Sons & Lumières

Ivar Jung

Sellist haaret ja läbitöötatust Eestis lähitulevikus ilmselt ei näe Näitus ?Hääl ja valgus? Pariisi Pompidou keskuses 22. IX 2004 ? 3. I 2005.

Kuidas siseneda Pariisis muuseumi näituse avamise päeval? Peab olema kutse avamisele, sellega tuleb ettevaatlikult läheneda muuseumi ette hiiglaslikule hajumisväljakule nööridest ehitatud pisikesele labürindile. Selliseid labürinte hiljuti veel Euroopas ei tuntud, kuid nüüd on need nagu muudki amerikanismid tavapäraseks saanud. Nööride ees seisvale livrees valvurile tuleb pääset näidata, muidu tõrjutakse sind otsustavalt kõrvale; pääset tuleb veel kolmele valvurile näidata ja viimane tõmbab pastakaga kutsele kriipsu. Nii ja nüüd olemegi Pompidou keskuses näitusel ?Hääl ja valgus?.

Väljas on 99 kunstniku tööd ajavahemikust 1910 ? 2004, selgelt piiritletud teemast on täpselt kinni peetud. Õige ettekujutuse saamiseks nimetan mõned 99 kunstnikust: näitus algab Kupka, Klee, Mondriani ja Kandinskiga, jätkub Rauschenbergi, Pollocki, Cage?i ja lõpeb Beuysi, Viola ja Grahamiga. Kuulsused ja tähed järgnevad üksteisele, tase on vapustav. Lisaks kuraatoritele Sophie Duplaix?le ja Marcella Listale töötas näituse loomisel kaheksaliikmeline meeskond, kolm inimest olid pühendunud teemauuringutele.

 

Alateemad

Kogu väljapanek oli jaotatud neljaks alateemaks: vastavused, jäljendid, katkestused ja epiloog.

?Vastavused? hõlmab abstraktsiooni, värvusmuusikat ja liikuvat valgust. Seal on eksponeeritud musikaalsete maalide/joonistustega Paul Klee (?Fuuga punases?, 1921), Franti?ek Kupka (?Etüüd amforale?, ?Fuuga 2 värviga?, 1911), Vassili Kandinski (?Impressioon III?. Kontsert?, 1911) jt. Klee musikaalsus on küll ammu teada, aga siiski lummav. Välja on pandud ka mitmesuguseid masinaid ja seadeldisi, millega heli saab tekitada või valgust värvida, filtreerida ja liigutada. Pimedates tubades võib näha animeeritud graafikat, võimalik, et koos muusikaga. Võlub näidatava haare: rohkem ja vähem õnnestunud või lausa poolikud mõtted, osa neist mõjub praegu lausa lapsikult, aga need püsivad siiski raudselt käsitletavas teemas. Lausa kehaga on tunda, kuidas kunstimõte on liikunud.

?Jäljendid? käsitleb muundumisi (konversioone), sünteesi ja reminentsi, põhihuvi on suunatud hääle otsesele materialiseerimisele või hääle jäädvustuse manipuleerimisele ja taasesitusele, aga ka helist ja valgusest uute objektide sünteesimisele. Väljas on selliste pioneeride nagu László Moholy-Nagy ja Raoul Hausmanni töid, kes tootsid nn sünteetilist heli, töödeldes vahetult filmi heliriba. Hausmann ehitas ka optofon?i, mis muundas kujundid heliks ja heli kujundeiks. Elamuslikult oli selle osa mõjusaim töö La Monte Youngi ja Marian Zazeela ?Dream House? (1962 ? 1990), minimalism valguse ja häälega värvitud ruumis. La Monte Youngilt kui tuntud avangardistlikult heliloojalt on heli, Zazeelalt visuaalia ? valgus, värvid ja minimalistlikud objektid. (Vt lähemalt http://melafoundation.org/main.html

?Jäljenditest? ?Katkestustesse? siirdumisel annab madalatoonilise head-aega-silituse Bill Viola ?Hallway Nodes? (1972? 2004), läbipääsu algusesse ja lõppu paigutatud eriti madala sagedusega kõlarite tekitatud värinad, heli füüsiline mõju. ?Katkestused? toovad publikuni futuristide, John Cage?i ja Fluxuse kaasabil müra, vaikuse ja  juhuse. Väljas on Luigi Russolo, ?kaasaegse heli vanaisa?, müramasinate rekonstruktsioonid, John Cage?i teoste ülestähendused (või partituurid?), tema 1952. aasta teos ?4?33? ? koos sõbra Robert Rauschenbergi 1951. aasta ?White Painting?uga?. ?4?33? ? on kolmeosaline (30??, 2?23??, 1?40??) heliteos, milles esitatakse vaikust, ?White Painting? on kolmeosaline valge, tühi maal. Väidetavalt inspireeris Rauschenbergi valge maal  Cage?i looma oma vaikust. Suur saal on täidetud Fluxuse dokumentidega ja saalinurgas seisab aktsendina Beuys?i vilti pakitud klaver ?Infiltration homogen für Konzertflügel? (1966).

?Epiloog? paneb kogu näitusele kaks kaunist punkti: Rodney Grahami video ?A Reverie Interrupted by the Police? (2003)  kujutab politsei valve all raudus kätega klaverimängijat ja tõeline lõpp, Pierre Huyghe? ?L?Expédition scintillante, a musical, Acte 2. Untitled? (2002) pakub mediteerimisvõimalust: heli, lõhna, valgust.

 

Igakülgne läbitöötatus

Imekspandav on uurimusliku suurnäituse, mille läbitöötatud materjali põhjal võiks kirjutada mitu monograafiat, haarav ja äärmiselt läbimõeldud kompositsioon,  kulgemiste ja kõrgpunktidega. ?Sons & Lumières? muundub terviklikuks nauditavaks teoseks; teoseks, mis viib vaataja teise maailma, annab talle uue teadmise.

Loomulikult on näitusel mahukas kataloog ja lühiülevaade, saadaval on veel kõikvõimalikku materjali nagu raamatuid, postkaarte, plakateid eksponeeritud töödest ja kunstnikest. Kas kõik? Ei, võimsale uurimuslikule teosele lisaks on tehtud ka näitus noortele, lastele ja perekondadele. Mänguline interaktiivne väljapanek, et õpetada nautima helisid ja vaikust.

Kas nii mastaapset näitust on Eestis võimalik teha? Sellise näituse komplekteerimine eeldab raha ja pühendunud meeskonda. See on asja üks külg, teine on aga see, et kuni meie tegijate vaieldamatu poolehoid kuulub uduse pealkirjaga projektidele nagu ?Mina ja teine?, ?Mina olen maaler?, ?Ekraanihoidja?, ?Eksiil? jne, kui nimetada vaid esimesena meenunud viimase aja projekte, ei tehta sellist näitust ka raha olemasolu korral.

Kirjeldatud näituse üks põhiomadusi on selgus, täpselt sõnastatud  teema uduse tagamõtteta: kui väljapaneku pealkiri on ?Heli ja valgus?, siis koosnebki näitus teostest, mis käsitlevad heli ja valgust. Püsitakse raudselt teema raames, esitatakse seda nauditava rütmi ja vähemasti kahe kulminatsiooniga, ühega nendest näitus lõpebki. Tulemus tagab, et näituse keskel tunneb vaataja kõrgendatud tunnet ja lõpp tähistabki lõppu: vaataja on saanud seda, mida talle on lubatud. Tööde valik tagab lubaduse täitmise. Vaataja sai teemast küllusliku ülevaate ja samas boonusena ka kunstilise elamuse nii teostest eraldi kui näitusest tervikuna.

Et siiski mitte väita, et  meie ei suuda, ütleme, äkki siiski ? valmimas on ju kunstimuuseum Kumu.