See ei olnud mina, see oli vari

Väljapanekus „Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika“ ühtaegu luuakse ja dekonstrueeritakse graafika keelt, nii et selle sügavuti avanemiseks tuleb aega võtta.

BRITTA BENNO

Näitus „Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika“ Eesti kunstiakadeemia galeriis kuni 30. IX ja Tartu Kunstimajas 3. VII – 26. VII. Kuraatorid Liina Siib ja Maria Erikson, kunstnikud Ann Pajuväli, Ari Pelkonen (Soome), Augustas Serapinas (Leedu), Cecilia Mandrile (USA ja Ühendkuningriik), Claire Hannicq (Hispaania ja Soome), Elena Loson (Argentina), Dénes Kalev Farkas, Inka Bell (Soome), Inma Herrera (Hispaania ja Soome), Liis-Marleen Verilaskja, Lina Nordenström (Rootsi), Maria Erikson, Maria Izabella Lehtsaar, Maria Valkeavuolle (Soome), Riin Maide, Tatu Tuominen (Soome) ja Viktor Gurov.

„Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika“ on kuraatorinäitus, kus tegutsetakse laiendatud graafikaväljal, uuendades ja suurendades konventsionaalseid meediumipiire, kruttides fookuse trükigraafika žestide ning materjalide sisse. Kunstnike ja õppejõudude Liina Siibi ja Maria Eriksoni hoolikalt koostatud grupinäitus harutab trükkimisprotsessi lahti, toob selle osad nähtavale, näidates, mida sel ühtpidi väga suurel, teistpidi kitsal alal tehakse.

Lähenemine on väga päevakajaline. Viimastel aastatel ilmunud graafikakunsti enesekriitiliste ja refleksiivsete käsitluste peale mõeldes toon siinkohal esile soome kunstniku Päivikki Kallio pakutud strateegiad, kuidas graafikale kui ruumilisele ülekandeprotsessile nüüdiskunsti kontekstis läheneda.1 Võib võrdsustada tegevuskäigu osad: trükipressid, söövitused, trükiplaadid ehk maatriksid, värvid on seega samaväärsed trükitõmmisega või tõmmiste tiraažiga. Tähtis on terve protsess, mitte vaid tõmmis ehk lõpp-produkt. Liigutaks justkui tagasi valuvormi või asja enda poole, jättes kõrvale selle varju: jäljendi, koopia, trükise.

Kordused ja rütmid. Soome kunstnik Maria Valkeavuolle on loonud videoteosega „ S E O M / I W N“ (2019) EKA galerii näituse rütmi, vaatenurga, „laulusõnad“ ja tunnetuse. Selles korduv luuletus, tegevus ja vaikne pingestatus seovad väljapaneku voolavaks liikumiseks. (See on luuletus neile, kes läinud katki, ja neile, kes leiavad korra korratuses.) Aga võiks olla ühtlasi luuletus graafika jätkuloost postgraafikas ja postdistsiplinaarses nüüdiskunstis, mis liigub edasi, hargneb protsessiosakesteks, jääb neile peatuma ja esemete vormi ja varju üle mõtisklema. Sellelt näituselt võib leida korda ja kordusi, rütme, millega liikuda ja kirjeldada kogetut.

„S E O M / I W N“ on eksperimentaalne lühifilm häbist, kontrolli all olemisest ja metamorfoosist. Selles lühikirjelduses antakse edasi ka trükigraafika harrastamisega kaasas löntsinud mõttetut häbi, piiravatest tõekspidamistest lahtilaskmist, graafikakunsti nukust väljapugemist ning moondumist liblikaks, uudseks kunstiväljaks. Maria Valkeavuolle teeb oma lühifilmis paberit. Koopiapaberi patakas ribastatakse paberihundiga ning see laguneb vees paberimassiks. Kaitseülikonnas autor pressib püdelast paberist uued, mis mõjub kui meditatsioon hõljuvas paberiudus.

Kaader Maria Valkeavuolle videost „S E O M / I W N“, 2019, 11 min.

Rütmiline ühest mateeriavormist teise liikumine kordub ka mõnes teises teoses. Pilgu naelutab endale Ari Pelkoneni video „Pinnalt leitud“ (2018), kus liikumine toimub sujuvate suurte pintsli- või kaltsu(hinge)tõmmete abil. Filmiprojektsiooniga vineerplaat on kõrvutatud sama suure puulõikeplaadiga, laiad pintslitriibud on maatriksiks transformeerunud. Trükkimisel eelneb maatriks või šabloon tõmmisele, siin on aga trükitehnilised protsessid ja saadused justkui järjekorra vahetanud: värvine tõmmis eelneb materialiseerunud alusvormile, vari on olemas enne valuvormi. Poeetilisest mängust aja ja ruumiga võib rääkida ka Ari Pelkoneni savist „paberite“ puhul. Paberi kergusest on saanud savi raskus. Savilehtedele on trükitud puulõige. Alumised leheküljed purunevad hunniku raskuse all, materjalide omadused on tinginud teose pealkirja „Lehekülgede hukk“ (2019).

Lehekülgede, paberi, trüki(masina) rütmilise korduse, kirjutamise ja trüki­etappide lahtivõtmisega tegeleb kirjutusmasina klahvitoksimise helides ka Lina Nordenström oma installatsioonis „Minu laud kui lava“. Graafikatehnikatega töötava kunstnikuna pakuvad mulle siinkohal erilist pinget vihiku „Ruum“ (2016) läbipaistvad leheküljed, mis näitlikustavad trükigraafika kihilised töö- ja mõttejadad. Selleks, et luua teose kompositsioon, tuleb kõigepealt kujutis algosadeks lahti võtta. Toonid lahutatakse erinevatele šabloonidele, kusjuures kogu info taandatakse enne must-valgeks rastriks. Kui maatriksikihid tagasi paberipinnale täpselt kohakuti kantakse, tekib tõmmisele kujutise konstruktsioon. Laual näeme transparentpaberitest köidetud vihikutes tähti ja tähevahelist ruumi ühtaegu koos ning eraldi kihtidena lehtedel. Kihid kumavad läbi nagu mõtteprotsessid, mis eelnevad valmisteosele. Ainult et sel juhul on valmisteos protsess ise: see on käega katsutav, nagu on läbilapatavad raamatu lehed.

Paber teeb. Väljapanekul tähistab paber mitmel juhul endasse vaatamist, sissepoole või rakutasandi juurde naasmist. Paber ei ole lihtsalt alusmaterjal, tähtsusetu pind, millele trükitakse või kirjutatakse. Paberist on saanud tegija, paber teeb. Nii nagu Maria Valkeavuolle videos on paberimassist saanud uus paberileht, uus lehekülg, nii ripub keset galeriid suuremõõtmeline käsitsi valmistatud paber, Maria Eriksoni „Piiriruum“ (2020). Eriksoni on köitnud selle materjali ajalisus, efemeersus, vastupidavus ning õrnus. Tema käsitööpaber on pehme, soojalt kollakas, tükikesteks kokku sulatatud ruumiline lapitekk, mis kutsub end katsuma, võib-olla isegi end sellesse mateeriasse mähkima. Midagi väga kombatavat on selle kortsulistes kihtides.

Taktiilselt kogetav on ka Riin Maide „Jäljendid“ (2020). See on oma tasasuses minu lemmik. Radiaatori, tabureti ning teiste esemete vormid ripuvad valgete kummitustena ruumis. Tegemist on klassikaliste graafikatõmmistega, kui lähtuda näituse kontseptsiooni inspireerinud prantsuse filosoofi Georges Didi-Hubermani arutlusest2, et valuvorm on tõeline ese; algvorm, millega kontaktist tekib sarnane jäljend, trükikunstis tõmmis, graafiline leht. Tõmmis signeeritakse, raamitakse ja tõstetakse töökojast avalikku ruumi – galeriiseinale. Valuvorm, maatriks või ready-made ise on aga tänamatult tagaplaanile jäänud. Objekti asendavad jäljendid, päris esemete varjud. „See ei olnud mina, see oli vari,“ ütleb Maria Valkeavuolle oma luuletuses.

Claire Hannicq. Isa sõrmkübar Dad dé (Isa sõrmkübar). Pronks, 2014, 8x2x2 cm.

Liina Siib

Skulptuur ja graafika on vormide ja vastuvormide, negatiivide ja positiividega suguluses, niisamuti nagu ka graafika ja fotokunst, kuna fotokunsti võib käsitleda kui valgusega trükkimist. Claire Hannicq on oma kangal „Langemine“ („La tombée“, 2014) päikesetrükina nagu laotanud lahti graafika ja fotokunsti. Teose kirjeldus on elegantselt lihtne, nagu on teos isegi: puuvillane kangas jäetakse kuudeks päikese kätte, päikesevalgus säilitab kangas voltide jäljed. Nagu elementaarne fotograafia. See kangas on vähemalt sama poeetiline kui kunstniku pronksobjekt, tema isa väikese sõrme kujutis „Isa sõrmkübar“ („Dad dé“, 2019).

Tatu Tuominen on väljapaneku ühes jõulisemas teoses „Soome kelk“ (2020) mõtisklenud nostalgia tähenduse üle. Ta on suurendanud perekonnaalbumi foto binaarkoodijada, kuni kujutis ilmub vaid rastripunktidena, mille ta on kolmevärviliste aerosoolvärvi täppidena taas suureks pildiks kokku „trükkinud“. „Soome kelgus“ on maatriks, talvine stseen kunstniku lapsepõlvest, alatiseks kaotatud. Valuvormi jääb meenutama fotokoopia, nagu Hannicqi isa (sõrme) meenutab pronkskujuke. See ei ole päris ese või hetk, see on vari möödunust. „See ei ole mina, see on vari“.

Kõik „Graafika grammatikas“ esitatud kunstiteosed väärivad süvenemist, kõrvutamist, et siis nende kaudu seoseid luua. Mina puudutasin ainult mõnda neist. Väljapanekus ühtaegu luuakse ja ka dekonstrueeritakse graafika keelt. Nii on see väljapanek huvitav lugemine graafikakeele tundjatele, kuid selleks et „näha korda korratuses“ ning et väljapanek ennast ikka avaks, tasub aega võtta. Materjalidest, liigutustest, helidest ja aistingutest tekib ühes saatetekstidega voolav võrgustik, põimuvad uudsed kombinatsioonid, uued laused. Graafikaväli puruneb ja lahustub, et kihid saaksid vajutatud uueks vormiks.

1 Päivikki Kallio, New Strategies – Printmaking As a Spatial Process, As a Transmissional Process, and As a Spatial-Transmissional Process. Rmt: Printmaking in the Expanded Field: A Pocketbook for the Future, Collected Texts and Thoughts. Toim Jan Petterson. Oslo National Academy of the Arts, Oslo 2017, lk 87–105.

2 Georges Didi-Huberman, Opening up an anachronistic point of view (1997). Rmt: Perspectives on contemporary printmaking. Critical writing since 1986. Toim Ruth Pelzer-Montada. Manchester University Press, Manchester 2018, lk 184–193.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht