Stalkerlik kogemus

Tallinnas õpetamine andis vaimustava kogemuse, mis mõnikord oli meeltülendav, teinekord frustreeriv, aga alati stimuleeriv.

DAVID BATE

Eve Kiiler oli väga huvitatud fototeooriast ja -ajaloost ning ta palus mul tulla seda õpetama. Me ei kavatsenud kopeerida Westminsteri ülikooli fotoõpetust, vaid anda üliõpilastele abivahendid, et nad õpiksid ainest kriitiliselt käsitlema ja seejärel kasutama õpitut juba oma äranägemise järgi. Ma teadsin mõndagi kultuuride erinevusest ja mõtteviiside kokkupõrkest, kuid olin seda kujutlenud ikkagi dialoogina. Tallinnas õpetamise ajaks olin saanud mõningaid kogemusi ka välismaalt: olin õpetanud Norras ja adunud Skandinaavia kultuuri erinevust briti omast, kuigi ka Londonis õpetamine on juba ainuüksi elanikkonna koosseisu tõttu mitmekultuuriline ja rahvusvaheline. Mitte mingil juhul ei tahtnud ma teha Tallinnas õpetamisest neokolonialistlikku projekti. See on ka peamine põhjus, miks ma loobusin seal õpetamisest. Teil on endal küllalt inimesi, kes saavad selle tööga hakkama, enamgi veel – kes oskavad anda fotograafia õpetamisele uue suuna. Loodan siiski, et koos teiste õppejõudude ja eelkõige üliõpilastega leidsime meiegi uue teeraja.

Mulle oli see vaimustav kogemus, mis mõnikord oli meeltülendav, teinekord frustreeriv, aga alati stimuleeriv. Nautisin seda aega, sest see oli uus kultuurikogemus, teistsugune kokkusaamine. See ei olnud üksnes kahe kultuuri kohtumine ühel kindlal ajajärgul, vaid see toimus ajaloo ristteel nõukogude kultuuri jäänuki (seda võib ikka niiviisi nimetada?) ja nõukogudejärgse kultuuri kapitalismi raamistikus tärkavate pürgimuste vahel, kus fotograafia arenes ja toimis kompleksselt struktuuri osana.

Mõnele üliõpilasele tuli ilmselt ehmatusena, et olin reklaamfotode suhtes kriitiline või kasutasin fotograafia ja kunsti üle arutledes semiootilist lähenemist. Kõik see ja eelkõige võimalus avastada teistsuguseid fotograafia väärtusi – postmodernistlik kunst, 1990ndate uus, justkui globaalne hullus tahta mõista isiklikku poliitilisena, käsitleda fotokunstis sügavalt isiklikke teemasid, saksa fotograafia uus tulemine jne – erutas nii, et tuli tahtmine sellest osa saada. Kannustasin üliõpilasi siduma oma kunst muutuva maailmaga. Mu enda fotoprojekt „Tsoon“ („Zone“, 2001) kasvas samuti välja seal kogetust.

Üliõpilased, kellega kokku puutusin, olid suurepärased, tublid ja lahked, mõni koguni väga lahke. Mäletan metsaskäiku sinna, kus Tarkovski oli filminud „Stalkerit“, aga ka kohvikute ja baaride külastusi. Mäletan, et talvel oli nii külm, et mu fotoaparaat ei tahtnud hästi tööle hakata.

Ma pole kindel, kas kaht fotot saab võtta otsese meenutusena, kuid need panevad kokku mu tollased mälukillud. Prantsuse fotograafi Henri Cartier-Bressoni mustvalge pilt tema Nõukogude Liidus pildistatud (1972–1973) fotoalbumist ja mu enda foto, võetud sealsamas, kuid 180 kraadi teise nurga alt. Vana ja uus vaatepunkt …

Prantsuse fotograafi Henri Cartier-Bressoni mustvalge pilt tema Nõukogude Liidus pildistatud (1972–1973) fotoalbumist…

Erakogu

… ja David Bate’i foto, võetud sealsamas, kuid 180 kraadi teise nurga alt.

Erakogu

Tõlkinud Reet Varblane

David Bate õpetas Eesti kunstiakadeemias fototeooriat ja -ajalugu aastatel 1999–2004.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht