Seitse südasuvist impressiooni

Vappu Thurlow

Subjektiivseid pilte eesti graafikas. See juhtus aastaid tagasi Pühajärve ääres. Istusin varahommikul telgi ees. Eelmisel õhtul olime lõket teinud ja üsna hilja magama läinud. Siis ütles keegi mu selja taga: ?Vappu, kui päike tõusis ja järv auras, kas sa tundsid siis  h i n -g u s t ??

Küsija nimi võiks antud kontekstis kummalinegi tunduda: see oli mu hea sõber Valgus. Olin ootamatusest nii üllatunud, et suutsin vastata ainult ühe sõnaga: ?Jah.? Rohkem me sellest ei rääkinud. Aga aastaid hiljem on too küsimus mul ikka veel meeles. Ja kuidas oleksin ma saanudki hommiku värsket hingust mitte tunda?

Hingus tuli mulle meelde seoses Mare Vindi joonistustega ?Maa ja taeva vahel?.

 

Lapsena veetsin suved põhjarannikul. Lauda taga karjatati loomi; edasi paistis juba meri. Suvehommikuil vara oli päike mõnikord udulinikuisse mähitud. Nagu Feliks Sarve suurel kõrg- ja sügavtrükis paberipoognal ?Lootus loodus?: päike on looritatud, peegeldab iseennast; aga temas on juba päeva kuumust.

 

Siiani on Tallinnas ainult ühe näitusega esinenud Merle Graf ? uus nimi eesti kunstis. Tema puhaste, segamata värvidega pliiatsijoonistused on nagu õhtune heinamaa; päike, mis läbi kaselehtede paistab. Kõige taustaks on õrnalt kollakas ja kahvatusinine taevavalgus, eespool helekollaseid, kollakasrohelisi, rohekaskollaseid, rohelisi lehekilde. Kõige ees paistavad puuoksad nagu mustad siluetid, ainult jämedad oksaharud ja tüved on valged, mustade oksakohtadega. Sel osal okstest, mis otse siiapoole sirutuvad, läigivad lehtede ülemised pooled külmalt, sinakasroheliselt. Suveõhtu on lähedalt vaadates nagu kaleidoskoop.

 

Angelika Schneideri abstraktsed pliiatsiga joonistatud fantaasiad on nagu suurtel rändrahnudel ringikujuliste mustritena kasvav sammal või halliks tõmbunud, sammaldunud aiapostid; hein, mis on kribupeeneks kokku kuivanud, ehkki enne oli kõrge lopsakas rohi. Pilved, mille laiska lendu ja lõputuid kujumuutusi ei peata miski. Mille ükskõiksus meid tõmbabki; see, et nende draama ei vaja vaatajapilku, see aina kestab ja kestab.

 

Muiste elas kaks vürsti: üks paikne ja teine rändvürst. Nad olid omavahel suured sõbrad, külastasid sageli teineteist ning ratsutasid toredatel hobustel koos jahile. Juhul kui neile langes saagiks rebane, vabastasid nad mõne püütud linnu.

Ükskord viibisid nad jällegi koos jahil. Möödus esimene päev, möödus teinegi, ilma et nad oleksid ühtegi lindu või looma tabanud. Kolmandal päeval jõudsid nad teelahkmele, kus üks haru viis vasakule, teine paremale? Tiina Mariam Reinsalu. Sinine mets. Siidimaal.

 

Maie Helm näeb loomi, keda me lemmikloomadena armastame, kuidagi teisiti, monumendiks ülendatuna.

?Hoidke seepärast väga oma hingi, sest te ei näinud mingit kuju, siis kui Issand rääkis teiega Hoorebil tule keskelt, et te ei tee pahasti ega valmista enestele nikerdatud kuju, mõnd jumalakuju, mehe või naise kujutist, mõne maapealse looma kujutist, mõne taeva all lendava tiivulise linnu kujutist, mõne maad mööda roomaja kujutist, mõne kala kujutist, kes on maa all vees, ja et sa mitte, kui sa tõstad oma silmad taeva poole ja näed päikest ja kuud ja tähti, kogu taevaväge, ei lase ennast eksitada kummardama ja teenima neid, mis Issand, su Jumal, on andnud kõigile rahvaile kogu taeva all.? (5. Moosese raamat, 15-19.)

Või hoopis: ?Ja tooge tuleohvriks, põletusohvriks Issandale kaks noort härjavärssi, üks jäär ja seitse aastast oinastalle; need olgu teil veatud! Ja nende juurde kuuluvaks roaohvriks ohverdage õliga segatud peent jahu, pool külimittu härjavärsi ja kaks kannu jäära kohta! ? (4. Moosese raamat,19-20.)

 

Hiljuti nägin unenägu Tartust. Tulin mööda Ülikooli tänavat, aga tänav tundus mulle kuidagi palju pikem, kui ma seda varasemast ajast mäletasin. Ma muudkui käisin ja käisin ning kui mõtlesin, et hakkan nüüd kohe Vanemuise juurde välja jõudma, siis tuli alles Ülikooli raamatukogu ja see oli palju suurem kui enne, ulatudes läbi mitme maja. Tänav läks samal ajal aina ilusamaks, lausa suurlinlikuks. Enne raamatupoeni jõudmist olin sisse astunud ühte väiksesse kohvikusse, kus mulle pakuti tükk suure musta leivapätsi küljest ja kiideti, et olevat väga maitsev. Proovisin, oligi.

Pärast raamatupoodi juhtusin kokku ühe tuttavaga, kelle prototüüpi ma reaalelus ei tunne. Ometi teadsin, et ta on hea tuttav, kaisutasime rõõmuga. Tegelikult elasin vist nii välja rõõmu selle üle, et olen jälle Tartus. Siis ta kutsus mind ühte teise kohvikusse, mis asus keldris, aga oli väga ilus. (Illegaard?) Siin sai tellida cappuchino? t ja maitsvaid suupisteid. Läksin trepist alla ja ta tutvustas mind oma kaaslaste, teiste üliõpilastega.

Siis küsisin endalt, miks ma ülikooli ei näe, ja taipasin vastust: tegelikult olen mõttes hoopis Helsingis, Mannerheimi teel, kus on raamatupood, ülikooli kohvik ja palju boheemlasi, aga ülikooli ennast mitte. Nii võivad kaks linna meie mälus omavahel koha vahetada: üks esindab ühte mälestust ja teine teist, ja mingil viisil on need kaks ka omavahel seotud.

Tõnu Soo arhiiviteemalised fotolavastused meenutasid mulle mälukihistusi, milles suvised reisid vahelduvad, ajavad segadusse, lasevad tõsistel asjadel paista naljakatena, ning vastupidi.