Soe kui Gens

Leo Gens süvenes 1950ndate algul arhitektuuri, vaimustus ja kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks. See oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu.

MART KALM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mitte peast, vaid hingelt ja südamelt soe ning aval – nii mäletan vanemat kolleegi, arhitektuuriajaloolast ja kunstiakadeemia emeriitprofessorit Leo Gensi (28. VI 1922 – 31. X 2001). Oma põlvkonna, s.t Nõukogude Eesti juudi soost õppejõudude seas oli ta erand, sest erinevalt Lotmanist, Bernsteinist, Bronsteinist ja teistest polnud ta Venemaalt siia saadetud ega varjunud, vaid siin sündinud, meie oma juut. Ta kuulus orgaaniliselt eesti kultuuri, mis määras ära ka tema erineva, eestikeskse uurimisprofiili.

Meie oma juut

Leo Gensi vanaisa oli Vilno/Vilniuse kubermangu väikelinna kindameister. Äritalent tõi ta 1885. aastal Tartu, kus esialgu avas galanteriipoe, varsti oli neid mitu, siis tulid majad ja lõpuks ostis ka Bellevue hotelli. Leo isa Julius Genss oli küll lõpetanud 1911. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja see tagas talle sisse­tuleku, aga tema hing kuulus kunstile. Ta oli üks Pallase ühingu asutajaid ja kooli esimesi kunstiajaloo lektoreid. Leo Gens mäletas ikka, kuidas Konrad Mägi oli teda isa kabinetis jala peal kiigutanud. Genside Õismäe korteris, kuhu Leo hea meelega külla kutsus, oli karjala kasest ampiirsekretäri kohal seinal Konrad Mäe portree tema tädist, kellele sõjaaegses Tartus sai osaks paljude juutide kurb saatus. Sohva kohal seinal oli tumedast puust Starkopfi skulptuuri­grupp, isa suure kunstikogu väheseid riismeid. Äge, et Julius Genssi huvitas nii uus edumeelne eesti kunst kui ka vana juudi kultuur. Ta tellis Ado Vabbelt illustratsioonid heebreakeelsele pärgamendirullile „Canticum canticorum“, mille Leo Gensi Münchenis elav tütar Julia on taas lahkelt Eestisse näitamiseks toonud, seekord Ado Vabbe suurnäitusele Tartu kunstimuuseumis.

Leo Gens ütles ikka, et tema eesti keel tuli tänavalt teiste poistega mängides, sest isa rääkis temaga jidišis ja ema vene keeles, või oli see vastupidi, bonne, vaesunud baltisaksa aadlipreili, pidi tagama prantsuse keele, koolis käis Leo Gens saksa algkoolis. Uue aja algul Saksa­maale kolinud tütre kunstiajaloo õpingute abistamiskatsed ei läinud Leol läbi, sest sealsed õppejõud said aru, et nii vanaaegses baltisaksa keeles sai ainult isa kirjutada. Kui 1990ndatel ilmusid EKA kunstiteaduse instituuti väliskolleegid, sai vanematest õppejõududest Gens inglise keeles kõige paremini hakkama.

Leo Gens Sirbi kunstitoimetajate Mirjam Peili ja Tiina Käeseli vahel EKA (siis veel ERKI) 70. aastapäeval 1984. aastal.

Kalju Suur, Eesti Kunstimuuseum

1934. aastal kolisid Gensid Tallinna. Leo käis algul reaalkoolis ja pärast juudi gümnaasiumis, õde Inna Lenderis. Nad üürisid Roosikrantsi tänavas Lindgreni projekteeritud Akeli majas isa raamatu- ja kunstikogu pärast hiiglasliku korteri, kus nüüd on Jaapani saadiku residents. Gens mäletas trepilt nende kohal elanud Eugen Habermanni pikka figuuri ja käeliigutust, millega ta käsipuust haaras. Siis ta ei teadnud veel, et asub aastakümneid hiljem naabrionu arhitektuuriloomingut uurima. Tea kui oluline isiklik mälupilt oli, aga Habermannist inimesena on väga vähe teada, sest ta uppus juba 1944. aastal teel Saksamaale ja tema isiklikku arhiivi meil pole. Alles 1998. aastal, teel Stockholmi DOCOMOMO konverentsile tunnistas Gens noorematele kolleegidele, et oli seal juba 1936. aastal koos isaga Rakenduskunstnike Ühingu (RaKü) ekskursioonil käinud. Muidugi oli ta kõigis nõukogudeaegsetes ankeetides salanud kapitalistliku riigi külastamist kodanlikul ajal.

TPI tudengina mobiliseeriti Gens 1941. aastal Punaarmeesse, kuid tal õnnestus suur osa sõjaajast õppida Taškendi ülikoolis ja 1946–1949 sai ta neis oludes korraliku kunstiajaloo alase hariduse Leningradis Repini-nimelises kunstiinstituudis, s.t endises kunstide akadeemias. Õige nõukoguliku haridusega spetsialist kulus ära Tartus Pallase riismeist loodud riiklikus kunstiinstituudis. Ent Gensilgi õnnestus neil aastail puhastustes räsida saada. Inna Gensi mäletamist mööda oli parteist, kuhu Leo oli sõja ajal astunud, väljaviskamise põhjus oma kodanliku päritolu varjamine, sest ta oli ankeeti kirjutanud, et on teenistuja perest, mis ju ka polnud vale. Isiklikus plaanis ei olnudki see Gensile ehk kõige hullem, et Tartu kunstikõrghariduse likvideerinud Venemaa eestlane Friedrich Leht lasi ta edasi suunata Tallinna Eesti Riiklikuks Kunstiinstituudiks (ERKI) ümber nimetatud kooli. Kokku jõudis Leo Gens kunstiajalugu õpetada üle 100 semestri. Tänu hoogsale kõnemaneerile, laiadele teadmistele ja sõbralikule huumorile olid ta loengud populaarsed, nagu ka tema vilgas tegevus giidina. Kui Nõukogude ajal õpetas ta kunsti-, sh eriti arhitektuuriüliõpilasi, siis 1990ndatel lisandusid oma kunstiteaduse eriala tudengid.

Kriitiline arhitektuuriajalugu

1950.–1960. aastatel kirjutas Gens palju kunstikriitikat, rohkem tarbekunstist, aga ka näiteks fotost. Maitseotsustused langetas ta välkkiirelt, arvustuse laused kujunesid juba näitusel tuttavatega vesteldes. Selge, et nad Bernsteiniga olid õige parteilise suuna vedajad ja eesti kunstnike ümberkasvatajad, mistõttu kunstnikud neid usaldusväärseks ei pidanud. Veel 1970ndatel kasutati teda ära Tallinna kümne liiga innuka arhitekti mahasurumiseks. Gensi meelest ajasid nad ühist asja, ainult et temal tuli vanema ja parteilisemana manitseda, mis aga Lapinile-Künnapule mõjus nagu punane rätt härjale. Pärast Nõukogude aega Gens ei salanud, et on noorest peast häbenemisväärset kirjutanud.

Kandidaadiväitekirja kaitses Gens 1967. aastal Tartu ülikoolis kujur Jaan Koortist, kes oli 1934 Nõukogude Liitu asunud ja vääris seetõttu kunstiajaloo tähelepanu. Ent skulptuuri asemel hakkas Gensi üha enam huvitama veelgi ruumilisem kunst – arhitektuur.

Toonases eesti arhitektuuriajalooteaduses oli kõige õigem uurimisobjekt keskaegne ehituskunst, võib-olla ka järgnenud sajandite suurte stiilide ajalugu. Historitsism ja juugend tähistasid allakäiku, Eesti ajast ei tohtinud ja Nõukogude ajast ei tahtnud hästi kirjutada. Ent nõukogude teleoloogiline maailmapilt nägi ette ajalookirjutuse jõudmise helge kaasajani. Kui juba 1950ndate algul hakati Harald Armani eestvõttel koostama „Eesti arhitektuuri ajalugu“ (1965), siis leiti nooruke Gens, kellele sai anda nende ebaoluliste uuema aja peatükkide kirjutamine. Gens aga süvenes ja vaimustus ning kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks – see oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu. Ammu eksisteerinud Köleriga alanud eesti oma kunstiajaloo kõrvale seadis ta Hellati ja Burmaniga alanud eesti oma arhitektuuriajaloo, rahvusliku ehituskunsti. Seemne selleks oli mulda pannud Hanno Kompus juba 1920ndatel, kellel see jäi aga kõrvalteemaks. Kui Irina Solomõkova peatoimetatud „Eesti kunsti ajaloo“ peatükkidest käis ideoloogiline reha üsna sügavalt läbi, siis samaaegsed Raimo Pullati koostatud „Tallinna ajaloo“ uuema arhitektuuri osad on palju vabamalt kirjutatud. Törts klassivõitlust ja kodanliku Eesti kriitikat ideoloogiliseks raamistuseks ette, muidu aga asjast, s.t näiliselt deideologiseeritult arhitektuurist tüpoloogilise ja vormianalüüsi abil. Oma doktoritöös Gensi käsitlenud Epp Lankotsa meelest oli tema meetodiks „läbi majade“ kirjutamine. Ka õppetöös viis Gens tudengeid väsimatult maju vaatama, et nad neid vahetult kogeksid. Gensi põlvkonna kunstiajaloolased läänes tegelesid rahvusromantismi eritlemise ja juugendi rehabiliteerimisega, mis kindlasti innustas teda sama meil uurima. Mitmes omas ajas uudseid aspekte avava artikli avaldas ta Karl Burmanist, kellest jõudis kokku kirjutada ka monograafia (1998), mis sai tema teadustöö krooniks.

Eesti arhitektuuri alustalade paika asetamise kõrval pakkus talle huvi ka Eestis tegutsenud vene emigrant Aleksandr Wladovsky. Gensil oli eestistamise agenda, mistõttu ta kasutas eestiaegses ajakirjanduses levinud kirjapilti Vladovski, kuigi poolpoolakast arhitekt ise signeeris oma projekte ja kivist autoritahvlitega ka maju ikka Wladovsky. Oli õnnelik juhus, et ERKI üliõpilased tõid oma õppejõu kätte kuskilt leitud ja lapse käega üle soditud Wladovsky loomingu mahuka albumi. Iga kord, kui Gensil külas olime, võttis ta selle välja ja käisime albumi majahaaval läbi. Selliseid XX sajandi arhitektide eneseesitlusi, mida tänapäeval portfoolioks kutsutakse, on arhitektuurimuuseumis üldse vaid kümmekond ja kahjuks pole nende hulka jõudnud Wladovsky oma. See arhitekti enda pakutud põhjalik ülevaade, kandikul ettekantud materjal ju lihtsalt ahvatles Gensi kirjutama. Wladovsky kui akademismi juugendliku edasiarendaja looming oli ilmselt Gensile südamelähedane. Vene uurijad on kõrgelt hinnanud ajakirjas Tallinn 1990. aastal ilmunud Gensi Wladovsky artikli venekeelset varianti, sest nende jaoks olid siis veel pärast revolutsiooni läände läinud inimesed tabuteema. Nüüd aga on Venemaal toonased emigrandid tähtis uurimisteema ja Andrei Ponomarjov on Wladovskyst monograafia avaldanud (2018).

Julia Gensi ettepanekul kogunesid 14. juunil KuKu klubisse, kus Gens väsimatult istus, tema kunagised kolleegid ja õpilased. Juttu jätkus ja kõigil oli lõbus, sest nii sooja inimest oli tore meenutada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht