Sisukas Tartu arhitektuuri uurimus

Karin Hallas-Murula

  Mart Siilivase Tartu arhitektuuri uurimus pälvis Ervin Pütsepa preemia.

 

Mart Siilivask, Tartu arhitektuur 1830 – 1918. Historitsism ja juugend. Rahvusarhiivi väljaanne, 2006.  487 lk.

 

Mart Siilivase raamat Tartu historitsistlikust ja juugendarhitektuurist on kauaoodatud ja kaunis tulemus tema ülikoolipõlves alanud uurimustööst valdkonnas, mis söötis maana lausa ootas uurijat. Mart Siilivase esimeseks sammuks selle perioodi uurimisel oli 1989. aastal kaitstud Tartu ülikooli lõputöö, mis käsitles ühe selle perioodi huvitavama ja küpsema arhitekti Rudolf von Engelhardti loomingut. Edasi hakkas uurimisteema laienema ning kulmineerus kümme aastat hiljem 1999. aastal kunstiteaduse magistrikraadi kaitsmisega. Juugendile oli liitunud historitsism, nende kahe sidumine tundus vägagi põhjendatud, kuna paljusid XX sajandi alguse arhitektuuris toimunud muudatusi on raske mõista XIX sajandit tundmata. 

Mart Siilivase magistritöö raamatuna väljaandmine oli ainult aja küsimus. Aega, tõsi, kulus seitse aastat, kuid muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektorina töötamise ajal sai Mart Siilivask vahetult tegeleda oma uurimisobjektidega, nende saatuses ise kaasa rääkida; selle perioodi majade, sealhulgas eriti ohustatud historitsistliku puitarhitektuuri hävimist ning nii mõnegi juugendehitise ebasoovitavaid ümberehitusi ära hoides. Tänaseks on Tartus mitmeid XX sajandi alguse maju, mis on suure hoolega korda tehtud: EÜS-i maja (1902, G. Hellat), Kroonuaia tänava algkoolimaja (projekt 1909, A. Eichhorn), Jüri Tõnissoni üürimaja A. Haava 1 (1909, G. Hellati allkiri) jt – ning Mart Siilivasel on selles oma olnud osa. 

Raamat annab Tartu XIX sajandi historitsistlikust ja juugendarhitektuurist põhjaliku ülevaate, autor vaatleb linnaehituslikke muutusi ja arhitektuuri arengut, pannes selle majandus- ning kultuurielu üldisesse konteksti. Esitatud on Tartu varase (romantilise) ja hilisema (akadeemilise) historitsismi periodiseering, tuntud ja uuritud J. W. Krause kõrval on esile toodud teiste XIX sajandil Tartus tegutsenud arhitektide ja inseneride, nende seas eriti M. H. Jacoby ja C. C. Stremme looming, kellega koos Tartu historitsismi tulid tugevad Berliini mõjud. Berliini ehitusakadeemias õppis hiljem ka linna ehitusmeistriks saanud Maximilian Roetscher. Euroopa arhitektuuri arengut silmas ja paralleeliks pidades on uuritav materjal liigitatud periooditi stilistilisteks gruppideks. Hooneid vaadeldes pakub autor välja visuaalseid võrdlusi, eeskätt saksa arhitektuuriga. Seda tehes veenab kirjutaja lugejat, et Tartu polnud mahajäänud provints, vaid arhitektuurisuundumused võeti siin üsna kiiresti omaks.

Saksa arhitektuuri populaarsusele aitas kaasa arhitektuuriajakirjade (Der Architekt, Baumeister jt) levik, mida XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse arhitektuuri uurides ei saa pidada vähetähtsaks. Teinekord, tundub, on võrdlusi ehk liigagi kaugelt otsitud, sest Tartu jaoks oli suure tähtsusega ka Riia roll ja sealsete ehitiste eeskuju. Riia arhitektidest on raamatus mõistagi ka juttu.

Autor on teinud põhjalikku arhiivitööd. Kes on tsaariaja arhitektuuriprojektidega kokku puutunud, see teab, et selle perioodi uurimisega kaasnevad üsna keerulised atribueerimise küsimused. Tollal ei pidanud projektile alla kirjutama mitte arhitekt, vaid ehituse järelevalve eest vastutaja, mistõttu tegelik arhitekt on mõnelgi juhul jäänud vaid oletuseks. Nii on näiteks ka Armas Lindgreni projekteeritud Vanemuise teatri (1906) arhiiviprojekt Georg Hellati käega ümber joonistatud, mis siiski ei tee temast projekti autorit. Hulk erineva käekirjaga projekte kannab tartlaste silmis legendaarse inseneri Fromhold Kangro allkirja. Tänapäevaga veidi utreeritud paralleeli tuues oleks kõiki neid tema loominguks pidada sama kui pidada Merkot Eesti produktiivseimaks arhitektiks. Insener Kangro viis projekte ellu ja tegi ka lihtsamaid projekte, küpsema arhitektuuri puhul aga võib sageli oletada mõnd arhitekti Riiast, Peterburist või ka Saksamaalt. Ka Viktor Kessleri allkirjade taga võib oletada teisi tegijaid (Arved Eichhorni väljapakkumine tundub veenev) jne. Arhitekti kindlakstegemine on tihti hoolika stilistilise võrdlemise ja ka juhuse asi (mälestused, kirjad jm juhuslikud allikad). Mõnelgi juhul viitab Siilivask sarnasusele Riia arhitektide (E. Friesendorff, E. Laube jt) ehitustega ja arvata võib, et mitte ainult sarnasusi, vaid Riia arhitektide endi projekteeritut on Tartus rohkem, kui me täna teame. Arvan, et ka Soome arhitektide autorsust võib Tartus veelgi välja tulla.

Mõned väited tunduvad raamatus küll veidi liiga sirgjoonelised ning esineb ootamatusi (rootslast Frederik Lidwalli (Lidval) nimetatakse venepäraselt Fjodoriks; ilmselt läti kolleegi Jānis Krastiņši mõjul on sisse lipsanud vanamoodne eklektika mõiste, välja on jäänud soomlase Walter Thomé projekteeritud Oskar ja Aino Kalda maja, mis jäi toona linna piirest küll välja, kuid ehk oleks võinud siin erandi teha, Raadi loss on ka sees). Ent jäägu spetsiifilisem poleemika erialaväljaannete veergudele. Raadist siinkohal siiski: lossi ümberehituse arhitekt ei ole täpselt teada, pakutud on tundmatuid itaalia arhitekte Francesco Bottat ja Francesco Boffot (tegutses Odessas). Mart Siilivask mainib allikale viitamata, et  selleks võis olla ka Peterburi arhitekt Harald Bosse (lk 51). Ka mina olen sattunud allikale, kus Raadi ümberehitajana mainiti Bosset. Arhitekti isa Ernst Bosse oli Ermitaaži kunstnik ja võis olla sealtkaudu Liphardtitele tuttav. Riia lähedal sündinud Bosse projekteeris just losse ja elitaarseid villasid ning oli esimesi arhitekte, kes tõi Peterburi arhitektuuri itaalialiku renessansi (kuna oli lapsepõlve veetnud isaga Itaalias). Igal juhul vääriks see versioon edasist uurimist.

On selge, et nii pika ja dünaamilise ajalooperioodi puhul ei ole ühe raamatuga võimalik kõike ammendada. Kindel on, et Mart Siilivase raamat on Tartu XIX ja XX sajandi alguse arhitektuuri uurimises silmapaistev ja teedrajav saavutus, mille puhul võib õnnitleda nii teda kui kõiki tartlasi, kellele on kingitud suurepärane võimalus vaadata kodulinna ehitisi nüüd juba teadlikumalt uue pilguga.