See on ju Maatriks!

Daniil Logovoi näitus osutab, et religiooni ja tehnoloogia konvergents on õhus. Mida mitmekülgsemalt sellele läheneda, seda kasulikum see olla võiks.

JAAK KIKAS

Daniil Logovoi näitus „Alalisvool kui armu allikas“ tARTu galeriis kuni 26. III.

tARTu kunstipoe galerii on jälle muundunud: mullusügisese Kiwa näituse „Kood ja kosmos“ mustast toast on saanud valge ruum. Sinna on asetatud noore kunstniku Daniil Logovoi esimene isikunäitus „Alalisvool kui armu allikas“. Põrand on siiski mustaks jäänud ja seda katab enigmaatiline valgetest joontest muster. „Alalisvool“ on kahtlemata füüsikamõiste. Küllap see oligi põhjus, miks just mulle (füüsik ikkagi!) tehti ettepanek näitusest kirjutada.

Mitmekihiline esmanäitus. Daniil Logovoi on sündinud 2003. aastal Tallinnas. Vene lütseumis õppides osales ta juba algklassidest peale kunstiringides. Kui kunstiringi vanuserühm Daniili tarvis läbi sai, hakkas ta iseseisvalt õppima ja harrastama tänavakunsti. Võite tema teoseid kohata nii Tartus kui ka Tallinnas: Tartus näiteks Emajõe tänavas Kroonuaia silla lähedal („Karje“). 2019. aastal sooritas ta oma haridusteel julge hüppe („Ma ei osanud praktiliselt eesti keelt!“) ja asus õppima Tartu kunstikoolis, kus on nüüd kolmandal kursusel.

Galerii tARTu näitus on õige mitmeplaaniline-kihiline. Esmalt räägib see piibliteksti järgi Jeesus Kristuse loo. Piltide esteetika on kahetine: kunstnik on järginud vene ikoonimaali kaanonit (kompositsioon, tegelaste poosid), kuid seal on tunda ka kunstniku grafitistiili. Kristuse loo kõrval (või taga) räägitakse veel ühte, täiesti erinevat paralleellugu elektroonikast – transistorist personaalarvutini. Seegi lugu on kujutatud kahetiselt. Lugu räägivad piltidele paigutatud ready-made elektroonikaelemendid. Mõnel juhul paistavad need eesmise maali pinda lõigatud aukudest. Teisal viitavad elektroonilisele lähenemisele maalide pinnale kantud elektriskeemide (loogikaskeemide) tingmärgilised kujutised. Kui teostele läheneda selles võtmes, siis võib märgata, et põrandale kantud valged joonedki kujutavad tohutut elektriskeemi, mis ühendab teosed ühtseks lülituseks. Näitust kroonib installatsioon ruumi keskel – kunstniku nägemus kvantarvutist.

Daniil Logovoi teostes räägitakse Kristuse loo kõrval (või taga) paralleellugu elektroonikast – transistorist personaalarvutini. Põrandale kantud valged joonedki kujutavad tohutut elektriskeemi, mis ühendab teosed ühtseks lülituseks.

Eesi Raa

Maalidel on ka pealkirjad ning nimekirja leiab laualt, kus põlevad küünlad. Pealkirjadki on kaheosalised ning seovad piiblisündmuse elektroonikaobjektiga („2. Pooljuhi sündimine“, „4. Loogilise elemendi digitaalne kirgastamine“). Vene keeles pandud pealkirjade eestikeelne tõlge on korrektne, järgitud on piibli- ja ka elektroonikatermineid. Vaid ühe tõlkega on ehk pisut liiga otse mindud. Maali „6. Salajane mikroarhitektuur“ süžee on äratuntavalt püha õhtusöömaaeg, mis on vene keeles „тайная вечеря“, nagu kõlab ka selle pealkirja piibliteemaline osa. Tõlge „тайная – salajane“ on muidugi igati korrektne, aga venekeelses variandis „6. Тайная микроархитектурa“ sisalduv vihje läheb kaotsi. Mõeldav tõlkevariant on ka „Püha mikroarhitektuur“, mis edastab sisu ehk paremini. Kahtlustan, et ka näituse pealkirja puhul on mängus olnud alliteratsioonikaalutlused, sest arvutites, mis on näituse peateema, on alalisvoolul suhteliselt piiratud rakendus.

Tehniliselt on maalid erinevad. Mõned on täiesti tasapinnalised. Mõne puhul on maal küll tasapinnaline, aga kujutamislaad viitab otseselt kihtide olemasolule: püha õhtusöömaaega kujutaval maalil „6. Salajane mikroarhitektuur“ paistavad läbi apostlite peade elektroonikaskeemid. Mõnda eksponaati tuleks aga küllap installatsiooniks nimetada, kuna neil on sügavusmõõtmes arvestatav ruumiline ulatus.

Teostest lähemalt. Kõige sügavama sümboolse sisuga on ristilöömist kujutav installatsioon „7. Pendli hetkeseis – mõõtesümboli määratlemine“. Küllap sõltub adutav ka vaataja „füüsikalisest rikutusest“, aga mulle hakkasid religioosse ja tehnoloogilise pealiini kõrval kangastuma aja diskreetsuse ja kõvera ruumi ideed. Mitmesuguste usundite sümbolid pendli seisudel viivad kristluse juurest märksa laiemasse religioossesse ruumi.

Maal „5. Laatsaruse elluäratamise loogika“ eksponeerib piiblisüžee kõrval binaarloogilisi operatsioone – keelt, kus arvutid toimivad. Kõik on korrektselt kirja pandud. Omistame elus Laatsarusele loogilise väärtuse „1“ ja surnud Laatsarusele väärtuse „0“. Seejärel rakendame surnud Laatsaruse peal loogilist operatsiooni NOT. Lihtne ju! (See oli nüüd arvustaja väike vigurdus. Vabandust.)

Installatsiooniga „8. Allaminek operatsioonisüsteemi“ osutatakse evangeeliumides suhteliselt vähe aktsentueeritud sündmusele – Kristuse käigule surmavalda ristilöömise ja ülestõusmise vahel. Ikooni väljalõikest paistab elektroonikaskeem intensiivses punases (põrgulikus?) valguses. Siit võivad hargneda keerukad ja vastuolulised assotsiatsioonid-interpretatsioonid, seda enam et ka piiblisündmuse kohta on vägagi lahknevaid arvamusi.

Noor kunstnik Daniil Logovoi seisab Eesti kunstiväljal küllaltki isepäisena. Võib muidugi nimetada temast kaks põlvkonda vanemat Urmas Pedanikku, kes on oma maalides poetiseerinud elektroonikakomponente hüperrealistlikus kuvas. Või meenutada Lemming Nagla maali „Küberneetiline kivi ja tõstja“ (1977). Omalaadseks sissejuhatuseks näitusele tARTu galeriis võib pidada ka otse kunstipoe välisukse kõrval seisvat Kalju Kivi humachinoid’i („Pildimasin – ikooniline endel“), mida huvilised nägid möödunud aastal ka Voronja galerii suvenäitusel Varnjas. Aga need paralleelid jäävad siiski üheplaaniliseks. Daniil Logovoi tööde puhul on lisandunud tõsine filosoofilis-religioosne pretensioon. Tema sõnul on näituse töid tegema mõjutanud Ameerika maalikunstniku, skulptori ja filosoofi Walter Russelli kirjapandu jumala ja füüsika seostest, inspireerijana on ta viidanud ka Ameerika visionäärist kunstnikule ja arhitektile Paul Laffoleyle.

Siit edasi võib minna küsimuste ja arutlustega. Kuivõrd sisuline on religiooni ja tehnoloogia selline ühendamine? Mida see üldisemas plaanis tähendada või millele osutada võiks? Kunstnik ise ei pea sellist kõrvutamist kunstlikuks ja juhuslikuks. Ta peab võimalikuks religiooni ja tehnoloogia seni suuresti sõltumatult kulgenud tegevusliinide konvergentsi tulevikus, ehk isegi kaunis lähedases: „Oleme väga lähedal hetkele, mil suudame saavutada loomingu ja hinge digiteerimise võrgus, muutudes just seeläbi surematuks ja ehk just see tähendabki, et avame tee surematusse Jumala riiki.“ „See on ju Maatriks!“ võib keegi hirmunult hüüatada. Ja tal on õigus. Metatasandil osutab Daniil Logovoi näitus sellele, et need teemad on õhus ja pääsu meil neist pole. Mida mitmekülgsemalt osatakse neile läheneda, seda kasulikum see aga olla võiks.

Vaatamisjuhend. Eksponaatidel on oma loogiline järjestus. Näitusele sisenedes algab see paremalt käelt ja kulgeb edasi vastupäeva, jutustades Jeesuse loo. See järjestus pole siiski absoluutne – kujunduskaalutlustel on seda mõnel puhul rikutud –, aga õigele kohale järjestuses viitavad põrandale eksponaatide juurde maalitud numbrid.

Näitusesaalis on suhteliselt pime. Üldise meeleolu tabamiseks pole see paha, kuigi paljud tähenduslikud detailid võivad sedasi märkamata jääda. Abiks on põlevad küünlad, mille saate pihku võtta ja mis võiksid sobida, kui teile näituse religioosne tahk rohkem imponeerib. Või taskulamp, mis võiks jälle sobida, kui olete elektroonikainimene – see valgustab tegelikult paremini ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht