Siin Põhjanaela all

Nähtud ja seninägemata tööd, olgu Rafal Olbińskilt, Aivar Kurvitsalt või Uno Roosvaldilt, mõjuvad värskelt chez Soosaar, kus ei tunnustata hierarhiaid ning austatakse loomingut.

MAI LEVIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Uno Roosvaldi joonistused Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 16. X.

Pärnu uue kunsti muuseum (UKM ehk MONA) tähistab tänavu 30. aastapäeva. 1992. aastal loodi aktsiaselts Chaplin. Endises parteimajas, asukohaga Espla­naadi 10, hakkas hoogsalt tegutsema kultuurikeskus Chaplin, mis 1998. aastal reorganiseeriti uue kunsti muuseumiks. Selle mitmekesisest tegevusest võiks esile tõsta aktinäitust „Mees ja naine“, mis tänavu toimus kahekümne üheksandat korda. Esimesest aktinäitusest 1993. aastal sai alguse muuseumi rahvusvahelise kunsti kollektsioon: esimesi kingitusi oli graafikamaailmas tuntud puertoriikolase Martin García Rivera suur puulõige „Lati-Dos I“. See on eksponeeritud kollektsiooni valiknäitusel „Elamise kunst ehk kunst ellu jääda“. Väljapaneku pealkiri iseloomustab igati uue kunsti muuseumi käekäiku. Teine ümmarguse aastapäeva puhul korraldatud näitus muuseumi uues, aga juba sisse töötatud kodus Rüütli tn 40a on Uno Roosvaldi viimaste joonistussarjade „Naelterand“, „Eeskujud: Eduard Wiiralt“ ja „Minu ateljee“ põhjal koostatud väljapanek.

Mis seob rahutut Soosaart ja rahulikku Roosvalti? Küllap pole tähtsusetu seegi, et mõlemad käisid Lydia Koidula nimelises koolis, kus joonistusõpetajaks oli kunstiõpetuse entusiast pallaslane Meta Trantman-Viks. Ent eelkõige seob neid Kihnu, saare loodus ja rahvakultuur. Mõlemad on püüdnud sabast haarata elulaadil, mis globaliseeruvas maailmas kipub käest libisema. Soosaare initsiatiivil loodi 2004. aastal Kihnu kultuuri instituut, mille kaas­tegevusel ilmus 2009. aastal aasta keeleteo peaauhinna võitja „Kihnu aabets“. Selle illustreeris Uno Roosvalt. Aabets anti välja Kihnu õpetaja ja koduloolase Theodor Saare Kihnu pärimuse säilitamisele pühendunud töö tõttu.

Uno Roosvalt. Minu ateljee VIII. 2020, söepliiats, sangviin, paber.

Stanislav Stepaško

Theodor Saart, aabetsa kaanel tiibu sirutavat kassikakku, Kihnu paati ja muud Kihnuga seonduvat kätkevad Roosvaldi joonistused sarjast „Minu ateljee“ (2020). Neil on kujutatud teisigi kunstnikule südamelähedasi asju. Roosvalt avastas Kihnu 1960. aastatel kunstiinstituudi suvepraktikatel. Saarerahvas ja tema elulaad olid juba 1950. aastatel inspireerinud paljusid maalijaid, kuid, püüdes mõttes haarata kõike Roosvaldi sel teemal loodut maalis ja joonistuses, tuleb selles näha suurt visionaarset tervikut, omamoodi lugulaulu. Monumentaalse lugulaulu Kihnust on loonud ka Soosaar, kelle looming algas Kihnu-teemaga (dokumentaal „Väikesel saarel“, 1964) ning kelle viimased filmid on samuti saarest ja tema elanikest („Väikesel saarel 50 aastat hiljem“, 2014; „Kihnu lapsed ning …“ , 2019). Ei saa meenutamata jätta, et tänu Soosaare filmidele „Pühapäevamaalijad“ (1979) ja „Jaan Oad“ (1982) avastas kunstiavalikkus Kihnu maalijad-naivistid ja eesti naivismi üldse.

2018. aastal eksponeeris Roosvalt isikunäitusel „Hekk“ Draakoni galeriis muu hulgas joonistuste sarja „Eeskujud: Eduard Wiiralt I–X“ (2017). Tõuke sarja loomiseks olevat andnud rätisõlm Wiiralti akvatintal „Eesti neiu“. Sarja joonistustes on ta ühendanud Wiiralti tuntumate tööde fragmente, seganud perioode ja žanre. Siiski pärinevad tsitaadid suuremalt jaolt Wiiralti „Põrgu“-järgsest, 1930. ja 1940. aastate loomingust, mille püüd harmoonia poole ja empaatia nii inimeste kui ka loomade suhtes on Roosvaldile maailmavaateliselt lähedasemad. Tsiteerimine on olnud sagedane maailmakunsti klassikas ja moodsas kunstiski ning seejuures pole tahetud eelkäijate stiili ja tunnetust imiteerida, vaid on toetutud kujundeile, et väljendada oma ideid ja ideaale. Eks seda ole teinud ka Mark Soosaar oma Wiiralti-filmis „Maised ihad“ (1977). Näitusel videona eksponeeritud film peab Roosvaldi joonistustega dialoogi.

Näitusel näidatakse ka Heino Parsi 1972. aasta animafilmi „Nael“ – lugu uudishimulikust ja liigjulgest naelast, kelle haamer paika paneb. Sellega seoses meenub üks Toomas Kalli karikatuur naeltest, kes end tähtsalt upitavad maadligi surutud haamrite kohal (1975). Nii et naelte inimlikustamisel on eesti kultuuris teatud traditsioon. Mis siis imestada, kui Roosvaldi joonistuste sarja „Naelterand“ vaadates lähevad mõtted minemavisatud või ka elavaina kõveratele inimestele ja nende maailma saastavale kõverale produktsioonile. Roosvalt on öelnud, et ta sai 2012. aastal alustatud ja tänavu lõpetatud sarja idee kütteks pakutud tellingulaudadesse ohtralt taotud naeltest. Kujundi lätteks võivad sageli olla üpris proosalised seigad, selle tõlgitsused aga lennukad. Naelakõverikest sündinud pastellpliiatsi joonistustel on rahvaste rändamise ajastu ornamente meenutavad faktuurid, Roosvaldi tõlgenduses on neil aga kummaline sürrealistlik mõju. Sari näitab Roosvaldi loomingu teist­sugust tahku ja kuulub kindlasti eesti joonistuse paremikku.

Nähtud ja seni nägemata tööd, olgu Rafal Olbińskilt, Aivar Kurvitsalt või Uno Roosvaldilt, mõjuvad värskelt chez Soosaar, kus ei tunnustata hierarhiaid ning austatakse loomingut.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht