“Sipelgad sõid naisel silma peast”

Marco Laimre

Kunstiinstitutsioonidel peaks olema ühine eesmärk: soodustada uue ja huvitava kunsti tekkimist. Näitus “Probleemid” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 26. III.

 

Indrek Köster ja Taavi Talve on kokku korjanud rea jaburaid pealkirju SL/Õhtulehe ammendamatust reservuaarist. jaanus heinla

Näitus “Probleemid” on kunstiakadeemias eelmise poolaasta jooksul läbi viidud kursuseprogrammis “Kaasaegse kunsti probleemid” tehtud tööde valik. Esimesel kohtumisel magistrantidega muutsime kursuse nimetuse küll “Kaasaegse kunsti küsimusteks ehk KKK”, kuna (vaevaliste) probleemide eeldamine tundus depressiivne. Kursustel osalesid vabade kunstide esimese aasta magistrandid ehk siis 15 noort kunstnikku. Plokk koosnes targu kolmest sektorist: Johannes Saar luges laiemalt kunstisotsioloogiat, Anders Härm konkretiseeris loengutes kaasaegse kunsti väljundid ja mina üritasin aidata õpilastel jõuda visuaal-praktiliste tulemusteni. Veenvaim osa tulemustest (“Sotsiaalse kunsti praktikum?”) moodustabki näituse. Kõik kursustel osalenute tööd olid EKA galeriis väljas ühel päeval, 22. XII  2005.

 

Milles on probleem?

 

Kui vaadelda näitust “Probleemid” kontseptuaalse kehana, siis aimub, et kõige selgem suhe on kunstnikel massimeedia ja meediakriitikaga. Asja teeb eriti huvitavaks just asjaolu, et juhendatavaile ei antud sugugi konkreetseid ülesandeid või positsioone, tegelikult jäeti teemade valik päris lahtiseks. Sümptomaatiline oli sektoris osalejate vaidlemine kursuse lõpul, mis siis ikkagi teemaks oli, kas võim, meedia, poliitika või propaganda.

Ku galeriis on valik kuratoriseeritud, Anders Härmi tihendatud. Ega mul selle vastu olegi, näitus töötab kenasti ja on saanud juba märkimisväärselt positiivset suulist tagasisidet. Samas tuleb sealt välja ehk huvitavaim ja olulisim sellise kunstiõppe kohta. Ehk järeldus: akadeemia ja kunstimaailm on erinevalt toimivad mehhanismid. Olles eelnevaltki nimetanud (Cheese 2005, nr 14) kunstiõppe integreerimise vajalikkust institutsioonidepõhiselt, pean kõhklevalt tunnistama, et koostöö puudumine saab tulevikuski arvatavasti peamiseks pidurdavaks teguriks noorte, alustavate kunstnike väljaastumistele. Kui akadeemia toimib konsensuslikul, peaaegu et aplikatsioonipõhisel lävendil, siis muud olulised kunstiinstitutsioonid sooritavad pidevalt valikulisi, eesmärgipõhiseid jõuvõtteid. Viimane on loomulikult ka igasuguse tegeliku kuraatoritöö alus ja autoriteet.

Heakene küll, aga miks see, iseenesest ammu tuntud faktor näib siinkohal nagu katkine, mudas ukerdav traktor? Käivad ju kunstiinstitutsioonide esindajad ja kuraatorid akadeemias loenguid pidamas (kui käivad) ja samuti korraldavad noored aeg-ajalt grupinäitusi (kui korraldavad) ning õppejõud üritavad oma õpilasi siia-sinna kunstiüritustele sokutada (kui sokutavad).

Justkui oleks nn tõelise kunstimaailma sees või kõrval veel üks imelik kunsti koht – peaaegu kunst. Maailmas on küllalt palju kunstiõppeasutisi, kus üliõpilastel on kas lausa keelatud või siis ebasoovitav kunsti teha. Arvatavasti käsitlevad need koolid ennast rahulolevate inkubaatoritena ja kõik häiriv ning elav on reglemendina kavalalt välja lülitatud. See selleks, minule isiklikult tundub säärane mõtteviis pehmelt öeldes kahtlane, kui mitte kuritegelik. Eks ole ju nii akadeemia kui ka teiste olemasolevate kunstiinstitutsioonide eesmärk üsna ühine: konstrueerida uut ja huvitavat kunsti ning kunstnikke.

 

Juhus ja võimalikkus

 

Eespool kirjeldatud võõrandumine akadeemia ja muude kunstiasutiste vahel saab palju selgemini nähtavaks, kui nimetada näituse “Probleemid” asetleidmine Ku galeriis juhuseks. Nimelt jäi samal ajal toimuma pidanud näituse autor haigeks ja seetõttu said magistrandid võimaluse oma töid paremini näidata. Loomulikult on olemas ka teine seos: Ku kuraator Anders Härm pidas antud seltskonnale loenguid. (Siinkohal tahaksin tänu avaldada Ku nõukogule, kes näitas üles usaldust ruumi võimaldamisega.)

EKA galerii on ju kena küll, aga kaasaegse kunsti näitamiskohana mitte kõige efektiivsem ega rahulda akadeemia vajadusi juba ammuilma, seda enam, et näitusevorm on kunstiõppe kursustesse ammuilma sisse kirjutatud. See on totaalselt üle koormatud akadeemia struktuurist tulenevast segapudrust. Kunstiakadeemial oleks aeg omada tehniliselt tõhusamat ja arhitektuurselt veenvamat näituseruumi. Võiks ju väita, et milles küsimus, alustajad võivad vabalt konkureerida galeriide võrgustikes. Ent alustades on ideede ja rakenduste kiht palju õhukesem või/ja  umbes kaheaastane ooteaeg on kindlasti nii mõnegi teose ning kunstniku puhul saatuslik. Jäävad ikkagi ainult alternatiivsed võimalused.

 

 

 

Probleemid

Niisiis, näitus on meediakriitiline, suhestub meediaga õige mitmetelt positsioonidelt, kuid siiski eelkõige kunsti-, et mitte öelda galeriikeskne. Kui paar kõhklevat erandit välja arvata, näib, et noored kunstnikud on soovinud jääda turvalisse kunstikeskkonda. Kuid miks ka vajaduseta ilma peal niisama lärmata?

Elegantse tulemuseni on jõudnud Indrek Köster ja Taavi Talve, kes on kokku korjanud rea jaburaid pealkirju SL/Õhtulehe ammendamatust reservuaarist, ja esitanud need lakooniliselt valgetel rinnamärkidel. Selle artikli pealkiri “Sipelgad sõid naisel silma peast” on nende valitu seast üks minu lemmik, kuid ega ülejäänudki alla jää. Minimalistlikul kombel esitatuna – märgid on seina külge teibitud –, sisaldab nende töö ühtlasi meeldivat trikki. Nimelt on mõeldud, et publik võtaks märgid kaasa ja neid kannaks.  Et nii lihtne sotsiaalse skulptuuri võte hästi töötab, võin isegi kinnitada, kuna pidin vähemalt viisteist korda õhtu jooksul seletust andma, mida see märk ja sellel kirjutatud lause tähendab.

Sirli Heina töö “Miljonäri-performance” idee algab kunstniku majanduslikust nullpunktist ja viib läbi rea kaubanduslike ning PR-operatsioonide kunstniku viieteistkümneks minutiks euromiljonäri seisusse. Jutt käib usaldusest läbi valusalt iroonilise vaatenurga. Idee ise on täiesti realistlik, ent samas kõhedust tekitavalt utoopiline: kes siis ikka tahaks kogu oma vara anda võõrale, olgugi et kunstnikule ja olgugi et ainult viieteistkümneks minutiks? Kerttu Ehala ja Ave Teeääre on lähtunud oma teoses samuti SL/Õhtulehe temaatikast, miksinud popilikult kokku ajalehe kaanekuvandi ja Albert Camus’ lausutu, esmalt galeriis graafilistel lehtedel ning seejärel T-särkidel, mis on saadaval Nu-Nordiku poes, mitte kaugel Ku galeriist.

Fidelia-Signe Roots on pikemat aega uurinud Delfi kommentaare naisdiskursuse kohta ning koostanud neist, tõepoolest ahastama panevalt idiootlikest käibetõdedest, kunstnikuraamatu. Samuti üritas ta selle raamatu lehekülgi immutada naisteajakirjade ja riigiametite kontoritesse, “seda peab igaüks teadma” vormis. Kuuldavasti polnud see sugugi lihtne, kuna olulised tegelased on blokeerinud end sekretäride tulemüüriga. Küll aga on avaldanud soovi raamat omandada Delfi ise…

Riina Maidre esimese astme interaktiivne video “Ilus Eesti” (käivitub avalikust nupust) on ehitatud Maarja-Liis Ilusa sisse lauldud Coca-Cola reklaamiloost vundamendile. Teatavasti lubatakse laulu jooksul palju, ent ei ole üldse selge, mida. Seda asjaolu efektselt ära kasutades on Maidre saanud hakkama usutava ajastukeskse meediadokumentatsiooniga, mis lõpeb piltidega Veronika Darist. Eriti rõõmustab mind teose puhul see, et sinna, kus tavaliselt käib videofilmide lõpus autor see ja see, on Maidre kirjutanud, et vastutab Riina Maidre.

Kristiina Norman käsitleb videos “Alien” hallipassi-inimese kentsakat saatust: üks säärane tulnukas loeb migratsiooniameti ees püüdlikult eestikeelseid seadusesätteid oma staatuse kohta Eestis. Video ise mõjub ka millegipärast täiesti hallilt. Liisi Eelmaa animatsioon “Brut” ajab lootusetult sassi Jason Donovani, Laulva revolutsiooni, Edgar Savisaare, teletorni ründamise ja pensionäride teeõhtu. Mängides süüdimatult lapsepõlve mälestusega, tabab Eelma otse ajaloo konstrueerimise keskpunkti ning näitab, et iljakabakovlik nõukaaja installatsioonimetafüüsika on usutavalt rakendatav ka palju hiljem. Ehk jääbki installatsioonis natuke puudu Kabakovi totaalsusest, selle aga võib panna ka näituse “Probleemid” peaaegu olematu eelarve süüks.

Näib, et EKAs on tekkimas hulk huvitavaid noori kunstnikke, seda siis kas tänu mõnevõrra teistsugusele õpetusele või siis sellest hoolimata.

Marco Laimre on EKA fotograafia osakonna juhataja, erakorraline professor  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht