüsi tulemustest. Ma ei usu, et kümne või kahekümne aasta pärast mäletatakse, kuidas võidusamba planeerimise,  projekteerimise, ehitamise ja valmimise üle lõputult ironiseeriti. Uudised, et sammas on pime, liist puudu või vett täis, mõjuvad vaid tänases päevas.

Neid, kes selle üle heameelt tunnevad, on tegelikult palju. Odavuse võidujooksu tulemus on käes. Sammas on püsti seisnud paar kuud ja uudised praagist ning ootamatutest vahejuhtumitest on täiesti igapäevased. Kuigi aastate pärast on tänased sanitaartööd unustatud, määrivad ka  tänased kemplused sammast, meie ajalugu ja Vabadussõjas hukkunuid. Nukra sambasaaga õppetund peaks olema see, et kui me edaspidi ehitame objekte, mille riiklik tähendus peaks olema sügav ja igavene, ei tasu igat senti pooleks ajada. Maksame pigem rahas kinni selle, mida nüüd maksame häbi ja alandusega.” (Urmo Soonvald, Võidusamba hukutas säästlikkus. Delfi 17. IX) See toon ja süüdistused on alusetud. Ainuke  iva on vihje riigihangete protsessile, mille käigus ei jälgitud kompetentsi, spetsialistide arvamusi, kus määravaks sai odavus. Miks ei tellitud riskianalüüsi varem? Miks ei kuulatud asjatundjaid? Miks peab Vabadussõja mälestusmärk olema pesuseebi värvi liftišaht? Tegemist on asjaga, mida nimetatakse poliitikaks.

On ääretult kurb, et aastatagused ennustused tasapisi täituvad, et peame aina leppima sellega, et „oleks võinud ka halvemini, et küll  me harjume, hea, ära tehti”. Ajakirjanik on asja valesti tõlgendanud, nõuandjad risti löönud. Ükski normaalne inimene ei ironiseeri, ei parasta, ei tunne heameelt. Taheti ju aidata. Kahju on. Vabaduse väljakuga on ka pikalt kemplemist olnud. See on ajas teisenenud: selle ilmet on määranud Peeter I monument, trammiliinid (mis mingi arengukava järgi ähvardavad jälle piki Kaarli puiesteed suunduda), heinaküünid hobustele. Maapõuest välja kaevatud sajanditevanused müürid. Linnaruumis tänapäeval veidralt mõjuv Jaani kirik. Toimunud on ridamisi võistlusi platsi kaunimaks kujundamiseks: on pakutud küll heroilisi sammaskäike, obeliske, skulptuurikompositsioone, tunneleid autodele (et jalakäijad vabalt üle Kaarli puiestee saaksid), ka maju, et kuidagigi piiritleda seda küllalt ebamäärast ala. Tuhandeid ideesid, tuhandeid mõtteid.  Platsi ja monumendi projekteerimine on kulgenud kuidagi paralleelselt, kokkupuutepunkte pole just palju. Risti ebaveenev asukoht ja proportsioon. Väljaku massiivne piire, mis ääristab sügavikku bastioni servas, muutub monumendi trepi kõrval kerglaseks klaasist ja metalltorudest konstruktsiooniks, materjalid teisenevad, satume justkui teise ajastusse. Sügavik on hirmuäratav, on kahtlane. Parem sinna mitte vaadata. 

Alveri-Trummali-Kaasiku lahendus oli alguses veel futuristlikum, mitmeplaanilisem: Kaarli puiestee haljasala tõusis kolmnurkse sillana linnavalitsuse hoone ette, ette oli nähtud veekaskaad, kontsertide korraldamise lava, mis kõik muinsuskaitselistel kaalutlustel ära jäid. Ja mis kõige tähtsam: vaba jalakäijate pääs ümber bastioni, Toompea tänava alt Hirveparki, Snelli tiigi äärde. Ümber terve vanalinna. Raha ja poliitika lükkasid selle tähtsaima  mõtte tulevikku. Väljaku lahenduses on monumentaalsust: hiiglaslikud lambid, mis leidlikult piiravad väljakuruumi, massiivsed kiviplaadid, ratastel isteplatsid ja konteinerhaljastus, mis platsi serva lükatuna kaotavad küll oma mõju, nõnda et plats muutub kõledaks kivikõrbeks. Muidugi on hea, et kiriku ukse ees rohkem ruumi on, aga plaadistuse eri värvitoonid erilist vaheldust tänavatasapinnal ei loo. Vägev on trepistik, mille ekstreemsportlased  on omaks võtnud. Vaevalt et liiklusmöllus kuigi palju päevitajaid või kontserdielamuse nautijaid trepiastmetelt leiab, aga kujundina on trepp mõjuv. Meenub samasugune astmeline auk Stockholmi kesklinnas, kuid meie oma on turvalisem ja kenam. Tõsi, veider ja ootamatu on kaldus diagonaalne pandus ja erksinine sõidutee külgsein, ka ülesriputatud teler on kuidagi juhuslik selles ruumis, samuti klaasist liftišaht. Ju neid oli just sinna vaja.

Suureks kontrastiks on trolliliinide hallid postid, mis juba vabaduse kellasid tikuvad varjutama, samuti eriti tobedad kohustuslikud elektrikapid ning ebakvaliteetselt teostatud land-art’i sugemetega ventilatsiooniavad Kunstihoone ees. „Seda betoonehitist võiks kasutada kunstihoone skulptuuride väljapaneku kohana või näituste installatsioonide-skulptuuride alusena. Siis tekiks ka kontseptuaalne side Kunstihoone  kohviku ees seisva Erika Haggi kauni modernistliku kujuga, mis praegu tundub pigem olevat sinna justkui unustatud, mitte aga planeeritud,” arvab Harry Liivrand. Õige. Ka massiivsel alusel peened ämblikujalgade moodi käsipuud on kuidagi ebamastaapsed. Keegi tavakodanik on nurisenud veel istepingi funktsionaalsuse üle. Maa all on mõnus olla. Hämarus, väljavalgustatud kivimüürid, sajandite hõng kõrvuti  tehnika viimase sõnaga – luksusautodega. Kuidagi oleks võinud mõelda vanade müüride leidlikumale eksponeerimisele ka vabas õhus.

Ahhaa-keskus on kontrastiks hämarale maailmale, valgusküllane ja rahva poolt kenasti kasutust leidnud. Kurvastav on tõdeda, et aastakümnete esinduslikema ehituse, Eesti Vabariigi peaväljaku rajamisel on ehitajad nõnda palju ebakorrektsust ja lausa praaki tootnud. Algul oli aega, nokitseti tasapisi, siis äkki läks  kiireks. Betoonivalu ei kannata kohati kriitikat, arhitektuurseid detaile lihtsustati ja muudeti. Eksponeeritakse alasti elektrijuhtmeid, sobimatuid torustikke, mitmekesist valikut kaevuluukidest. Erinevad tasapinnad ei ole korrektselt kokku viidud, seinavalgustitest valgub vett. Vaegtööd ja praagi nimestik on pikk. Kahjuks ei jätkunud võhma ka tunneli saba laiendamiseks ja uuendamiseks Roosikrantsi tänava suunal.  Ent kitsast tunnelist Vabaduse väljaku poole kõndides avaneb tõesti ülev vaade. Igatahes väljak, linnaruum on linlastele tagasi antud ja ilusal hilissuvel igati kasutatav. Sõbrad ja tuttavad on teinekord Kunstihoone sammaste alt platvormidele kolinud, tekkinud on kohtumispaik. Eks näeme, mis talvel saab.

Visionäärid peavad mõtlema erinevatele stsenaariumidele, väljaku kasutusvõimalustele, ruumi sisustamisele. Sümbolid tekivad ikka  ajas, omandavad mõtte ja tähenduse. Tekivad traditsioonid. Tekib sisu ja hing. Avalikku ruumi on ka Rotermanni kvartalis, eriti kena on teisaldatav turg, mõte, mis linnal Nõmmel paraku äpardus. Kui vaid kobarkino kohendada saaks, et ka see kuidagi linnaruumiga haakuks. Postimaja on ebaefektiivne, ajas palju muutunud ja praeguseks amortiseerunud ning vajaks oma asukohas kindlasti muutusi. Ka Admiraliteedi basseini äärde on  planeeringuga skvääre ja bulvareid ette nähtud, ehk pikapeale valmivad needki. Ja jälle on äärmiselt kahju, et ehituse käigus moondus Viru keskuse esialgne idee – tänav Viru hotelli ja kaubakeskuse vahel oleks loonud kesklinnast sideme, otseühenduse mereäärse alaga.