Seitsekümmend viis pole veel mingi vanus

Eesti vanema põlvkonna naiskunstnikud ei tee hinnaalandust. Seda on kinnitanud graafikute Marje Üksise ja Kaisa Puustaku ning maalikunstniku Mari Roosvaldi väljapanekud.

MAI LEVIN

Näitus „Jäljed Maarjamäelt. Mari ja Uno Roosvaldi looming“ Evald Okka muuseumis kuni 30. VI, kujundaja Mara Ljutjuk; Mari Roosvaldi maalinäitus Vabaduse galeriis 3. – 22. VII; Marje Üksise graafikanäitus „Mõtterännud looduses“ Vabaduse galeriis 15. V – 3. VI.

Kangeid naisi on eesti kunstis palju, ent kolmest on põhjust just nüüd kõnelda seoses nende tänavuse ümmarguse tähtpäevaga.

Mari Roosvalt. Evald Okka muuseum avati tänavu maestro kollektsiooni ning Mari ja Uno Roosvaldi näitusega „Jäljed Maarjamäelt“. Kunstnikepaari ühisnäitus on kokku pandud teostest, mille sünd on nii või teisiti seotud nende koduga Tallinnas Maarjamäel. Näitus sai tehtud varem kavas olnud Soome noore kunsti väljapaneku asemel, mis jäi koroonaepideemia tõttu ära. Seda ei tule kahetseda, sest Roosvaltide näitus on nii teema, tööde valiku kui ka kujunduse poolest väga õnnestunud. Eriti see­pärast, et Mari Roosvaldi läheneva tähtpäeva puhul on nüüd vaadata küll mitte just ulatuslik, aga ilus loomingu tagasivaade. Ka Uno Roosvaldi panus ei jää varju, paeludes pilku eeskätt abikaasa portreede ansambliga: esimesed on 1967. aastast, mõned aga ka portreekompositsioonid, nagu „Härmatis“ (1976) või suurejoonelise diptühhonina lahendatud „Punane interjöör“ (1981, Eesti Kunstimuuseum), mis seob mõlema kunstniku teosed toredasti tervikuks.

Mari Roosvaldi retrospektiiv algab 1970ndate ja 1980ndate alguse maalidega muuseumi teise korruse ühes saalis, kus need toimivad üsna kooskõlaliselt tema isa Evald Okka ekspositsiooniga kõrvalruumides, kuigi on laadilt teistsugused. Mari Roosvaldi töödes etendasid sel perioodil olulist osa geomeetrilised, ruumilis-konstruktiivsed partiid. Meenutagem, et ka Evald Okka loomingus tärkas juba 1960ndatel spontaanne ekspressiiv-konstruktiivne suund ning geomeetriline element kuulub lahutamatu osana tema poja Jüri Okka kontseptualistlikku graafikasse. Maalirida „Aknad“ (1981), „Vanad esemed“ ja „Punased toolid“ (mõlemad 1981) toob reljeefselt esile Mari Roosvaldi geometrismi omapära selle keskendatusega värvitoonide ruumilisele mõjule ja kollaažliku kompositsiooniprintsiibiga, kus abstraktsesse struktuuri on lõikunud kontrastsed looduslähedased fragmendid.

Teatud määral on see printsiip lähedane Andres Toltsi tollasele loomingule. Tema puhul väljendus see küll intrigeerivamas, sürrealistlikumas vormis, Mari Roosvaldi laad oli estetiseerivam, olemuselt maalilisem. Teoses „Punased toolid“ on üks siledatele pindadele vastanduvaid detaile koopia Evald Okka väikesest maalist, mis on eksponeeritud seal­samas. See maal on 1966. aasta suvest Roomas, kus isa ja tütar viibisid koos, ning võluv vihje isa rollile tütre kunstnikuks kujunemisel.

Alumise korruse ekspositsioonis kajastab samuti üks seinatäis maale ehk „Sügisene peegeldus“ (1985), „Nurk“ (1988) ja „Kontrast“ (1989) tõusvat uusekspressionismi lainet, mis haaras tollal kaasa ka Mari Roosvaldi. Kollaažlik kompositsiooniprintsiip on jäänud põhilises samaks, ent rebitud servadega siledate pindade jäikust rõhutab senisest hoopis jõulisem, dünaamilisem ja dramaatilisem pintslikäsitlus, domineeriv must äkiliste valgusvoogudega. Mõndagi sellest perioodist on kandunud viimaste aastakümnete loomingusse, kus õlimaal on ühendatud kollaažiga selle sõna otseses tähenduses. 2006. aastal pälvis ta Konrad Mäe preemia just maalikunsti ja fotomeediumi sünteesiva terviku eest.

Mari Roosvaldi uuem looming tuli võimsalt esile Fahle galerii näitusel „Hääbuv rohelus“ ning mullusel Draakoni galerii väljapanekul „Meretagune“. Viimaseaegses, koduümbruse loodusest, tihnikute hämarusest ja merel sätendavast valgusest inspireeritud parasjagu romantilis-nostalgilises naasmises looduse rüppe kajastub mingil määral ka maailmas kasvav mure looduskeskkonna pärast. Mari Roosvaldi loomingu roheline lõik astub Evald Okka muuseumi väljapanekus dialoogi Uno Roosvaldi maastikega, mis kevadiselt vastu helavad.

Marje Üksine. Vabaduse galerii aknast paistis vastasseina suur pilt, giclée-trükk lõuendil, kus oli kujutatud Marje Üksise viimase kümnendi loomingule tüüpilist jõulist värvilist abstraktset kujundit. Mis kõik tänapäeval tehniliselt võimalik pole.

Marje Üksine on traditsiooniliste tehnikate vallas suur võlur, keda näib meil jäävat järjest vähemaks. Ta alustas hüperrealismi leviku aegu 1970ndail, vältides targalt liiga hüper olemist: oli omamoodi metafüüsiline, tegelikkuse ja kujutluse piiril balansseeriv hetkepüüdja. Sellal ühendas ta kuivnõela­viirutuse tumedate akvatintapindadega. Teda kütkestas juba siis salapärane graafiline hämarus, üleminek valgusest sügavasse musta. Sellest kõneleb ka järgnenud litoperiood, mil hoogsale geometriseerivale tindijoonistusele lisandus värv. Need tööd mõjuvad meeleolult kuidagi õhtusena.

Pärast 2004. aastal Toompeal riigikogu galeriis korraldatud näitust „Värvilised litod“ on kunstnik esinenud värviliste kuivnõelatehnikas ja metsotintos tööde sarjadega ning selline tehnikate kombinatsioon on talle andnud veel parema võimaluse heletumeduse astmega mängimiseks ning vormimõju tõstmiseks. Vormiselgus oli Üksisele ennegi omane, aga viimastel aastakümnetel on ta jõudnud ülimalt tihedate, kontsentreeritud kujunditeni, mis on oma abstraktsuses endasse sulatanud loodusfragmente. See ilmneb aredalt näiteks uuemas sarjas „Mõtterännud looduses“ (2018–2020), mis domineeris Vabaduse galerii näitusel kunstnikule 2015. aastal Wiiralti preemia toonud sarja „Avanemine“ (2014-2015) lehtede kõrval.

Marje Üksise kujundites etendab suurt osa värv, mis võimendab nende peaaegu müstilist mõju. Ta on näidanud end tugeva koloristina akvarellmaalis, olles sel alal üks huvitavamaid loojaid, nagu on ka Mari Roosvalt. Mõlemat lähendab seegi, et nad on aastakümneid suutnud uueneda, jätkates teed ikka oma rajal – muutuva kunsti tõmbetuultes pole see lihtne.

Kuna 1981. aastal välja antud kataloog „6 graafikut“ ehk Tartu kunstimuuseumi grupinäitusel esinenud tollaste noorte graafikute Tõnis Vindi, Mare Vindi, Marju Mutsu, Naima Neidre, Marje Üksise ja Kaisa Puustaku loomingu käsitlus jääb liiga kaugesse aega, tuleb tõdeda, et Marje Üksise pikk ja sisukas loometee väärib kokkuvõtlikku väljaannet. Sama tuleb öelda Kaisa Puustaku puhul.

Kaisa Puustak. Vabaduse galerii plaanis oli tänavu ka Kaisa Puustaku näitus. Kahjuks lükkub see edasi aega, kui kunstnik tunneb, et sobiv komplekt on lõpuni viimistletuna, mitte visanditena koos. Viimati esines ta samas paigas näitusega „Kahekõne“ 2005. aastal, kui galerii kandis G-galerii nime. Näitus pälvis G-galerii aastapreemiagi. Välja­panekus esitatud fotodesse ja esemetesse oli kätketud mõtisklusi tegelikkuse vahendatud tajumisest ja kujutamisest, keerulisest teest tegelikkusest kunstilise kujundini. 1995. aastal oli sealsamas, tollal Samba galeriina tuntud paigas, tema näitus „Paberimängud. Lalinad“ paberist objektide ja kollaažidega.

Meelde on jäänud Kaisa Puustaku huvitavad installatsioonid. Tema uutest väljendusvormidest kumab läbi analüütilis-kriitiline suhtumine, mida ei kohta sugugi alati. Viimasel ajal on rohkem olnud näha kunstniku varasemat loomingut, peamiselt pehmelakitehnikas ja akvatintas urbanistlikke motiive ja sümboltähendusega natüürmorte, kui mõelda Kumu näitustele „Metafüüsilised maastikuvaated 1970ndate ja 1980ndate eesti graafikas“ (2010) või „Hüperrealismi variatsioonid eesti kunstis“ (2016). Koos Herald Eelma, Kaarel Eelma ja Sirja-Liisa Eelmaga oli temagi perekonnanäituse „4/4“ üks eksponente Haapsalu Evald Okka muuseumis, kus ta on sageli läbi viinud ka suviseid joonistuskursusi. Puustak väärib tähelepanu ka joonistaja ja õpetajana, kuna oli pikka aega õppejõud Tallinna kunstiakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias.