Soome-ugri ekspansioon ja igavene tagasitulek

Jaan Kaplinski ja Kaljo Põllu ühisteosed on ühtaegu rahvuslikud ja rahvusvahelised.

SIREL HEINLOO

Kaljo Põllu „Kahekesi“ sarjast „Kodalased“ (1973).

Kaljo Põllu „Kahekesi“ sarjast „Kodalased“ (1973).

Eesti Kunstimuuseum.

Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ fenomenist on juba palju räägitud. Veel ei ole jõutud kuigi palju mõtestada tema uut raamatut „Lindvistika“, kuid näib, et selles on enam kui eelmises esil animism ja maagiline sõna. Mikita eestvedamisel on eestlased taas asunud teadvustama oma soome-ugri juuri.

Soome-ugri müüdi puhul on ilmselt kõige raskem omaks võtta ideed loodusrahvast, kes on nii hea, et ei tee kellelegi liiga. Kui soomeugrilane on heas mõttes passiivne inimene, kes armastab rahu ega lähe ise maailma vallutama, on järelikult need teised, aktiivsed maailmavallutajad, halvad. Lihtsustus muutub liiga järsuks ega ole enam usutav. Küüniliselt võiks torgata, et „õilis metslane“ ei tee ju ka loodusele liiga vaid seetõttu, et ta on nõrk ega ole saanud oma rumalust veel välja näidata. Miks siis ikkagi Mikita jätkab soome-ugri müüdi jutlustamise ja loodusrahva ülistamisega?

Soome-ugri müüdist inspireeritud kunsti omapära on see, et rahvuslikkuse aspektist saadetakse kaks sõnumit korraga. Esimene neist, nativistlik1, ütleb: meie siin oleme olemas, me oleme põlisasukad ja meil on oma kultuur, mida me ise loome. Teine aga, kosmopoliitiline, räägib üldinimlikkusest, identiteediotsingust, sünnist ja surmast – sellest, mida me kõik kogeme –, tehes hõimuringi nii suureks, et sinna mahuvad kõik, sest meie hõim pärineb nii ürgsest ajast, et ka sina oled selle osa.

Korraga kaht sõnumit kandev soome-ugrilus ei luba äärmusesse kalduda. Sel on lepitav jõud.2 Kui suureks see hõimuring lõppude lõpuks kujuneb, oleneb kunstnikust. Kas olulisem on üksikisik ja tema mina või hoopis „meie“ – ja kes üldse on see meie? Võib-olla on „meie“ ka kõik linnud, loomad, puud? Pole ime, et need küsimused tõusevad esile ka soome-ugri sugemetega kunstis. Toon näiteks tsitaadi Jaan Kaplinskilt, kes soome-ugri teemasid on küll rohkem oma esseedes käsitlenud, kuid kel on ka selleteemalist proosaluulet: „Meil on väga raske öelda, kes me ise oleme, sellepärast ütlemegi, kust oleme pärit: metsast, mere äärest, mägedest, stepist.“3 Või: „Inimesega koos sünnib tema üksindus, üksi-olek, aga ka kahekesi-olek. Vereside katkeb ja inimene kisendab – see kisendamine tähendab üksindust. Silmside aga tekib ja inimene naeratab – see naeratus tähendab kahekesi-olemist, ühe tillukese olendi kahekesi-olemist suure olendiga, suure näoga. Küllap jääb mälestus sellest näost inimese meelde elu lõpuni nii nagu esimene kisendus ja esimene naeratus.“4 Või: „Maailmas ei ole ühtegi sirget joont. Kõik käib ringi. [—] Kui olen üksi tühjas ruumis, pole ma all ega ülal, vasakul ega paremal. Kui oleme kahekesi, saavad all-ülal, lähedal-kaugel, vasakul-paremal tähenduse.“5

Ka Hasso Krull alustab oma eeposes „Kui kivid olid veel pehmed“ lugude rääkimist minast ja sinast. „Mina rääkisin. Istusin kivil / ja jutustasin, jutustasin lugusid / sinule, sina jutustasid temale, / tema jutustas nendele, nemad / jutustasid teile, ja teie jutustasite meile. [—] Sina jutustasid. / Sina õpetasid mu kuulama“. Ajal, kui kivid olid veel pehmed, oli maa liiga suur, nii et igale poole ei jõudnudki: „Palju asju rääkisime inimestele / ja veel rohkem jätsime rääkimata. [—] Kõigiga ei jõudnud me rääkida.“ Seetõttu vormitakse maailm parajamasse mõõtu. Sinna tuleb ka üks nurgake, kus rulluvad lahti edasised sündmused (aidavõtmete varastamine ja nõiaks saamine): „Väike maa / just nii suur kui vaja et käia / ta ühe päevaga otsast lõpuni läbi // just nii suur kui vaja et võtta / ta sülle ja kanda merest mereni / rannalt rannale / veel täna õhtul // just nii suur kui vaja et polegi vaja / karta et maa vajub sulle peale / ja lämmatab su / oma raskete hingetõmmetega [—] just nii suur et ikka veel tuleks meelde / kuidas ta puhus [—] kuidas ta rebis [—] kuidas ta möirgas [—] kuidas huilgas / ennemuistne vihm, // kui kivid olid veel pehmed.“6

Soomeugrilike ja soome-ugri aineliste teoste tõlgendus jääb ambivalentseks. Ka tsiteeritud teosed pakuvad kord kosmopoliitilise, kord nativistliku võtme. Eks ole neis palju muudki. Niisugustel kunstiteostel on ilmselt üks ühine joon: need ammutavad inspiratsiooni eelkõige maast endast ning suhtlusest looduse ja kõige elavaga. Väärtuslikuks saab pidev otsing ja loomine. See on rahvalik kunst kõige paremas mõttes.

Rahvuslikkus see-eest on kunsti puhul suhteline. Kunstnik, kes kodumaal tundub kosmopoliitiline, võib rahvusvaheliselt paista võrdlemisi natsionalistlik. Teistpidi võib väga rahvuslik kunst tõusta esile just rahvusvaheliselt, nt soome eepos „Kalevala“.7 Ilmselt ambivalentsus ongi üks põhjustest, miks soome-ugri ainelisel kunstil on elujõudu.

Eesti puhul on üheks seesuguseks näiteks „Tuule ja vee lapsed“. Selle saamislool tasub pikemalt peatuda. 1970. ja 1980. aastatel lõi kunstnik Kaljo Põllu kaks metsotintosarja – „Kodalased“ ja „Kaliväe“. Neist sarjadest kokku pandud näitustega esines ta 1980. keskel Soomes, Norras ja Rootsis. 1984. aastal ilmus nende põhjal Norras kunstiraamat „Tuule ja vee lapsed“ („Barn av vind og vatn“), mida täiendavad Kaplinski proosaluuletused ja põhjalik järelsõna eesti kultuuri arenguloost. 1987. aastal ilmus samanimeline ja enam-vähem samasisuline teos ka Rootsis („Barn av vind och vatten“), kuid seekord vormilt rohkem luulekogu laadis. Pilt ja sõna täiendavad seal teineteist nii, et mulje, mis tekib, on väga võimas. Raske öelda, kumb lugeja lõpuks ära nõiub, kas üks või teine. Kaplinski proosaluules seguneb mõistuslik toon naivistlikuga ning jällegi, nagu Mikitagi puhul – lugeja ei saa kindel olla, miks, aga ta ikkagi usub autorit, või kui ei usu, siis vähemalt tahab natuke uskuda.

Üks põhjus on ilmselt selles, et need teosed – nagu ka rahvaluule – lihtsalt panevad kuulatama, sest need on ju esivanemad, kes sedakaudu hääle saavad. „Kõik kuulab. Kõik kuuleb. Kõik vaatab. Kõik näeb. Meie käime kõigest mööda ja ei näe, et kõik näeb. Ei kuule, et kõik kuuleb.“8 Just seda lõiku Kaplinski luuletusest „Jumalate mets“ tsiteeriti kõige rohkem tollases rootsi kriitikas. Teiseks tsiteeritumaks oli luuletus „Maa-emale“, eriti lõpuread. Konteksti mõistmiseks toon välja veidi pikemalt: „Maa on taimede ema. Maa on ka nende ema, kes taimi söövad. Loomade ja inimeste ema ja vanaema, sest ta on meist palju vanem. Maasse ei tohi visata nuga. Maal võib käia ainult paljajalu või pehmete taldadega. Muidu saab maa haiget.“9 Võib aimata, kui lõikava kontrastina mõjusid need sõnad pärast Tšornobõli katastroofi 1986. aastal.

Üldiselt peeti Kaplinski ja Põllu ühisteost Rootsi arvustustes kaasahaaravaks ja kvaliteetseks. Üks arvustaja kirjutab isegi peaaegu nagu Mikita: „Pole kahtlust, et nad on Eesti mullast kulda leidnud. Sest selle raamatu lugemine on nagu virgastav puhkus tööraskest, kohustustele suunatud Civilisatorium’ist – see on nagu sõita maale ja hingata sisse unustatud värskust, nagu jälle kord kõndida mööda vana looklevat kruusateed.“10

Lõpetuseks: kes Mikita (udu)juttu „Lindvistikas“ ei usu, suunaku oma uudishimu näiteks kaljukunsti. Kaljo Põllu raamat „Igavene tagasitulek“ on selleks päris hea sissejuhatus. Kel aga uudishimugi ei jätku, vaadaku kas või naljaviluks, kui sarnased näevad välja nende raamatute kaaned.

1 Nativism – termin, millega tähistatakse püüdu säilitada uustulnukate kõrval põliselanike staatus, aga ka immigratsioonivastast liikumist. Samuti võib termin anda mõista, et usutakse tajude või ideede sünnipärasusse. – Toim.

2 Ka Mikita jutt introvertidest ja ekstravertidest on „Lindvistikas“ ilmselt lepitavana mõeldud. Ta ülistab introverte (soomeugrilik oma asja ajamine), kuid julgustab ka ekstraverte. Ühed neist loovad kunsti ja teised tegutsevad, et seda loomingukeskkonda ja -kooslust toimiva ja rikastavana hoida.

3 Kaljo Põllu, Kalivägi. 25 reproduktsiooni. Kunst, 1988. Vt repro nr 7 („Teekonna algus“).

4 Kalivägi. Vt repro nr 6 („Kaliväe sünd“).

5 Kaljo Põllu, Kodalased. 13 reproduktsiooni. Kunst, 1978. Vt repro nr 3 („Kahekesi“).

6 Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed. Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 50, 55–56, 67.

7 Barn an vind och vatten, lk 60.

8 Kalivägi. Vt repro nr 8 („Jumalate mets“).

9 Kodalased. Vt repro nr 12 („Maa-ema“).

10 Björn Gustavsson. I den finsk-ugriska mytvärlden. – Nya Wermlands-Tidningen, 5. III 1987.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht