Sõjaaja „Schmuck“ ja force majeure

Kuigi tiheda sõelaga peanäitused messihallis ja Pinakothek der Moderne jäid suletuks, ei olnud väiksematel väljapanekutel vähimatki väsimuse märki.

KADRI MÄLK

Oodata oli suurt vaatemängu. Ikkagi juba 1959. aastast toimuv suurnäitus, millesarnast teist ei tea. Märtsi teiseks nädalaks loodeti Münchenisse kokku saada 120 ehteüritust. Mitte miski ei ennustanud üleeuroopalise pandeemia „poeetikat“, kuigi terasemad ninad juba tundsid tukivingu isegi Ameerika Ühendriikides. Ja tühistasid järjest lende. Nagu ka galeriid. Force majeure jääb meenutama selle aasta suurüritust „Schmuck“.

Miks „Schmuckile“ üldse tullakse või minnakse? Kas edevusest, huvist, kasuahnusest või muudel õilsatel eesmärkidel? Et tajuda, et rõhk on kontekstil, nii ajastu kui ka isiksusepsühholoogilisel taustal, nii palju kui seda meile kättesaadavate andmete tõlgendamise varal hoomata on võimalik.

Tajuda, et absolutiseerimine, nõudlev skeemivedamine, imperatiivne käsulaud ja muu selline revisionistlik entusiasm on nähtused, mida ammu enam keegi kunstis ei tunnista.

Et kokku on tulnud erineva ilmavaatega inimesed, et saab teoks kontakt süsteemivälisega, pannakse kokku kokkusobimatuid asju ja tekivad paradoksid. Paradoks on oma olemuselt alati maagiline.

Kokkutõmbamine. Esimesena läks nimestikust maha umbes 30 000 vaatajaskonnaga messihall. Seal pidi peale peanäituste „Schmuck“ ja „Talente“ olema ka esinduslik erialaraamatute müügilett ja võitjate autasustamise poodium. Meenutan, et ühele eesti kunstnikule on omistatud hinnaline Baierimaa riigipreemia, Hermann Jüngeri kujundatud kuldmedal ja kopsakas rahaline auhind 2016. aastal ning samuti ühel korral nimekas Herbert Hofmanni preemia – diplom ja aplaus – 2018. aastal. See on Julia Maria Künnap.

Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku Herman Hermseni installatsioon näitusel „Chronos“.

Kadri Mälk

Samuti tühistati messihallides 11 ehtegalerii väljapanek (rent igal galeriil 13 000 eurot viie päeva eest). Masendus oli suur, paljud kunstnikud töötavadki tänapäeval peamiselt messide jaoks. Eestil läks seekord eelvoorus erakordselt hästi. Peanäitusele „Schmuck“ oli kuraator prof Chequita Nahar, Maas­trichti kaunite kunstide ja disaini akadeemia rektor, valinud 63 osalejat, neist neli Eestist. Rohkem kui ei eales varem. Ketli Tiitsar, Nils Hint ning äsja magistri­kraadi omandanud Merlin Meremaa ja Erinn Michelle Cox. Proportsioon on kõnekas. Taotlejaid oli muidugi hulga rohkem. Lisaks olid mitu eestlast endale alternatiivse näitusepinna otsinud. Raske töö, sest kõik head paigad olid juba ammu ette ära lubatud ja kallid ka. Kuid mäng on väärinud küünlaid. Seekord oli kõik korraga teisiti.

Nädal enne algust oli alles 63 registreeritud näitust ja üritust. Kaks Eesti kunstnikku registreerus kuuekümne neljandana. Lõpuks sai üritusi ikka väheke üle saja. Kasutusele olid võetud kõik mõeldavad ja mittemõeldavad ruumid, metroo, tagaõued, tuletõrjeautod, keldrid, baarid ja saatkonnafuajeed, vabad galeriiruumid ning poe- ja büroonurgad nagunii. Koletu raha eest, mõistagi. Geriljahoiak on tähelepanu ligitõmbamiseks alati olnud tulemuslik, seekord oli see isegi vaoshoitumalt esindatud kui varem. Pealegi ei teadnud seekord kohale minnes, kas väljapanek on ikka lahti või on tegijad vaatajapõua ja viirusekartuse tõttu pillid kotti pannud. Kõik toimus vaikselt.

Moodsa kunsti muuseum Pinakothek der Moderne, Müncheni üks kunstitempleid, oli samuti suletud. Erinevalt muu maailma samalaadsetest muuseumidest on seal disaini kõrval tarbekunstist vaid ehtekunst. Ehteväljapanekut vahetatakse iga viie aasta tagant. Vanameistrite Hermann Jüngeri ja Otto Künzli järel koostas viis aastat tagasi väljapaneku Karl Fritsch, tänavu kunstnike­trio Hans Stofer, Mikiko Minewaki ja Alexander Blank. Seekord jäi näitus küll publikule kättesaamatuks, ligi pääses vaid press, kuid jääb püsiväljapanekuna vaadata viieks aastaks. Sinna kuulumine on auasi ja nagu igasse muuseumi, siis sinna vaid kutsutakse. Kuigi tiheda sõelaga kureeritud peanäitused messihallis ja Pinakothek der Moderne jäid suletuks, ei näinud ma ka väiksematel väljapanekutel vähimatki väsimuse ega impotentsuse märki. Noori tuleb peale mühinal ja tuleb head värsket loomingut.

Raud taas moes. Väärib märkimist, et maad võtab suundumus, et väljapanekutega on kohal ka üha rohkem kunsti­koole. See annab mõtlemisainet. Seekord oli plaanis Souli Kookmini ülikooli väljapanek, kuid tühistati, kohal olid Anwerpeni kunstiülikool ja kodulinna uhkus Akademie der Bildenden Künste (kus ehekunst kuulub kujutavate kunstide katuse alla). Teised kunstikoolid olid hajutatud väiksemate näituste vahel.

Uuenduslik oli see, et tohutus ehtepöörises valiku kergemaks tegemiseks oli koostatud eraldi näitusevalik kollektsionääridele ja kunstigurmaanidele, nii-öelda ehtekunsti koorekiht. Mis tähendas muidugi seda, et väiksematele – kuigi headele näitustele – paljud neist ei jõudnudki. Müük kukkus kolinal, kurtsid ka nimekate galeriide kuraatorid.

Current Obsession, tulihingelised ehtekunsti afisionado’d Amsterdamist, olid välja andnud ka trükiseid ja juba varem nimetanud „Schmucki“ Münche­ni ehtenädalaks, kuigi nädal kahanes iga päevaga ja varem valmis tehtud trükiseid ei saanud enam usaldada. Taas force majeure. Ent nad ei jäta jonni. Juba on kuulutatud välja uus üritus Amsterdamis.

Eestlaste üks suursaavutusi oli ka nelja kooli seppade ühisnäitus „Sharing is Caring“ ehk „Jagamine on hoolimine“ haruldaselt kaunis Inglise aias (Eng­lischer Garten), metsikus pargis keset linna, kus münchenlased meeleldi nädalavahetust veedavad ja publikust seal juba puudu ei tulnud. Orangerie, mille leidis meilgi sepaõpetust andmas käinud prof Zimmermann, sakslane, kes juhib Göteborgi Steneby kolledžis sepaliini, oli kaasanud õppejõud ka USA Illinoisi ülikooli Carbondale’i kolledžist ja Inglismaalt Herefordi kunstikolledžist. Eestist vedasid kelku Urmas Lüüs ja Nils Hint. Lihtsas väikeste akna­ruutudega kõrges hoones jagus ruumi nii mahukatele raud­installatioonidele kui ka väikestele raudehetele ja -objektidele. Kuigi näitusel oli kerge katsetuslikkuse või käsitööringi maik, kütkestas see paljusid ega saadud kurta ka müügiedu üle. Raud on võimas igal tasemel.

Erinn Michelle Coxi teosed olid valitud nii erinäitusele „OOOO“ kui peanäitusele.

Tiit Rammul

XIX sajandil oli eriti peen mood nn Berliini raud, fer de Berlin – gooti stiili sugemetega peen raudpitsehe, mis saavutas fenomenaalse menu kogu Euroopas. Rauda kasutati tollal moes, sisekujunduses jm. Sellega väljendati kangelaslikkust. Berliini raudehete tunnuslause „Raud kulla vastu“ osutas Saksamaal Napoleoni-vastasele patriootilis-lojaalsele ohvrimeelsusele. Tuhanded daamid ohverdasid oma igavad kuldehted surmšikkide raudehete kasuks. Berliini raua stiilis ehete kõrgaeg kestis aastatel 1810–1840. Korrosiooni tõttu on neid säilinud vähe. Ent see polnud see Berliin, mis praegu, ega see raud, mida praegu tunneme ja vajame.

Kivilõikekunsti kõrgklass. Eestlaste ülekaal oli tuntav ka suurepäraselt kureeritud ja kujundatud kutsutud osavõtjatega näitusel „Stone – the Final Cut“ ehk „Kivi – lõplik lõige“ kesklinna galeriis Kunst und Handwerk (kuraator galerist ja ehtekunstnik Jürgen Eickhoff), kus kolmekümnest kutsutud osalejast oli kolm Eestist: Julia Maria Künnap, Tanel Veenre ja nende ridade autor. Meie kolm juba kokku kahekümne tööga. Kahekorruseline kesklinnagalerii oli pidevalt rahvast täis ja oli tõesti, mida vaadata – kivilõikekunsti kõrgklass üle maailma. Tuntud meistrite Ruudt Petersi, Georg Dobleri, Ramón Puig Cuyase, Herman Hermseni, Graziano Vizintini jt kõrval oli huvitav näha ka uustulnukaid. Costa Ricast pärit, praegu Itaalias töötav Catalina Brenes käitub kiviga relvitukstegeva vabaduse ja elegantsiga. Renée Pearsoni hallikast tumedast liivakivist graveeritud käekellad ei jää kunagi seisma, sest need pole kunagi käinudki. Wellingtonis õppinud Pearson kasutab kohalikku liivakivi. Sihui Li jätab basaltkivist alles nii palju kui võimalik. Õppinud Idar-Obersteinis, vääriskivide Mekas. Samas on õppinud ka aasta Eesti kunstiakadeemias tudeerinud noor tõusev täht Patrícia Domingues Portugalist, kelle ampluaa on rekonstrueeritud kivide hingemaailm. Rekonstrueeritud kivim on mineraalitolmust ja liitainest kokkupressitud homogeenne mass, millest saab vastupanu osutamata igasugu konfigratsioone kokku lõigata.

On tõsi, et mõjud avanevad alles hiljem, hilinemisega, viivisega.

Kuid – sama tähelepanuväärsed kui objektiivsed muutused kunsti sotsiaalsetes funktsioonides on nende tagajärjed loojate eneseteadvuses – oma rolli mõtestamisel, tegevusmeetodite valikul. Eneseväljendustarve ja missioonitunne pole tänapäeva loojates teistsugune kui varasematel aegadel – need on selle tõu igipõlised omadused. Kuid enese jäädvustamise meetodid on teised. Kunsti­inimesed „võimlevad“ varasemaga võrreldes märksa enam. Pöörastena ronivad nad slummide no-go area’des, igal pool, kus ühiskond veritseb, et seal oma latt püsti panna ja selle otsa lipp kinnitada. „Mina olin siin“. Ent tunnetusliku otsingunälja rahuldamine pole vist selle suundumuse peamine põhjus. Suurel määral on selleks pelg, hirm, ajastuomane kärsitus, et kunst on unustatud ja autor ühes sellega. Seekord see hirm võimendus määrani, mida varem nähtud pole.

Uus ajastu, virtuaalsus. Ja tulemus on käes. On alanud uus ajastu, nimelt ehete virtuaalne müük. Olen alati olnud selles kahtlev, kuid vettinud mägra kombel vagusi. Olen veendunud, et ehet peab saama käes hoida, lähedalt vaadata, keerata-pöörata, nuhutada. Proovida. Tunnetada.

Ehtega käib ju ometi kaasas kraad irratsionaalsust. Roland Barthes on öelnud, et ehe on samahästi kui eimidagi, mõttetus, tühisus. Seda ta ongi. Eriti sõjaajal.

Tänavust Vene ruletti Münche­nis oli siiski huvitav kaasa teha. Kuigi ka laastav, ei saa salata. Tõuseb – ei tõuse. Toimub – ei toimu. Lendab – ei lenda. Jne. Olen osalenud „Schmuckil“ eelmisest sajandist, vahepeal küll kümnendi jagu mitte, kuna üritus kasvas üleelusuuruseks ega olnud enam inimvõimetele jõukohane. Lihtsalt sumin ja märul.

Põhiline, et lipp kõrgel ja „mina olen kohal“. Jagan oma kolleegi see­kordset ütlust, et nüüd on „Schmuck“ taas endine: soe, südamlik, kõigeks jääb aega. Kui vaid seda karantiini poleks …

Üks hirmandekas hollandi-prantsuse kunstnik Philip Sajet (õpetanud ka meie tudengeid nii Tallinnas kui Prantsusmaal), kes pidi tulema, tööd eksponeeritud, ent suure töökoormuse tõttu sõidu ära jättis, ütles, et tema on juba 12 aastat oma mägikülas vabatahtlikus karantiinis ja tunneb end väga hästi. Sõidab palju ringi õpetamise kutsetega, valdab mõlemat – ehtekunsti üldist rastrit ja sinna sisse kukkuvaid erilisi kilde. Sest neid tuleb ju kogu aeg juurde. Ahi ei saa kunagi köetud, pesu ei kunagi pestud ega ehted valmis …

* Olles just loole punkti panemas, sain e-kirja New Yorgist, kus üks nimekas kuraator kirjeldab sealset vaikelu ja et nende koristaja keeldus kohale tulemast, sest pidi mitmes metroojaamas ümber istudes paljude inimestega kokku puutuma. Kuraator pidi ise esimest korda tolmuimeja välja võtma … Vaat see on küll sõjaolukord, vangutasin mõtlikult pead tolmurulle oma ateljeepõrandal pöörlemas nähes. Aga tööd pooleli ei jätnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht