Something out of nothing

Jaak Kangilaski

„Olen teinud midagi eimillestki”, kirjutas John Constable (1776–1837) oma maalitud maastike kohta. Tõepoolest, selleks oli alust XIX sajandi alguse maalikunsti kontekstis. Endiselt oli siis oluline ideoloogia, mis lähtus eriti Prantsusmaal 1648. aastal asutatud kuninglikust maalikunsti ja skulptuuri akadeemiast. 1795. aastal oli see arhitektuuriakadeemiaga kaunite kunstide akadeemiaks liidetud ja kujundas arusaamist kunsti väärtusest kogu Euroopas, Inglismaal siiski mõnevõrra vähem kui mandril. 

Selle ideoloogia üheks osaks oli nn žanride hierarhia, mis jagas kunstiteosed „kõrgeteks” ja „madalateks” selle järgi, mida oli kujutatud. „Kõrgeimad” olid religioossed, mütoloogilised ja allegoorilised kompositsioonid, aste madalamad, kuid ikkagi väärikad olid heroiliste ajaloosündmuste kujutised, eriti kui neid õnnestus sümbolina tõlgendada. „Kõrgete” hulka loeti ka paraadportreed. „Madalad” olid teosed, kus oli kujutatud igapäevast olustikku, loodust ja esemeid.       

Looduse kujutamine, maastikumaal, oli omaette žanrina Euroopas, näiteks võrreldes eriti taoistliku Hiinaga, suhteliselt noor. Ilmselt oli eurooplaste kauase vähese huvi üheks põhjuseks nende maailmapildi inimesekesksus. Antiikaja kreeklaste ja roomlaste antropotsentrism võimaldas siiski looduse kujutamist inimeste või jumalate tegevuse taustana, kuid keskaegse kristliku kunsti jaoks oli inimese lunastamise teema peaasi ja meeleline maailm ebaoluline. Ka meelelisuse taasavastanud itaalia renessansile jäi inimene tähtsamaks kui teda ümbritsev loodus. Põhja pool Alpe muutus maastik küll juba XV sajandi lõpul ja XVI sajandi alguses mõne saksa kunstniku jaoks kujutamisväärseks, kuid alles XVII sajandil sai maastikumaalist omaette žanr. Prantsuse akadeemia soosis nn ideaalmaastikke, mida lähendati stafaaži lisamisega kõrgele kunstile, kuid Hollandis iseseisvus realistlik maastikumaal esmakordselt täielikult,  paraku ajutiselt. Ka XVIII sajandil domineeris ideaalmaastik: eelistati põnevaid, näiteks eksootilisi motiive, kuid selle kõrval levis dokumentaalselt täpne, n-ö topograafiline maalikunst. Inglismaa omapära oli paljude, ka harrastuskunstnike huvi muutlike atmosfäärinähtuste vastu, mida püüti jäädvustada väikestel, enamasti akvarellitehnikas piltidel       

Inglismaa – romantismi sünnipaik       

Inglise kunsti temaatika ja visuaalse ilme peamise suunajana võib näha sealse elulaadi ja ellusuhtumise kiiremaid muutusi mandriga võrreldes. Inglismaad iseloomustasid turumajanduse suhteliselt vaba areng ja tööstusliku pöörde algus, mida võis imetleda kui kaubakülluse lisajat ja üldist progressi, aga ka karta või põlata senise eluviisi, eriti inimese ja looduse sideme ohustamise pärast. Inglismaal oli levinud sensualistlik tunnetusteooria  vastandina mandri ratsionalismile ning empiiriliste loodusteaduste edusammud olid silmatorkavad. Prantsuse revolutsioon tekitas inglastes mitmesuguseid, kuid enamasti negatiivseid tundeid ja aitas veelgi vähendada valgustajate autoriteeti ning kustutas usku maailma ja inimese loogilisse korrastatusesse. Üldkehtivate seaduste asemel tundus vastuolulises maailmas põhjendatum usaldada üksiku inimese isiklikku kogemust, erilist individuaalset elamust, milles mõistusega põimuvad meelelisus ja emotsioonid, isegi kired. Selliseid jooni on peetud iseloomulikeks romantilisele ellusuhtumisele ja Inglismaa oligi  Saksamaa kõrval romantismi sünnipaik.       

Romantism kujutavas kunstis polnud kindlate vormitunnustega stiil ja ka selle temaatika oli mitmekesine. Ühine oli eemaldumine antiigile toetunud klassitsismist ja akademismist ning koos sellega usust, et ilu ja kunsti reeglid on igavesed. Paljud romantikud põgenesid oma kaasajast ajas ja ruumis, imetlesid keskaega ja eksootikat, tunnustasid muutusi ajaloos ja rahvaste kultuuri omapära. Romantismile on tüüpiliseks peetud põnevate, fantastiliste, tundeküllaste jutustuste kujutamist, kuid romantism avas ka uutmoodi suhtumise loodusesse, mis kehastus romantilises maastikumaalis, mille üheks suurmeistriks oli John Constable.  Esmapilgul on Constable’i kunstis vähe romantikat, pigem näib tegu olevat realismiga. Tõepoolest, see sai tõukeandjaks XIX sajandi realismile, kuid siiski on tema maalidel rida jooni, mis tärkasid romantismiga. Enamiku maalide aine on valitud suhteliselt tavalisest Inglise loodusest, mis ümbritses kunstniku lapsepõlve ja noorust, ning just romantikud väärtustasid loomingu allikana autobiograafiat. Kuigi Constable kirjutas, et maastikumaalimist võib käsitleda natuurfilosoofia ühe haruna ja maale võrrelda empiirilise teaduse eksperimentidega, on see kooskõlas tema panteistliku arusaamaga inimese ja looduse  vahekorrast, mis oli omane paljudele romantikutele ja erines nii klassitsistide usust maailma ratsionaalsesse harmooniasse kui ka realistide kainest objektiivsusetaotlusest. Looduse lõpmatu, orgaaniline ja dünaamiline mitmekesisus on romantikule mõistusega haaramatu, kuid on tundlikule hingele joovastav kogemus. Constable kirjutabki, et maalimine on tunne („Painting is but another word for feeling”).     

Eskiisid natuurist       

Romantism hindas kõrgelt kunstniku tundlikku siirast eneseväljendust  ning Constable’i arvates on see võimalik ainult vahetult loodusega suheldes. Pärast õpiaastaid, mille vältel ta mõnikord kopeeris XVII sajandi maastikumaalijate Claude Lorraini ja Jacob Van Ruysdaeli teoseid, leidis ta, et loodust kujutades peab ta unustama kõik pildid, mida ta on näinud. Selline mõte oli väga revolutsiooniline, sest seni oli enamik maastikumaale maalitud ateljeedes, tavaliselt küll looduses tehtud etüüdide najal, kuid klassitsistlikud ideaalmaastikud olid paratamatult ka mõttetöö vili ja näiteks paljud selle aja Euroopas populaarsed Itaalia vaated olid kunstnikud maalinud mälu järgi või lausa  Itaalias käimata. Muidugi vastandus Constable sellisel juhul ka neile romantikutele, kes maalisid fantaasiapilte. Erinevalt nendest püüdis Constable tabada looduse kordumatuid hetki, öeldes, et kaks päeva või isegi kaks tundi pole sarnased. Seepärast maalis või joonistas ta võimalikult palju otse looduses ning arvestas valguse muutumist. Kumu näitusel on suur hulk suurepäraseid väikesi õlimaale, akvarelle ja joonistusi, mis erakordse värskusega kujutavad lõike loodusest. Sealhulgas on eriti uudsed ja vabad atmosfäärinähtuste kujutused, näiteks „Etüüd kiudpilvedest” (1821-1822). Pilvede omapära märkamiseks  võttis ta arvesse kaasaegsete meteoroloogide loodud pilvede liigitusi. „Taevas on looduses valguse allikas ja valitseb kõike”, kirjutas Constable. Inglismaa ilmastik on muutlik ja Constable’il on imetlusväärne võime kujutada tumedaid kõuepilvi või hoovihmavalinguid taevast, mis pilvede vahel on helesinine või lausa särab päikeses, näiteks „Mererand vihmapilvega” (1824). Suurematel piltidel on peaaegu alati kujutatud loodust, mida kas või pisut on mõjustanud inimtegevus: Constable jälgib näiteks väga tähelepanelikult omaaegset põllumajandustehnikat ja töövõtteid, kooskõlas panteistliku inimese ja looduse kokkukuuluvuse  ideega. 

Constable’i maalitud väikesi looduspilte on nimetatud vahel etüüdideks, vahel visanditeks (eskiisideks). Akadeemilises traditsioonis oli neil mõistetel selget vahet tehtud: etüüd oli maalitud looduse järgi, visand ehk eskiis (esquisse) aga oli  kunstniku teadvuses loodud kompositsiooni kavand, mõlemad aga olid tõelise teose abivahendid. (Seetõttu oli akadeemikute positsioonilt loomulik põlata realiste ja eriti impressioniste, kes nende meelest esitasid lihtsalt etüüde teoste asemel.) Nende mõistete segunemine Constable’i loomingus ja eriti väljend „eskiisid natuurist” pole juhuslikud, vaid seotud tema loomingu põhisuunaga, mis saigi eeskujuks realistidele ja impressionistidele. Erinevalt akadeemikutest, aga ka paljudest romantikutest, kes kujutasid fantastilist või literatuurset ainest, tahtis Constable maalida looduse järgi peale etüüdide ka kompositsiooni.  See selgub, kui vaadata tema suuremõõtmelisi teoseid, mille otsene lähtekoht on looduses maalitud pildid. Suuri (nn kuue jala pikkusi) pilte polnud võimalik looduses valmis maalida, kuid eeltööna valmisid sama suured eskiisid, kus loodusmulje otsesemalt säilis. Kumus on näha Constable’i kahe kuulsama teose „Heinavanker” ja „Hüppav hobune” täismõõtmetes eskiisid ja palju eeltöid. Suurte, valguse- ja värviküllaste, aga ainult lihtsat külaelu kujutavate piltide maalimine oli programmiline ja silmapaistev tegu. Varem oli olnud kombeks, et „madalat elu” või tavalist maastikku sobib kujutada üksnes väikesemõõtmelistel  piltidel. Nende esitamine „kõrge kunstiga” sama suurelt oli panteistliku, aga inimesestatud loodusekujutuse tõstmine religiooni tasemele, ent selles võis näha ka kõrge ja madala vastanduse ületamise püüet ja isegi poliitilist toetust demokraatiale. Suurtel ateljees valminud piltidel on siiski rohkem sidet traditsioonidega kui eskiisidel. Hoogsad eraldiseisvad pintslilöögid ja värvinoa jäljed on mõnevõrra summutatud ja vormid siledamalt välja maalitud. Kompositsioonides on mõnikord aimatavad kulissid, mis meenutavad Claude Lorrainist lähtunud traditsiooni, või nn repoussoir, tumedam vertikaalne vorm pildi ühes  servas. Mõlemad olid võtted, mille abil suunatakse vaataja pilk pildi sügavusse. Muidugi saab selliseid kompositsioone ka loodusest leida ja välja valida ning Constable ilmselt nii tegigi, kuid kindlasti tegi see tema teosed publikule harjumuspärasemaks ja vastuvõetavamaks.       

Constable’i edu Prantsusmaal       

Constable’i loomingu edu polnud kiire ega sirgjooneline. 1829. aastal sai Constableist kuningliku akadeemia liige, kuid tööde müük polnud eriti edukas. Publik eelistas siiski „põnevamate” motiivide maalijaid. Suureks võistlejaks oli temast aasta vanem Joseph Mallord Willam Turner, kelle tundeküllased meremaalid tundusid küll ka paljudele liiga metsikud, kuid autori väga  kuulsaks tegid. 1832. aasta esindusnäitusel asetati nende suured teosed kõrvuti. Constable esitas seekord maali „Waterloo silla avamine”, mis erines tema tavalistest külamotiividest ja oli pidulikum ning värviküllasem. Turneri pilt oli üleni üsna ühtlaselt hallikas meremaal ja mõjus Constable’i pildi kõrval lahja või vähemalt tagasihoidlikumana. Sel ajal oli kombeks, et kunstnikud võisid juba üles riputatud teoseid viimistlemas käia ja Turner maalis oma teose keskele täiesti meelevaldse, mitte midagi kujutava, aga efektse punase laigu, mis paljude, ka Constable’i enda arvates tema enda teose varju jättis. Inglise  publik jäi järgmiseks poolsajandiks eelistama fantastilisemat, literatuursemat ja akadeemilisemat kunsti. Suure mõjuga romantik, kunstiteadlane John Ruskin õigustas küll ka Turnerit ja hiljem asus kaitsma prerafaeliite, kuid viimased ühendasid püüdliku, osalt naivistliku loodusejäljenduse pretensioonikalt literatuurse temaatikaga.       

Constable oli edukam Prantsusmaal. 1824. aastal esitati Pariisi Salongis Constable’i „Heinavanker”, mis vaimustas romantikuid ja sai üheks tõukeks Barbizoni koolkonna kujunemisele, sellest aga kasvasid välja realism ja impressionism. Paljud jooned, mis esinesid esmakordselt Constable’i loomingus, said omaseks XIX ja isegi XX sajandi realistlikele maastikumaalijatele  (tavaliselt küll ilma panteistliku paatoseta), mistõttu näeme Constable’i loomingut tänapäeval silmadega, mida on mõjustanud hilisemate kunstnike looming, ja see raskendab tema originaalsuse tajumist. Inglismaal hakkas Constable’i kuulsus kiiresti kasvama XIX sajandi lõpul, kui mandril arenenud vabaõhumaali väärtust märkama ja selle sidet Constable’iga mõistma hakati. Sellest peale on hinnatud tema looduse järgi maalitud eskiise kõrgemalt kui viimistletud maale. Tema maalide mõjul on ka tema lapsepõlvemaa kuulsaks saanud. Hugh Honour on kirjutanud: „Seda, mida praegu nimetatakse „Constable’i maaks”, ei  peetud varem külastamise, veel vähem maalimise vääriliseks.”