Soome modernismi pärlid

Kuraator Kerttu Männiste mitte ainult ei jätka head koostööd Soome muuseumidega, vaid on leidnud väljapanekule Eestit ja Soomet siduva lähtepunkti.

KERSTI KOLL

Näitus „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 20. VIII. Kuraator Kerttu Männiste, kujundaja Exporabbit ja graafiline kujundaja Külli Kaats.

Kadrioru kunstimuuseum on paik, kus uuritakse ja tutvustatakse rahvusvahelist kunsti ning teiste maade kunsti kultuuriloolisi seoseid Eestiga. Seal avatud näitusel „Värvide tants“ pakutakse hõrku sissevaadet Soome modernistliku kunsti sünni- ja arenguloole XX sajandi esimestel kümnenditel ning tuuakse kontsentreeritult välja toonases Soome kunstielus tooni andnud edumeelsete kunsti- ja kultuurirühmituste Septemi, Novembrirühma ja Tulekandjate fenomen. Teisalt tõstatakse näituse ja Eero Epneri kataloogi artikliga ning mais toimunud seminariga laiemasse mõttelisse fookusesse ka Eesti ja Soome kunsti- ja kultuurikontaktide temaatika.

Rahvusromantismist modernismi

Näitusega „Värvide tants. Soome modernistlik kunst“ jätkab Eesti Kunstimuuseum head koostööd Soome muuseumidega. Märkimist väärib näituse kontseptuaalne ülesehitus: kuraator Kerttu Männiste on lähtunud seitsmest nimekast Soome kunstnikust, kes kõik on ka ühe teosega Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogus esindatud. Nii moodustavadki näituse tuumiku Väinö Kunnas, Alvar Cawén, Tyko Sallinen, Yrjö Ollila, Jalmari Ruokokoski, Eero Snellman ja Mikko Oinonen. Eesti Kunstimuuseumi kogu autorid on olnud kuraatorile võtmeks Soome varajase modernismi esiletoomisel ja Männiste on keskendunud eelkõige inimese olemust ja loodust ning keskkonda avavaile teemadele. Enamik näitusele valitud töid on laenatud Ateneumist, Helsingi Linna Kunstimuuseumist (HAM), Didrichseni Kunstimuuseumist ja Soome erakogudest. Nende kõrval on väljas veel Soome kunstiloo silmapaistvad meistrid Sigrid Schauman, Ilmari Aalto, Ragnar Ekelund, Magnus Enckell, Ellen Thesleff ja Helene Schjerfbeck. Näituse kataloogis on soome kunstiteadlased Timo Huusko ja Erkki Anttonen käsitlenud Eesti Kunstimuuseumi kogude Soome kunstnike teoseid, paigutades need autorite loomingu kui ka Soome kunstiarengu konteksti.

Näitusel vaadeldavale perioodile eelnes Soome kunstis ja kultuuris tervikuna XIX sajandi lõpukümnenditel ja XX sajandi alguses tugev tõusulaine. Rahvusliku ärkamisaegse omamüütidel põhineva rahvusromantismiga leidis Soome kunst kodumaal hea vastuvõtu, sümbolismi mõtteviisi hästi sobitudes saavutati ka rahvusvaheline tuntus. Seda ajajärku kutsutakse õigustatult Soome kunsti kuldajaks. Imetlusväärne oli Soome oskus sihiteadlikult just oma kultuuriga 1880ndate lõpust taas tugevnenud venestuspoliitika vastu seista. Eriti keeleülese kujutava kunstiga, millega XIX sajandi lõpukümnendil teadlikult ja jõuliselt oma maa kuvandit Euroopasse viidi ja riikliku iseolemise projekti alusmüüre rajati. Suureks läbimurdeks ja rahvusvaheliseks edulooks oli Soome esinemine oma paviljoniga 1900. aasta maailmanäitusel Pariisis. Kuldaja kesksed kunstnikud olid Akseli Gallen-Kallela, Pekka Halonen, Albert Edelfelt, Eero Järnefelt, Emil Wikström, Helene Schjerfbeck, Magnus Enckell ja mitmed teised.

Väga tabavalt on valitud ka Väinö Kunnase maaliseeriast inspireeritud näituse pealkiri „Värvide tants“. Just koloriidi ja värviteooriate teemad tõusid XX sajandite esimestel kümnenditel Soome kunsti moderniseerumise protsessis läbimurdeliselt esile. See on periood, mil noored kunstnikud, vastandudes etableerunud ja poliitiliselt toetatud kuldaja rahvusromantismile, otsisid uut, modernistlikku kunstikeelt. Jõuliselt suhestuti tolleaegsete rahvusvahelise kunsti vormi- ja värviotsingute ning ekspressiivse eneseväljenduse arengutega. Müüte loova rahvusaatelisuse asemel toetuti pigem individuaalsele sisemisele kogemusele ja loomevalikuile. Oma teed otsides mängiti läbi postimpressionismi, fovismi, ekspressionismi, kubistliku vormikultuuri ja uusasjalikkuse võimalused.

Tähelepanu värvikultuurile

Märkimisväärselt kiiresti jõudsid Helsingisse tänu soome kunstnike ja galeristide headele isiklikele sidemetele mitmed rahvusvahelise modernismi näitused. Juba 1901. toimus esimene uuema Prantsuse kunsti näitus ning 1904. aastal suur Belgia ja Prantsuse impressionismi ja neo­imp­res­sio­nismi näitus, kus olid väljas Monet’, Renoir’, Pissarro, Degas’, Puvis de Chavannes’i ja teiste töid. 1905. aastal eksponeeriti STY kevadnäitusel 12 Kandinsky tööd. Tema töid sai Helsingis näha ka 1914. aastal Strindbergi salongis Der Blaue Reiteri rühma näitusel ja 1916. aastal samas vene avangardi näitusel, kus tõeliseks tõmbenumbriks kujunes ka Chagalli looming. 1915. aastal tutvustati Stenmani Salongis Picasso, Juan Grisi ja teiste töödega Soomes esmakordselt kubismi. 1909. aastal toimus suur Edvard Munchi näitus, tema tööd olid kesksel kohal ka 1911. aastal toimunud Norra moodsa kunsti näitusel.

1908. aastal korraldati Pariisis Sügissalongis suur Soome kunsti näitus, mille kuraator oli kuldaja tunnustatud maalija ja erudeeritud kosmopoliit Magnus Enckell, kes pärast Albert Edelfelti surma 1905. aastal tõusis aktiivseks Soome kunsti rahvusvaheliseks saadikuks. Näituselt oodati sama suurt või võimsamatki edu, kui oldi saavutatud 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Kuid retseptsioon oli vaoshoitum – rõhutati, et soome kunst erineb tunduvalt tollasest prantsuse kunstist, on põhjamaises karguses pigem elutu ja värvivaene. Soome üldsus pidas sellist vastuvõttu fiaskoks, millest saadud impulsse on Soome kunstiloos peetud üheks pöördepunktiks sihiteadlikult modernismi poole liikumisel.

1908. aasta näituse järgselt läksid paljud noored kunstnikud välismaale end täiendama. Magnus Enckell, kes varasema sümbolistina askeetlikus koloriidis töötas, hakkas eelkõige Renoir’ eeskujul puhtaid segamata värve kasutama. Temast kujunes üks süsteemsemaid impressionismi ja postimpressionismi tutvustajaid Soomes. Enckell hakkas koondama noori kunstnikke, et Soome kunsti värvikultuuri uuendada. Tugevat mõttekaaslust pakkus talle puäntillistlikus stiilis töötav Belgia kunstnik Alfred William Finch, kes oli 1897. aastal Soome elama asunud. Uuenduste teoreetiliseks aluseks võeti noorte arhitektide Gustaf Strengelli ja Sigurd Frosteruse värviteooriad. Nad kuulusid soomerootsi kultuuriajakirja Euterpe ümber koondunud intellektuaalide gruppi, kes propageerisid vastukaaluks rahvusromantismile kosmopoliitset individualismi ning avaldasid kirjutusi Prantsuse kunstist ja puhaste segamata värvide kasutusest. Juba 1905. aasta paiku hakkas Frosterus järjekindlalt kirjutama koloriidiprobleemidest, analüüsides neoimpressionistlikku maali ja värviesteetikat optilisest vaatepunktist. Temast kujunes sajandi esimeste kümnendite Soome üks kõige kompetentsem kunstikriitik ja teoreetik. Frosteruse arvukad teoreetilised artiklid anti 1917. aastal välja kogumikuna „Regn­bågsfärgernas segertåg“ („Vikerkaare­värvide võidukäik“), mis sai Soome esimeseks väljaandeks kaasaegsest kunstist.

1912. aastal debüteeris Enckelli ümber koondunud kunstnike rühmitus Septem oma näitusega. Prantsuse impressionismi ja postimpressionismi teadlikku värvikäsitlust ning Les Nabis’ rühma kunstnike värvirõõmu ja hoogsat pintslitööd eeskujuks võtnud Septemi rühmitus korraldas ühisnäitusi 1917. aastani. Nende algatatud puhta paleti säravalt segamata värvide ja koloriidiotsingute mõju jätkus Soome kunstis 1920. aastateni.

Kadrioru kunstimuuseumi suurepärane valik

Septemi rühmituse liikmetest on Kadriorus väljas Magnus Enckelli, Yrjö Ollila, Ellen Thesleffi ja Mikko Oinoneni teosed. Yrjö Ollilalt on näitusel tema dekoratiivse kolorismi üks silmapaistvamaid maale „Maastik Korpilahtis“ (1913), mis oli ka kunstniku läbimurdeteoseks Septemi rühmituse kolmandal näitusel 1914. aastal. Korpilahtil on märgiline koht Soome kultuuriloos. Korpilahti oli juba XIX sajandi lõpust peale, kui seal käis Gallen-Kallela, kujunenud Soome kunstnike oluliseks suviseks loomepaigaks.

Väljas on ka Ollila üks parimaid ja tuntumaid teoseid „Hobuse jootmine“ (1919), kus on väga hingestatult arkaadialikus maastikus tabatud inimese, looma ja looduse suhe. Ollila on maalinud sama poissi ja hobust mitmel korral. Samuti on ta korduvalt kasutanud Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluva maali „Kalastaja“ motiivi.

Näituse kõige värvisugestiivsemad tööd on Ellen Thesleffilt. Ta on julgelt kõrvutanud intensiivseid mürkrohelisi, violetseid, mahedaid roosasid ja helesiniseid toone. Värvi väljendusjõudu ja vitaalset liikuvust on Thesleff andnud edasi hoogsa pintslitöö ja kohati ekspressiivselt pastoosse maalimisviisiga. Teoses „Arno“ (1914) on näha Thesleffi arengut üha abstraheerituma pinnarütmi poole, aga ka kiindumust oma hingekodu Itaalia vastu. Maalil „Lugemis­aeg“ (1906) on sumedas suvelooduses kujutatud kahte lugevat naist: kunstniku karjääri toetanud õde Gerdat ja head sõpra, teist toonast tuntud Soome naiskunstnikku Sigrid Schaumani. Näitusel on väljas ka tillukene kuid kütkestavalt terava silmavaatega Sigrid Schaumani „Autoportree“ (1903). Summutatud koloriidi ja peene läbimaalitusega esindab teos hästi kunstniku käekirja.

Sigrid Schauman oli üle kolme­kümne aasta ka üks mõjukamaid Helsingi rootsi keeles kirjutanud kunstikriitikuid. 1936. aastal kirjutas ta Svenska Pressenis põhjaliku arvustuse Adamson-Ericu väljapanekust Helsingis.

Näitusel on kahe hõrgu maaliga esindatud ka üks tuntumaid Soome naiskunstnikke Helene Schjerfbeck. Ta oli üks väheseid kuldaja tugevaid maalijaid, kes suhestus hiljem suurepäraselt XX sajandi modernismiga. Mõlemad maalid iseloomustavad hästi kunstniku pehme koloriidi ja lakoonilise motiivi tabavusega sugestiivset laadi.

Soome tolle perioodi üks värvikam kunstnikuisiksus oli Tyko Sallinen. Ta on Soome kultuurilukku läinud ka mässumeelsusega etableerunud vanema põlvkonna kunstnike, eelkõige Gallen-Kallela juhtiva positsiooni vastu Soome kunstielus. Ägedaid lahkhelisid ja sõnavõtte on Soome kunstiloos nimetatud suisa Sallineni sõdadeks. 1917. aastast koondus tema ümber noorte kunstnike rühmitus Novembrirühm. Sõja aastail alguse saanud rühmituse liikmed liikusid puhtast kolorismist edasi suurema vormi konstruktivismi ja ekspressiivse väljenduslaadi suunas. 1919. aastal Kopenhaagenis korraldatud iseseisva Soome esimesel suurel näitusel said rühma kunstnikud väga hea vastuvõtu osaliseks. Nende ekspressiivses, mõõdukalt kubistlikus käsitluslaadis hakati kodumaalgi nägema taas uut rahvusliku traditsiooni edasikandvust.

Näitusel on Sallinen esindatud varajase modernismi hea valikuga. Väljas on maalid, kus võib näha maastiku käsitluse arengut puhtast koloriidirõõmust („Lepad kevadel“, 1911) hästi läbitöötatud cezanne’iliku vormikultuuriga teosteni („Vana Cagnes“ ja „Maastik“, mõlemad 1921). Eksponeeritud on ka mitmed rustikaalsed, teadlikult pisut lõpetamata tunduvad naiste portreed. Tihti oli Sallineni modelliks ta abikaasa Helmi Vartiainen, keda kutsuti Mirriks. Etüüdlikes, tugeva värvijõuga ja taotluslikult robustse maalilaadiga töödes on Sallineni nägemus naisest täis kirge ja iha. Tema naiste kujutised tekitasid toona palju vastakaid arvamusi nii naise kui laiemalt rahvusliku tüpaaži kujutamise osas.

Teades Sallise jõulist loomingut ning tema sihiteadlikku ühiskonna normidele vastanduvat, kohati robustsetki positsiooni Soome kunstielus, on huvitav, isegi liigutav näha tema lähima kaasteelise Jalmari Ruokokoski „T. K. Sallineni portreed“ (1921). Ruoko­koski esitleb sõpra suure südamesoojusega vaoshoitud, maailma ees silmi sulgenud üksildase elegantse härrasmehena. 1914. aastal maalitud „Punaste juustega tüdruk“ toob aga välja Ruokokoskile omase fovistliku pulbitseva värvikülluse.

Inimnukud ja urbanistlik maailm

Kubistliku konstruktiivsema vormikäsitluse ja peene monokroomsema koloriidi kasutuse jõudmist Soome kunsti esindavad näitusel hästi Ilmari Aalto ja Alvar Cawén. Tähelepanu väärivad sumeda koloriidi ja lakooniliste geomeetriliste pindadega Ragnar Ekelundi linnavaated. Tema maastikud, eelkõige linnamaastikud on tavaliselt kõnekalt inimtühjad. Hilisemal perioodil, 1930ndate teisel poolel, külastas Ekelund korduvalt ka Eestit, põhiliselt Tallinna, kus maalis vanalinna motiive.

Väljapaneku keskmes on kahtlemata Väinö Kunnase „Tantsude“ sari. Sarja kolme tööd – „Punast tantsu“ (1927, Eesti Kunstimuuseum), „Kollast tantsu“ (1928, erakogu) ja „Halli tantsu“ (1928, Ateneum) koos näha on erakordne võimalus nii eesti kui ka soome publikule. Ülejäänud kahe asukoht pole praegu teada. Masinlikke inimnukke kujutavad maalid avavad värvidega emotsionaalseid seisundeid, inimese ja urbanistliku maailma suhteid ning endaks jäämise, juhitavuse ja võõrandumise vahekordi. Soome kultuuriloos on neid seostatud ka Kunnasele lähedase poetessi Katri Vala luuletustega. Ekspressiivse abstraheeriva käsitluslaadiga Väinö Kunnas oli eelkõige esimese maailmasõja järgse hoogsa linnastumise, moodsa inimese ja kaasaegse urbanistliku kiire elustiili ning tolleaegse masinaromantika ihaleja ja kujutaja. Ta kuulus märkimisväärseima kunstnikuna samu väärtusi hindavasse Tulekandjate kultuurirühmitusse. Tulekandjad oma samanimelise väljaandega oli Soome 1920. aastate tähtsamaid modernistlikke rühmitusi, kelle motoks oli taas avada aken Euroopasse. Eelkõige kirjandusliku rühmitusena oli eesmärgiks nende meelest liig rahvusluses kinni Soome kultuur viia Euroopa modernse kultuuri ja mõtteviiside arengutega ühte rütmi. Kunnas andis täpse silmaga edasi ajastu hingust ja inimkaraktereid. Ta maalis mitmete Soome kultuuritegelaste portreid. Väinö Kunnas suri 1929. aastal ainult 33-aastasena kopsupõletikku. Hingelt tõelise kosmopoliidi ainsaks välisreisiks jäigi 1928. aastal reis Eestisse. Tema loomepärandis on ka mitmeid Tallinna vanalinna motiive.

Loodetavasti tekitab näitus „Värvide tants“ sügavamat huvi põhjanaabrite kunsti ja sealsete muuseumide vastu. Aga miks mitte teha Kadriorus ka jalutuskäik Kumusse, et Soome kunstist saadud emotsioone võrrelda sama perioodi Eesti kunstiga.