Sobrades mälu- ja pilvearhiivides …

Näitus „Siis“ koosneb teostest, milles Tõnis Saadoja ei külmuta aega, vaid näib hoopiski viitavat elu dünaamilisusele.

ANNIKA TOOTS

Tõnis Saadoja näitus „Siis“ galeriis Tütar kuni 8. XII.

Tõnis Saadoja näitus „Siis“ galeriis Tütar osutab pidevas muutumises olevatele ja mineviku osaks saavatele hetkedele. Oma maaliseeriates „Mäletamise mudel“ ja „Kõrgus merepinnast“ tegeleb ta vastavalt mäletamise anatoomia ja muutliku taevamaastikuga. Mõlemad seeriad on kunstniku varasema loomingu edasiarendused: „Mäletamise mudel“ on välja kasvanud Tõnis Saadoja ja Paul Kuimeti ühisnäitusest „Maastik kulgeb läbi maja“ Tartu kunstimuuseumis (2023), kuid loodusmaastik on asendunud linnaruumiga ja ka maalide formaat on väiksem. Oma varasemaid taevaetüüde eksponeeris Saadoja Kumu näitusel „Kõrgus merepinnast“ (2023).

Maaliseeria „Mäletamise mudel“ keskmes on kõige laiemas mõttes küsimus, kuidas me üldse mäletame. Mälestused on pidevalt kuju muutev materjal, millest saab ennast üha uuesti üles ehitada: oma identiteeti muuta vastavalt mälestustele ja vastupidi. Mäletamine on seega dünaamiline protsess, mis vajab vahendajaid, n-ö proteese või kandjaid, esemeid ja kohti, mille külge kinnituda. Nendeks esemeteks on ka fotod ja maalid ning paikadeks kodu- ja linnaruum, samuti loodusmaastik, millega elus kokku puututakse ning mis kujundab mälu ja identiteeti.

Saadoja on selle seeria maalidel kujutanud pimedas ruumis külili (üsna räsitud välimusega) pappkasti, mille põhjast paistavad kunstnikule omases realistlikus maalilaadis Tallinna linnaruumi fragmendid. Mõned, nagu Niguliste torn või kino Kosmos, on äratuntavad, teised vähem märgilised, kuid samuti seotud konkreetsete paikadega, millele kunstniku fotokaamera on pidama jäänud. Maalide aluseks on nimelt filmilindile jäädvustatud fotod, mis Saadoja on oma koduses Tallinna kesklinnas teinud, seejärel need stuudios pappkasti põhja projitseerinud ning lõpuks lõuendile kandnud.¹ Eksponeeritud maalidel on mälu vahendatud seega mitmekordselt: fotode kaudu ning seejärel eelnevalt vahendatud mälupiltide kandmisel lõuendile.

Kuigi maalidelt paistvad linnafragmendid pakuvad ilmselget äratundmisrõõmu, on mäletamise ja unustamise seisukohalt olulisemadki maalidel kujutatud pappkast ja seda ümbritsev süsimust pind, millelt peegelduvad kast ja selle sisu. Teibiga suletud, seejärel avatud ja võib-olla taas suletud pappkast, mis sisaldab minevikku kuuluvaid objekte, dokumente, narratiive ja identiteete, on ilmselt universaalne mäluarhiivi sümbol. Pappkastid koos nende mälukandjatega, mis ei ole endale igapäevaelus kindlat kohta leidnud, on omamoodi unustamise ja mäletamise vahel viibivate mälestuste arhiivid. Kastis kuuluvad nad kuskile mälusoppi, kuid lisanduvad sealt välja tõstetuna praeguse hetke enesenarratiivi.

Must pind räägib aga rohkemgi kui värv. Mälestustes on palju võimatut, unenäolist ja fiktiivset – palju on ka unustatut. Võib mäletada seda ühte hetke, mil kõndisime kino Kosmosest mööda, kuid kõik muu sellest päevast on kadunud unustuse põhjatusse sügavikku. Ja kõike kõigest ei saagi mäletada. Meenub Jorge Luis Borgese tuntud lugu kõike mäletavast Funesest („Funes el memorioso“)², kes mäletab viimseidki detaile oma elust, ka pilvede kuju teatud ajahetkel, ja kes läks seetõttu hulluks. Seega on pimedus oluline: selleks et mõnda hetke eredamalt mäletada, peavad teised tagaplaanile jääma või hoopiski kaduma. Ka mäletamine võib muutuda koormaks.

Peale Funese loo meenub Anti Saare lühiproosa „Vana Haraldi mälutöö“³, kus Harald kohtab vana sõpra Arkadit, kes on tema peale millegipärast pahane, kuid loo nimitegelane ei suuda kuidagi meenutada, mida ta Arkadile halba on teinud, ning kaevab kuni elu lõpuni oma mälus, töötades läbi oma fotoarhiivi ja kirjavahetust. Ta üritab meenutada midagi, mis on juba kadunud unustuse põhjatusse sügavikku. Praeguse internetiajastu informatsiooni ülekülluses kaob asju sinna sügavikku üha rohkem ja kiiremini. Eriti kaovad sinna digifotod, nii kaameratest kui nutitelefonidest, ja ka terved digiarhiivid. Tõnis Saadoja mälutöö toob tema üsna mahukast fotoarhiivist välja teatud hetked, mille ta lõuendil nende uues kontekstis taasloomisega mingis mõttes päästab unustusse vajumisest.

Seeriaga „Mäletamise mudel“ paralleelselt on galeriis väljas uued teosed seeriast „Kõrgus merepinnast“, mis koosneb väiksemas formaadis eri tehnikates teostatud ja eriilmelistest taevamaastikest. Kui esimeses seerias üritab Saadoja tabada miskit nii pidetut ja kaduvat, nagu seda on mälestused, maalides paiku, mille külge tema teatud ajaperioodide mälu on kinnitunud, siis seerias „Kõrgus merepinnast“ on kujutatud samuti kunstniku fotoarhiivi põhjal pidevalt muutuvat ja dünaamilist taevast. Taevamaastikud on kunstniku enda sõnul see osa maastikust, millega ta paremini suhestub,⁴ ning suurem osa nendest etüüdidest on tema enda kodused vaated.

Näitusele ja Saadoja maalidele fotoajaloolase pilguga lähenedes ei saa ma miskit parata, et esimesena ei tule pähe mitte maalikunsti pilvemaastiku kujutamise traditsiooni kuuluvad arvukad teosed, vaid hoopis Alfred Stieglitzi põhjalikud fotograafial põhinevad pilveuuringud. Stieglitzi mustvalgete fotode seeriasse „Equivalents“ („Ekvivalendid“) kuulub rohkem kui 220 teost (teostatud aastatel 1926–1934). See seeria on tuntud eelkõige seetõttu, et ei ole kujutatud justkui midagi konkreetset, kuna Stieg­litz suunas kaamera taevasse: pilvemotiivide põhjal pole võimalik kindlaks määrata ei aega ega kohta. Nende teoste puhul tasub välja tuua sedagi, et Stiglitzi fotofilmile jäädvustatud anonüümsed taevamaastikud ühendavad esteetilise ja tehnilise aspekti.

Ka Tõnis Saadoja pilvemaastikud põhinevad suuresti esteetilistel ja tehnilistel küsimustel. Kunstnik on katsetanud selle ülevuseotsingutega seostatud rikkaliku ajalooga žanri puhul erinevaid materjale ja maalimisviise, kaugenedes fotorealismist, mis on tema loomingus pikka aega domineerinud. Saadoja ise on tunnistanud, et on liikunud viimse detailini viimistletud fotorealismist vabama ja avatuma, visandlikuma ja etüüdlikuma käsitluse poole,⁵ mis on nii mälu- ja pilvemaastike pideva teisenemise tõttu vormiliselt lähemal ka nende maalide sisule.

Saadoja looming on üldtuntud tema maalidel kujutatud peamiselt inimtühja metafüüsilise tardunud ajaga ruumi poolest, mille ligitõmbav, nostalgiline, kuid samas hoolikalt kalkuleeritud tühjus jätab vaatajale lahkelt ruumi astuda ligi, suhestuda ning projitseerida maaliruumi iseend, oma kogemusi ja mälestusi. Näitus „Siis“ koosneb aga teostest, mis näivad viitavat elu dünaamilistele protsessidele. Tuues erinevate mälukandjate abil mälusoppidest ja papp­kastidest välja mööda kihutavaid hetki ja haihtuvaid mälestusi, materialiseerides ning taasluues neid, kutsub Saadoja lähedalt vaatlema just kaduvuse ja efemeersuse võlusid.

1 Neeme Raud, Siin. – Kuku raadio 9. XI 2024 (külastatud 19. XI 2024). https://kuku.pleier.ee/podcast/neeme-raud-siin/184932

2 Jorge Luis Borges, Fiktsioonid. Aleph. Tlk Ott Ojamaa. Varrak, 2000, lk 89–92.

3 Anti Saar, Vana Haraldi mälutöö. – Vikerkaar 2012, nr 4-5, lk 35–51.

4 Neeme Raud, Siin. – Kuku raadio 9. XI 2024.

5 Intensiivsuse otsingud maalikunstis. Vestlus Tõnis Saadojaga. – Kumu blogi. https://kumublogi.ekm.ee/2023/06/30/intensiivsuse-otsingud-maalikunstis-vestlus-tonis-saadojaga/