Seitse venda ehk Viis venda ja kaks õde

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus Helsingis toimis maalikunsti raskekahurväena, mis paigutus igati sobivalt Suomenlinna kindlustusse.

TRIINU SOIKMETS

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „7 Eesti kunstnikku“ Helsingi kunst­nike liidu HAA galeriis 29. IV – 29. V.

Kõnealune kasarm on olnud aegade jooksul kasutusel vangla ja vahimaja, operatsiooniploki ja treeninguüksuse, tollipunkti ja administratiivhoonena või hoopis kingseppade ja rätsepate töökodadena. Neis ruumides võib ette kujutada vange ja valvureid, kirurge ja õppejõude, reainspektoreid ja kõrgemaid ohvitsere ning teenuseid osutavaid käsitöölisi, aga ka luust ja lihast inimest üldse koos sellega kaasas käiva eluloo ja auraväljaga. Meie maalikunstnikud olidki seal välja pannud teosed, kus on portreteerinud inimest tema tugevuses ja ka nõrkuses ning veel mitmes hallis või vastupidi, värviküllases varjundis.

Näitusel joonistusid välja selgelt eristatavad kehad ja karakterid, ent ühtlasi oli tegu klaari ülevaatega maali­žanri stiilidest ja suundadest, nii et välja­paneku põhjal võinuks üles ehitada kas või õpiku. Laurentsiuse pannoo­mõõdus maal on Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa lavastusliku foto parafraas, Lauritsa ja Mäeotsa foto põhineb omakorda Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaajal“. Laurentsius on kujutanud natuuri, kelle füüsilise joobumuse ja/või sisemise laostumise tähistamiseks ei ole ilmselt paremat väljundit kui lõputuid kihte ja kihistusi luua võimaldav kollaaži- ja assamblaažitehnika. Vastasseinal oli Maarit Murka ehitanud üles samuti sõna otseses mõttes mitmekihilised teosed (alusmaalide ette on kinnitatud mustritega pleksiklaasid), mis käsitlevad pealispinna all peituvat animaalset instinkti ja kus on kasutatud op- ja popkunsti võtteid.

Murka viljeleb ka foto- ja hüper­realismi, kuid nihestab seda üha uute võimalustega, nii et hüperrealismist võib sellel näitusel kõnelda pigem Mall Nukke tööde puhul. Tema üllatavalt suures formaadis kaadritel naudivad daamid rannamõnusid, kui seda nautimiseks saab nimetada. Rand on kivine ja vesi hall nagu Suomenlinna kevadise kai ääres, selles on korraga mõtlikku ja ka mõttetut. Teisel pool seina purjetas realismilainetel edasi Mauri Gross, kelle pooltoonid pärinevad justkui akademismi ja romantismi äärealadelt. Sügavust looval tumedal taustal toretsevad atleedilihased ja kohev rebasemüts peegeldavad jõudu ja jõukust, mille juures ei ole autor nautinud üksnes iga üksiku veresoone ja kasukakarva väljamaalimist, vaid ka selle kaudu sündivat vaataja hüpnotiseerimist.

Esiplaanil vasakul Laurentsiuse laua taga läbutsevad pühakud ja paremal Maarit Murka mitmekordselt klaasitud vineerkasti pistetud metsloomad, tagaplaanil
Lembit Sarapuu ja Mall Nukke maalid.

Mall Nukke

Tumedad toonid jätkusid ka Karl-Kristjan Nageli maalidel, kuid hoopis ekspressionistlikumas võtmes. Olgu siis tema stseenid Boiler Roomist New Yorgis või Tarkovski apokalüptilistelt maastikelt, mõlemal juhul on moodsale ajale aina enam omane eksistentsiaalne äng kohal. „Tule, Eero, lähme magama ja unustame selle maailma sipelgapesa, selle jõleda kääpa, mis vihmaga aurab ja suitseb,“ kutsub üks seitsmest vennast teist Aleksis Kivi romaanis. Umbes sellises kääpas paistavad auravat ka Nageli modellid.

Viide „Seitsmele vennale“ pole juhuslik: näituse pealkiri „7 Eesti kunstnikku“ osutab autorite arvule, nende käekirjadele ja soome publiku võimalikele assotsiatsioonidele.

Assotsiatsioonidega edasi mängides võib täheldada, et eespool mainitud riuklikku Eerot, vendadest noorimat, kehastab näitusel ehk August Künnapu, kes on sel korral üles astunud meeskunstnike seas samuti kõige noorem. Sama sõbralikult, nagu nöögib Eero oma vennakseid, on seda teinud ka Künnapu, kujutades Ida-Euroopa kunstist inspireeritud värvikaid karaktereid. Lust, elurõõm ja noorusnaiivsus on mõlema puhul selgelt tajutav. Naiivsust ei tasu siiski segamini ajada naivismiga, mis on Künnapu käekirjas kohati kubistlikuks tükeldatud, kuid näituse vanima osaleja Lembit Sarapuu töödes hoopis naturalistlikuma ja rahvusromantilise alatooniga. Sarapuu maalide „Jäälõhkuja“, „Metsamees“ või hoopis „Vaimupuudega mees“ tegelased pärinevad justkui meie oma rahvuseepose lehekülgedelt ning on „Seitsme venna“ kirjandusliku positsiooni mõttes näitusel kindlasti põhjendatumad kui ühegi teise autori omad. Rääkimata sellest, et Juhani, Aleksis Kivi portreteeritud vendadest vanim, on oma „karedate kanepikarva juustega“ ja eneseuhkelt eesrindlikuna omakorda justkui Sarapuule muusaks olnud.

Sarapuu oli sattunud näituseseltskonda, kui esialgu kunstnikuna osalema pidanud Tiiu Rebane taandas ennast kaaskuraatoriks, mis praegusel juhul tähendab rohkem paberimajandust kui ehk iial varem. Näituseidee sündis tema sõnutsi juba aasta tagasi, kui ta reageeris HAA galerii kodulehel avaldatud konkursikuulutusele, levitas seda maaliliidu ringkirjas ning püüdis sedakaudu konksu otsa kuraatoriks ja kujundajaks Mall Nukke, kellest sai ka projektijuht. Selle hetkeni sujuski kõik nii, nagu see alaliitudes näitusi korraldades sujubki, kuni sekkus kurikuulus koroona. Üks Venemaal toimuma pidanud koostöönäitus juba lükati seetõttu edasi ebamäärasesse tulevikku, kuid Soome minek tundus realistlikum – välis- ja koostöönäitused oli uue galerii asutamise kõrval üks liidu sihtidest.

Saan aga omast kogemusest kinnitada, et näituse külastamine erialasel ja ajakirjanduslikul eesmärgil ei tundunud viimase hetkeni ehk Helsingis laevalt mahaastumiseni sugugi realistlik, sest põhjanaaber on kehtestanud sisse­sõiduks ühed rangeimaid piirangud Euroopas. Korduvalt ümber vormistatud kutsekiri, eriloa taotlemine ja reisigraafiku kooskõlastamine, kiirtestimine Tallinnas, testitulemuste ootamine, kaks ja pool tundi merel – kõik see võinuks vabalt osutuda ka tühja tuule tallamiseks, kui Soome piirivalve oleks kohapeal otsustanud, et minu visiit pole „vältimatu“. Ühes teises projektis osalema pidanud kunstnik juba saadeti eelmisel päeval sadamast tuldud teed pidi sama targalt tagasi ning ka minu adrenaliin ja hasart kasvas laeva lõunalauas lõhekalaga maiustades – kas üldse saan üle?

Nii polegi ime, et olin justkui loteriil võitnud. Kui olin sihtkohta jõudnuna näitusesaali uksest sisse astunud, tekitas aga selle poole tagasi vaadates avanev vaade kummalisi ja kahetisi tundeid. Valgeks võõbatud võlvide ja trellitatud akendega kasarm mõjus otseses ja kaudses mõttes vanglana – ja millise hasardiga olin ma selle ristiretke sinna vanglasse ette võtnud! Laurentsiuse laua taga läbutsevad pühakud ühel pool ja Maarit Murka mitmekordselt klaasitud vineerkasti pistetud metsloomad teisel – oleksin võinud sobituda ja sulanduda nii ühe kui ka teise seltskonnaga. Võimalus pärast näitust veel kindlustuste kompleksiga saarele jalgsi tiir peale teha tundus lõpuks kui privilegeeritud ümbermaailmareis. Keelatud vili on magus – kes teab, kas ja millal järgmine kord maitsta antakse.