Soolased tsitaadid köidavad vaatajat

Näituse tööd on veidike liiga selgekoelised, tsiteerivad ja otseütlevad, mis siiski ei välista seda, et tegemist on väga professionaalsete teostega.

URMAS LÜÜS

Näitus „Soolased kütked“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 21. XII.

Soomes elavad kunstnikud Man Yau ja Eetu Sihvonen avasid Temnikova ja Kasela galeriis näituse „Soolased kütked“. Kuuludes nendega samasse põlvkonda, võin öelda, et selleks eaks on hakanud isikupärane käekiri selgemaid jooni võtma, aga suuremad püüned ootavad vallutamist. See on põnev üleminekuaeg tulevikulootusest maasoolaks, iga, mil inimene pole enam noorkunstnik, aga ei saa end veel nimetada ka täisvereliseks mid-career-loojaks. Kolmekümnendad eluaastad teeb võluvaks pidev heitlus iseenda seljatamis­soovi ja püsiva renomee kinnistamisvajaduse vahel.

Man Yau eksponeerib näitusel peamiselt keraamilisi teoseid, mis viitavad paljudele kultuuriloolistele seostele. Näiteks on siin klaasvitraažist kauboikaabu, pronksist taldadega tsopiin­jalatsid, vibujahivarustus. Endise harrastusvibulaskjana tunnen ära, et tegu pole läänepärase pikkvibunoole ega Mongoolia ratsavibunoole, vaid kyūdō-noolega. Iga noole otsas on tavapärane teravik vahetatud keraamilise teraviku vastu, mis kujutab fistivat kätt. Fisting on seksuaalne praktika, mille käigus kasutatakse partneri anaalseks rahuldamiseks peenise või dildo asemel kätt. Nii et tegemist on küllaltki kinky Amori nooltega.

Yau kõige silmatorkavam teos ruumi keskel on keraamiline turvis. Kuna kürassil on ruumi jäetud ka rindadele, seostub see esmajoones Jeanne d’Arciga. Kes muu võikski olla samavõrd ikooniline naissoost turvisekandja, kui popmütoloogiline sõjaprintsess Xena välja jätta? Turvis on kaetud glasuurialuste fotoülekannetega, kust kunstiajaloo tundides kohalkäinumad mitu pilti ära tunnevad. Esimesena hakkas silma turvise krael kujutatav Judy Chicago „Dinner Party“. Noatupelt tunnen ära maalifragmendi, kus Juudit lõikab maha Olovernese pead. Tegemist on stseeniga, mille Eesti kultuuriruumis on läbi kirjutanud Tammsaare ja mis tänu sellele on küllalt sageli lavalaudadele jõudnud. Hõlmalt leian hoopiski Claude Cahuni autoportree. Cahun sündis naisena ja kasutas enesele viidates enamasti naissoost asesõnu, kuid on ajalukku läinud eeskätt voolava identiteediga, vahetades sageli nimesid ja soomarkereid.

Kõik stseenid, mille siit tuvastan, vihjavad seostele ja olukordadele, kus „mitte-mehed“ võtavad otsustavalt võimu patriarhaalse normi üle. Ehk teisisõnu, siin on vastamisi kogu kväärspekter ning mehena sündinud ja oma sooga kooskõlas meeste mehisus.

Eetu Sihvonen eksponeerib galeriis puidust freesitud ebapärlipäraselt barokseid puidust seinaplaate, millele kinnituvad 3D-prinditud sinkjad tilgad. Tilkade sees on nukumajalikud mikroskoopilised interjööristseenid. Ka tema loomingust leiame ohtralt tsitaate, kus barokkmööbel kohtub Tim Burtoni väänleva esteetikaga.

Kuna olen ühe jalaga sees ka kunstipedagoogikas, tundub see näitus täiesti irooniavabalt ideaalmaterjal, tutvustamaks noortele postmodernismi tähendust. Kui tahta seda näitust kuidagigi liigitada, võiks sellele külge kleepida puhtaverelise postmodernismi esteetika sildi.

Pärast esimest näitusekülastust ei oskagi öelda, kas visuaalse keele lugemisoskus muudab teoste kogemise mitmekülgsemaks või pigem morjendab, sest selline mahukas tsitaadistik tüütab küllaltki kiiresti ära. Iga detaili ära tundmine mõjub kiituse nõudmisena kunstiajaloo loengutes veedetud aja eest, teos teose järel süveneb tunne, et küsin tunnustust nagu mõnda saladidaktilist präänikut.

Mõnevõrra sarnane kogemus oli mul paari aasta eest Tommy Cashi näitusel Kumus, kus Rick Owensi tundlikult elukogenud ja vaimselt laetud esemed sekundeerisid räppari popkunstile. Selle väljapaneku raames haridusprogrammi korraldanud Triinu Jürves vestis mulle, et tal pole kunagi varem olnud nii head näitust, et väikestele lastele kaasaegset kunsti tutvustada. Tõepoolest, see, mis toona mõjus ja morjendas üheaegselt, oli nende tööde mõttelaisk plakatlikkus. Praegu on Tommy Cashi kunstilooming teadupärast samuti Temnikova ja Kasela galerii tiiva all. Milles see didaktilisus Cashi puhul seisnes? Heatahtliku karikatuurina võiks seda esitada umbes nõnda:

Stseen 1. Seistakse saiast susside ees.

Muuseumipedagoog: Nii lapsed, mis asjad need siin postamendi peal on?

Lapsed: Need on sussid!

Muuseumipedagoog: Õige, need on sussid, aga mis teeb need sussid teistsuguseks kui tavalised sussid, mida te kodus kannate?

Lapsed: Need on ju tehtud saiast!

Muuseumipedagoog: Täpselt nii, need on tehtud tavalisest saiast. Vaadake, mõnikord muutuvad tavalised toasussid kunstiks sel hetkel, kui meile tuntud asjad tehakse hoopis mingist muust materjalist. Seetõttu vaatame tuttavat asja hoopis teistsuguse pilguga ja see tekitab meis hoopis teistsuguseid tundeid. Mis tundeid see teis tekitab?

Lapsed: (Üks laps:) Minul tekkis söögiisu, ma sõin hommikul täpselt samasugust saia. (Teine laps:) Aga kui sa neid jalas kannad, siis seal tekib juustuhais! (Kolmas laps:) Siis on see juustusai! (Kõik naeravad.)

2. stseen. Vaadatakse üleelusuuruses kõrvaklappe.

Muuseumipedagoog: No nii, lapsed, aga mis need siis siin on?

Lapsed: Need on kõrvaklapid!

Muuseumipedagoog: Täpselt nii, tundsitegi ära! Kas kellelgi teist on ka selliseid kõrvaklappe?

Lapsed: (Üks laps:) Jaa, minul on! (Teine laps:) Minul ei ole, aga mu isal on, ta ei luba neid kunagi kasutada, ütleb, et ma lõhun ära! (Kolmas laps:) Aga minu ema küll lubab, tal on ka sellised, alles ostis.

Muuseumipedagoog: Aga mis eristab siinseid kõrvaklappe nendest, mida te mujal näinud olete?

Lapsed: Need on niiiiiii suuuuuured… (Näitavad kätega, nagu neil oleks ka sellised hiiglaslikud klapid peas.)

Muuseumipedagoog: Tõepoolest, need on nii suured! (Teeb laste liigutust järele.) Kujutate ette, et teil on need päriselt kõrvas!

Lapsed: Neid ei saa kõrva panna, sul peaksid siis olema nii suured kõrvad nagu elevandil. Isegi Edwinil ei ole nii suured kõrvad. (Kõik lapsed peale Edwini hakkavad naerma, muuseumipedagoog noomib, et narrida ei tohi.) Need on nii suured, et kui pähe paned, siis su pea plahvatab. Põmaki, kõik lendab laiali, aju muutub moosiks ja saad nendele juustusaiadele peale määrida. (Kõik naeravad.)

Muuseumipedagoog: Rahu nüüd, rahu. Vaadake, sageli muudavad kunstnikud tavalisi asju kunstiks sedasi, et teevad tavalised asjad palju suuremaks või väiksemaks, kui need tegelikult on. See, mida sa muidu oma kehaga oled harjunud kogema, paneb sind seda asja nüüd hoopis teistmoodi kogema. See on nii suur või nii väike, et sa hakkad seda asja hoopis teistmoodi vaatama.

Võib jääda mulje, nagu ma tahaks irooniaga selliseid teoseid maha teha. Seda kindlasti mitte. Siinkohal pean rangelt lahutama isikliku maitse-eelistuse kaugemast kolmanda isiku perspektiivist. Jah, minu jaoks on nii „Soolased kütked“ kui ka Tommy Cashi tööd veidike liiga selgekoelised, tsiteerivad ja otseütlevad, mis samas ei välista seda, et tegemist on väga professionaalsete ja heade teostega. Näiteks Katy Perry või Justin Timberlake pole kohe ühegi kandi pealt, nagu öeldakse, minu tassike teed, kuid nad on siiski tassikesed väga kvaliteetset ja kallihinnalist teed. Nende artistide taga seisab äärmiselt eneseteadlik ja meisterlik produtsentide tiim, lihtsalt mina pole selle muusika sihtgrupp.

Samuti pean tõdema Man Yau ja Eetu Sihvoneni näituse teoseid vaadates, et tegu on väga-väga hästi teostatud töödega. Tõmbasin teadlikult paralleeli Cashi ja „Soolaste kütkete“ vahele. Mõlemal puhul toimivad teoste esmamuljed tänavakunsti loogikal: tänavakunst peab haarama möödujat paari sekundiga. Sellele ei anta 15 minutit kuulsust, sageli isegi mitte viit sekundit, aga kui see talle määratud paari sekundiga vaatajat köita suudab, tekib side ning vaataja naelutub töö ette pikemaks ajaks. Teos avab uued kihid nii esmavaatel kui ka pärast sellesse süvenemist.

Niisuguste teoste toimeloogika eristub radikaalselt näiteks videokunsti omast, kus ka esmase kogemuse saamiseks tuleb kogu pikkuses nõutud viis või viiskümmend minutit ära vaadata. Seepärast on videoteosed muuseumides ja galeriides kõige vähem tarbitud teosed, kuna peale videokunstigurmaanide leidub vähe inimesi, kes on nõus oma ajast sedavõrd suurt tükki ära andma, et saada aimu, kas oli üldse mõtet vaatama hakata.

Instagramis on Eetu Sihvoneni kasutajakontol uwubeibi üle 8000 jälgija ja piltide all sageli üle tuhande südamekese. Suures mastaabis pole see küll midagi märkimisväärset, eriti arvestades seda, et suunamudijatel ulatuvad need arvud kümnetesse või sadadesse tuhandetesse. Kunstimaailmas on tegu siiski arvestatava austajaskonnaga, kes iga päev looja käekäiguga end kursis hoiab. See tõestab, et esmatasand kunstnike loomingus toimib, püüab pilku ja köidab enda külge.