Sõltumatu kunst on avantüüri vorm

Vitaly Komar: „Olen tõdenud, et võimud ja valitsused erinevad üksteisest ärrituvuse ja tundlikkuse astme poolest.“

LIISA KALJULA

Vitaly Komar (1943) on tegutsenud koos Aleksandr Melamidiga (1945) tandemina Komar ja Melamid. Nad mõlemad omandasid kunstihariduse Moskva kunstikoolis ja Stroganovi instituudis ning olid 1970ndate lõpul sunnitud emigreeruma Ameerika Ühendriikidesse. Nad on tuntud eelkõige sots art’i leiutajatena, kuid nende Ameerika projektidest on meilgi varem kõneldud „Rahva valiku“ projektist, kus nad selgitasid üheteistkümnes riigis välja kõige armastatuma ja kõige vihatuma kunstiteose, ning „Monumentaalpropaganda“, mida 1994. aastal näidati ka Tallinnas ajaloo instituudi galeriis.

Vitaly Komar osaleb Kumu näitusel „Sots art ja mood“ ja külastas Tallinna seoses Boris Groysi raamatu „Stalinismi totaalne kunstiteos“ eestikeelse tõlke ilmumisega. Ta pidas ka loengu Kumus.

Viimane kord külastasite Eestit 1970. aastatel enne Nõukogude Liidust emigreerumist. Millised on teie seekordsed muljed?

Mulle on jäänud Eestist kõige paremad muljed – kohtumistest väga külalislahkete ja haritud inimestega Kumus, Tallinna ülikoolis ja Eesti kunstiakadeemias. Kumu on tõeline nüüdisaegse muuseumiarhitektuuri meistriteos. Tallinna on ilmunud uusi tähelepanuväärseid hooneid, mis täiendavad suurepäraselt linna ajaloolisi vaatamisväärsusi. Teie riigis antakse välja huvitavaid raamatuid ja ajakirju. Kõikjal, kus käisin, sain kinnitust üllatavalt intensiivsest kultuurielust.

Sots art, liikumine, mille te Aleksandr Melamidiga 1970. aastate alguse Moskvas algatasite, oli esialgu väga väikese põrandaaluse ringi intellektuaalne mäng, millega olid seotud Stroganovi instituudi äsja lõpetanud kunstnikud. 1980ndateks, pärast suure osa sinna ringi kuulunud kunstnike emigreerumist New Yorki see aga muutus – sots art’ist sai midagi, mida kunstiteadlane Jekaterina Djogot on nimetanud „Vene kunsti edukaks ekspordiartikliks“. Kuidas näete te sots art’i genealoogiat tagasivaatavalt?

1972. aastal leiutasime Aleksandr Melamidiga sots art’i kui omamoodi „liikumise-fiktiivse tegelase“. Tema genealoogia läheb tagasi XIX sajandi keskpaika, mil Peterburis anti välja „Projekt: ühtemoodi mõtlemise tutvustamisest Venemaal“. Projekti autor Kozma Prutkov tegi selles ettepaneku sulgeda kõik tollal ilmunud ajalehed ja hakata välja andma ainult ühte, mis väljendab valitsuse seisukohta. Kõik nüüd muidugi teavad, et see oli imperialistliku bürokraatia totalitaristlike unistuste paroodia. Kozma Prutkov oli vendade Vladimiri ja Aleksandr Žemtšužnikovi ning Aleksei Toltsoi välja mõeldud tegelane. Mina näen Kozma Prutkovi kui sots art’i eelkäijat.

Sots art on seotud nii Euroopa kontseptualismi kui Ameerika popkunstiga. Aga kui lääne popkunst sündis kaupade ja nende reklaami ületootmisest, siis sots art Nõukogude ideoloogia ja visuaalse propaganda ületootmisest.

Vene kunsti- ja kirjandusteadlased on teinud sots art’ist hiljem väga laia mõiste, rakendades seda nii 1980. aastate moekunsti ja rokk-kontsertide kui ka 1990. aastate kirjanduse ja filmide tõlgendamisel. Kuidas teile tundub, kas selle mõiste kasutamisel on uurijad läinud liiga kaugele?

Võib täiesti olla, et uurijad on läinud liiga kaugele, aga minu kui autori enesearmastusele on see meelitav. Pealegi, kui kontseptsioon on tugev, siis peab see äärmustele vastu.

Teie põlvkonna saatus – Josef Bak­stein on nimetanud teid kolmanda põlve mitteametlikeks kunstnikeks –­ oli Nõukogude Liidust lahkuda, sest pärast nn buldooserinäitust 1970. aastate keskel tundus teile, et võimalusi vabamaks kunstieluks Moskvas ei teki. See on ühtlasi aeg, mil Moskva ja Tallinna mitteametliku kunsti teed lahknevad, sest perifeersemas Tallinnas oli kontroll kunstielu üle lõdvem ja Eesti kunstnike seas seetõttu sellist terve põlvkonna emigratsioonilainet ei tekkinud. Kas emigreerumine New Yorki oli teile ja teie kolleegidele ainsaks võimaluseks jätkata sellise kunstiga, millega te tahtsite tegeleda?

Minu ja Aliku fiktiivne tegelane Komar ja Melamid ammutas kriitilist ainest nii Brežnevi näoga totalitaarse ühiskonna ametlikest kui ka mitteametlikest kihtidest. Pärast buldooserinäitust ei olnud emigratsioon mulle mitte enam jätkamise, vaid arenemise võimalus, täpsemini, ainus lootus areneda.

Marcel Duchamp emigreerus New Yorki seetõttu, et seal sai ta teha sõltumatut kunsti. See on teatav avantüüri vorm. Intellektuaalse ja emotsionaalse avantüüri vorm.

Põhjus, miks te aprillis Tallinna külastasite, oli näitus „Sots art ja mood“, kus on eksponeeritud Komari ja Melamidi teos, aga ka Boris Groysi raamat „Stalinismi totaalne kunstiteos“, mis ilmus siis Tallinna ülikooli kirjastuselt eesti keeles ja mille puhul te Kumus loengu pidasite. Milline on teie suhe Groysi raamatuga? Komar ja Melamid on tähtsad tegelased selles seikluslikus raamatus, mis viib lugeja varasest vene avangardist läbi stalinismi hilisnõukogude perioodi postutopismi, mis on Groysi sünonüüm sots art’ile.

Ma ei usu sünonüümide olemasolusse. Isegi pilt peeglis muudab vasaku paremaks, nii sõna-sõnalt kui metafooriliselt. Praegu tundub hiline sotsrealism mulle paroodia travestiana, mille kutsus ellu sots art. Irooniline peegeldus ja peegeldatav on vahetanud kohad. Originaalist sai peegelduse peegeldus.

Boris Groysi raamat on sotsialistliku utoopia hilise, postsovetliku tajumise suurepärane näide. Tajumise, mis piirneb osaliselt amneesiaga. Tema sots art’i piltide tõlge visuaalsest keelest verbaalsesse on samuti ebatäpne, nii nagu on ebatäpne iga luuletõlge algkeelest mõnda teise keelde. Selline tõlge meenutab unenägude tõlgendamist.

Kumus peetud loengus ütlesite, mida olete öelnud ka varem antud intervjuudes: Komari ja Melamidi peamiseks leiutiseks ei olnud mitte sots art, vaid eklektitsism, sest kui te seda oma 1973. aasta keskkonnas „Paradiis“ esimest korda rakendasite, ei olnud lääs postmodernismi veel jõudnud.

Nõukogude kunst oli eklektiline, aga nii nagu nägi ette dialektika, ei kombineeritud kunagi enamat kui kahte stiili. Meie, Alik ja mina, hakkasime kontseptuaalse eklektitsismiga kombineerima palju rohkem stiile, esialgu ühel lõuendil, hiljem polüptühhonil „Meie kaasaegse elulugu“. Kuni Komari ja Melamidi tulekuni ei leia te terves kunstiajaloos sellist eklektikat ja polüptühhoni. See koosnes peaaegu kahesajast osast, kõik teostatud eri stiilides. Mitmed paneelid selles seerias olid sots art, mis oli üks paljudest stiilidest.

Kontseptuaalse eklektika tõttu väljus sots art nõukogude mõjude raamist ja sai üleüldise postmodernistliku eklektika eelkäijaks.

Rääkige natuke ka teosest „Superobjektid – superkomfort superinimesele“ (1977), mis on spetsiaalselt Winterthuri fotomuuseumist Kumu näitusele toodud. Kunstiajaloolane Ksenia Gurshtein on seda kirjeldanud kui külma sõja aegset kunstiteost, mis kombineerib Nõukogude ideoloogia ja lääne konsumerismi inspiratsiooniallikate ja ka naeruvääristamise objektidena.

See sari ühendab lääne rek­laami­kujutised Nõukogude propa­ganda­kujutistega. Totalitaarseid funktsioone kandvate rõivaste ja esemete absurdsed vormid on esitatud tarbimisühiskonna läikivate reklaampiltide vaimus. Propaganda ja reklaami vahel on struktuurne sarnasus. Nii esimene kui ka teine seab oma eesmärgiks vaatajate hüpnotiseerimise, nende alateadvuse manipuleerimise. Olles elanud pool elu Nõukogude Liidus ja pool elu Ameerikas, võin Nõu­kogude propagandat kutsuda ideoloogia reklaamiks, lääne reklaami aga konsumerismi propagandaks.

Noored kunstiteadlased ja kuraatorid toovad paratamatult endaga kaasa uusi tõlgendamise ja kontekstualiseerimise viise ka teie loomingule. Millised on teie muljed näitusest „Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast“?

See on tähelepanuväärne ja kirgas näitus. See meenutab mulle vajadust näha sidet meie ajaloo eri perioodide ja traditsioonide vahel. Oleks tore näidata seda Ameerikas või Inglismaal. Näiteks Tate’i kunstimuuseumis, kus hiljuti eksponeeriti sarja „Superobjektid – superkomfort superinimesele“.

Ühtlasi oli Komaril ja Melamidil pärast kõiki aastakümneid Venemaal sel kevadel esimene retrospektiivnäitus, mis lõppes paar nädalat tagasi Moskva nüüdiskunsti muuseumis. Kas see tähendab, et teie dissidendi staatus Venemaal on lõpuks ometi lahtunud?

Ei, ei tähenda. Dissidendid on vajalikud igas ühiskonnas nagu hädavajalik peegel kõigile, kes hoiavad oma nägu puhtana. Tsensuuri kasv ja kohtusüsteemi sõltuvus valitsusest toovad kaasa uue põlvkonna vabamõtlejaid.

Tuginedes kahes maailmas elamise kogemusele, tõden, et võimud ja valitsused erinevad üksteisest ärrituvuse ja tundlikkuse astme poolest. Praegu ei saada Moskva võimud enam buldoosereid kunstnikele vastu, kuid siiski ärrituvad nad kergemini ja vähem olulistel põhjustel kui Washingtoni võimud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht