Sisedistants
Graafik Lembe Ruben ei ole ainult esteet. Temas on tubli annus leiutajat, kes unustab ennast tehnilisi trikke, materjale või aineid, mehhanismide koostoimet katsetama.
Lembe Rubeni näitus „Distants“ Arsi projektiruumis kuni 7. II.
Talv on illusoorne aeg: kahvatu taevas ja värvitu lumi, mille taustal objektide vahemaid õigesti hinnata ei saa, majad taamal tuleksid justkui märkamatult lähemale jne. Sellisel mõtlikul aastaajal tahaks vaadata just niisugust näitust, nagu Lembe Rubeni „Distants“ Arsi projektiruumis. Kunstnik on astunud sellega optilise kunsti autorite ridadesse, huvitunud inimsilma omadusest näha mõnikord midagi hoopis muud kui seda, mis on silma ees.
Lembe Ruben vaatab ja näitab, kuidas meie vaatajasilm liidab ja lahutab elemente – missugune värv tekib toonide kattudes, missugune nende üksteisest eraldudes („Fookuse nihestamine“ I–IV) – ning punktikestevaheliste distantside suurenedes saab pilt uue kvaliteedi. Faasinihe arvutiekraanil tekitab jumaliku vea – selle, millest looming alles algab. Kunstnik on kasutanud siiski vähe digitrükki, eelistades ehtsa graafikuna kõrg- ehk materjalitrükki. Materjaliks on seekord enamasti tüll, piisavalt ühtlane või monotoonne jätmaks rastrisarnast jäljendit, mida võib kujutleda pildi piiridest kaugemale, lõpmatusse ulatuvana. Küllaltki jäiga tugeva materjalina annab tüll samalaadse efekti, nagu iga teine võrgustik. Sellega saab trükkida interferentsipildi („Stereo“), saab pressi all tekkivaid kortse ja venitusi interpreteerida vea või arenguna („Sisenemine süsteemi“).
Hingelt graafik, ei ole Lembe Ruben läbi ja läbi esteet. Temas on tubli annus leiutajat, kes unustab ennast varem nägemata tehnilisi trikke, materjale või aineid, mehhanismide koostoimet katsetama. Nii ei saa ta jätta ehitamata Julio Le Parci vaimus pleksiklaasist interaktiivset mehhanismi, mida käepidemest ringi pöörates võib jälgida täppide kokkulangemismustreid liikumas seinal ja laes. Siiski, kunstnik jääb kunstnikuks, ja kalavõrguga trükitud „Valge paat“ kätkeb endas ilusat seost materjali ning selle hälli, hommikuuttu kaduva merelahega.
Varemgi on nähtud Lembe Rubeni animatsioone, mis on tehtud harjumatu algmaterjali, graafika põhjal. Seekord on ta kaheksaminutises filmis „Tasandite geomeetria“ andnud elu rastrikildudele, mis etendavad oma koosmõjusid pööreldes, liueldes, libisedes ja mööda seina ronides nagu algosakesed elektronmikroskoobi kiires – rakutuumad, mitokondrid jt. Kuna iga film paneb tahtmatult mõtlema metafooridele, ei pääse vaadates mööda assotsiatsioonist, et väikeste osakeste/olendite omadused sõltuvad ikka ja alati sellest, missuguse varju heidab hetkel nende peale mõni suurem pind.
Ka lumesadu on raster, läbi mille nagu väreleva ekraani vaadates paistab maailm teistsugune, kui teda tunneme. Siingi sõltub räitsakate suurusest ja tihedusest, kui kaugesse muinasjuttu ennast seda vaadates (tahtmatult) kujutleme.
Selles valguses hakkab näituse pealkiri „Distants“ nihutama distantsi/vahemaa mõtet tolle sõna argitähenduselt (2+2) kaugemale. Rastri sees sõltub elementidevahelisest kaugusest sisu: hõre raster muudab kujutatava vähem nähtavaks, tihedad kohad toovad seevastu midagi esile. See, mida pildil näeme, on sõltuvuses elementide koosmõjust. Raster tuletab elavalt meelde, et paljugi, mida me näeme, on suures osas illusioon, sõltudes silma ja aju ehitusest.