Brenda Purtsaku näitus „Sisselõige“ Haapsalu Linnagaleriis kuni 27. X.

Piir välimise ja sisemise, oma ja võõra vahel on kultuuriliselt kindlalt paika pandud ning piiri ületamine tekitab sageli õõva, vastikust ja iiveldust. Kunstis on seda piiri ületatud korduvalt ning seda peamiselt abjektikunsti nimetuse all. Ka Brenda Purtsaku teosed seostuvad Julia Kristeva kirjeldatud abjektsiooniga¹ – keha sisemus on üks nendest teemadest, mida käsitleb abjektsusega tegelev visuaalkunst. Purtsaku loomingus on suures formaadis maalilõuendil esindatud koguni abjektsiooni haripunkt – kõikvõimalike kehavedelike pillerkaar ehk sünnitus.² Kunstnik küll kinnitab, et tema teoste eesmärk ei ole vaatajat šokeerida, kuid ületades piiri välimise ja sisemise vahel on kerge iiveldustunde tekitamine siiski paratamatu.

„Sünnitus“ oli ka Purtsaku esimese suurema isikunäituse pealkiri, näitus oli avatud 2023. aasta novembris Arsi projektiruumis ning Peeter Lauritsa sõnul oli kunstnik seal ühendanud „kindlameelse jõu sulgkerge õrnusega, traditsioonilise tahvelmaali radikaalse paradigmanihkega“³. Sellel sügisel on Haapsalu Linnagaleriis üleval läbilõige Purtsaku viimaste aastate loomingust. Või oleks õigem öelda sisselõige tema viimase nelja aasta loomingusse, kuna näitus kannab pealkirja „Sisselõige“ ning välja on toodud kihistused, mille juurde kunstnik on jõudnud liikudes figuratiivsest ja välimisest abstraktse ja sisemise poole. Samuti viitab „sisselõige“ Purtsaku teostel kujutatud bioloogilisele ainesele, mis piisavalt abstraktsena ei kujuta konkreetseid siseorganeid, vägivalda või kannatust, vaid pigem inimanatoomia „allilma“ lihalikkust ja grotesksust.

See, mis asub naha all

Kuigi abjektse kujutamine kunstis peaks tekitama vaatajas kerget vastikust, on anatoomiliste organite ja kudede lihavas segaduses ka oma lumm. Nagu ikka inimesele tüüpiliselt – ei taha vaadata, kuid ei suuda pead ära ka pöörata. Eristamatud koed ja siseorganid Purtsaku lõuenditel on põimunud veetlevaks ja verevaks, kohati sulnilt pastelseks tervikuks, mis köidab ja sunnib paigale jääma. Ka näitus(t)ega kaasnevad tekstid sisendavad pehmelt, et ära põgene, ole rahulik ja vaata, see ei tee haiget. Ja vaevalt et keegi Purtsaku näitusel abjektikogemusest minestama või oksendama hakkabki – kui ta just haige pole –, kuid mõnevõrra võõritavana mõjub ju siiski, kui näiteks suures formaadis lõuendilt pealkirjaga „Alasti“ (2022) ei leia akti, vaid siseorganeid, verd ja kudesid.

Väljaspool meditsiinivaldkonda ei satuta just sageli silmitsi sellega, mis kõik asub naha all, kui teha sellesse sisselõige – kui olla tõeliselt alasti. Me teame enam-vähem, milline on meie bioloogiline keha, ka see osa, mida me igapäevaselt ei näe, kuid me ei mõtle sellele ega nendele protsessidele, mis hoiavad inimest elus. Parema meelega välditakse nende ebamugavate teemade käsitlemist. Sageli on abjektsiooniga tegeleva kunsti eesmärk just nende loomulike, kuid samal ajal vastikust tekitavate protsesside ning sisemise ja välimise sidumine ühtseks tunnetuslikuks tervikuks.⁴ Sest miks ei võiks meil olla samasugune tugev side oma koevedeliku, pleuraõõne, jugulaarveeni, luuüdi või serooskestaga, nagu meil on oma juuste, silmade, huulte ja nahaga?

Julia Kristeva järgi iseloomustabki abjektset see, et me ei suuda seda omaks võtta ega assimileerida oma identiteeti ja kehatunnetusse. Seetõttu on suur osa oma kehast – kõik, mis asub teisel pool nahapiiri – meile võõras. Olen näiteks kogenud seda võimetust assimileerida abjektsiooni pärast keerulist operatsiooni seistes haiglas esimest korda peegli ees. Mäletan, et nähes peeglist metallklambritega kinnitatud nahka ning rindkerest väljuvaid torusid, milles voolas veresegust kollast vedelikku, hakkasin ma esmalt kõva häälega naerma. Vaatepilt oli nii groteskne ja kummastav, et sellega oli raske, isegi võimatu suhestuda.

Muutlik kehadiskursus

Ka Purtsaku viimaste aastate looming viitab sellele kummalisele suhtele iseenda „allilmaga“. Sellele, kuidas meie enda ja ka teiste bioloogiline keha ning selles kehas olev valu võivad meid šokeerida ja traumeerida. Aga see ei pea nii olema. Kindlasti võimendab kõiksuguseid keha ja kehalisusega seotud ebamugavaid või ebameeldivaid emotsioone teadmatus, mis võib tuleneda inimese isiklikust taustast või ka kultuuris ja ühiskonnas domineerivast kehadiskursusest.

Kui enne moodsa meditsiinidis­kursuse teket (ning väljaspool läänelikku kehadiskursust) oli keha ühenduses maa, ümbritseva keskkonna ning isegi kosmosega, olles selle lahutamatuks ning tihedalt seotud poorseks osaks, milles on sügavust, siis kaasaegses lääne ühiskonnas domineerib vaatepunkt kehast kui masinast ja (meditsiinilisest) lahinguväljast. Selline keha on pinnapealne ning sellel sügavus puudub.⁵ Kui ollakse harjunud just selle pinnapealse, läbistamatu ja „puhta“ lähenemisega kehale, on meenutus selle sisemisest sügavusest lisaks abjektsiooni tekitamisele ka teisel moel mõjus. See on omamoodi memento mori – meeldetuletus oma surelikkusest. Kuigi selles teadmises ei ole tehniliselt midagi uut, tekitab sellele mõtlemine enamikus inimestes ebamugavust: et ühel päeval lakkavad need vedelikud voolamast, need organid töötamast ja mitte keegi ei saa sinna mitte midagi teha. Ka oma surelikkuse tunnistamine võib tekitada õõva ja iiveldust.

Purtsaku teosed, olles samal ajal nii grotesksed kui ka köitvalt abstraktsed, tekitavad tunde, et tegelikult oleks vaja sügavamat suhet oma kehavedelike, arm- ja lihaskudede, siseorganite, kõiksugu kanalite ja membraanidega – et me ei pööraks vastikustundest pead ära või ei hakkaks naerma. Inimene vajab ausamat, tähenduslikumat ja laiahaardelisemat kehatunnetust – vahetumat suhet kõige selle kehalisega, mis teeb tema eksistentsi võimalikuks.

Usun, et selles ongi ka Purtsaku teoste võlu: need lummavad oma lihalikus abstraktsuses ning traageldavad kokkupoole seda haigutavat kuristikku sisemise ja välimise vahel. Sest kokkuvõttes ei toimi üks ilma teiseta ning piir nende kahe vahel, ja ka meie teadmised oma kehalisuse kohta, sõltuvad siiski kultuurinormidest.

1 Vt Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tänapäev, Tallinn 2006.

2 Purtsaku esimene suur isikunäitus kandis pealkirja „Sünnitus“ ning oli avatud Arsi projektiruumis 24. XI – 7. XII 2023, kuraator Aleksander Metsamärt.

3 Peeter Laurits, Hargnev sisikond kui uute omailmade astenduv pungumine. – Sirp 24. V 2024. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/hargnev-sisikond-kui-uute-omailmade-astenduv-pungumine/.

4 Vt Katrin Kivimaa, Keelatud kehad: abjektsioon ja naiselik kunstis. – Vikerkaar 2000, nr 5–6, lk 76–90.

5 Rod Giblett, The Body of Nature and Culture. Palgrave Macmillan, London 2008.