Sümbiontide sümfoonia

„Biotoopia“ performance’i-etendus oli sõnadeta jutustus. See oli sama palju mõeldud puudele, kärbestele ja tiigiputukatele kui inimestele. Sirutatud lahtine käsi näitamaks relvitust ja heatahtlikkust. 

VALDEK LAUR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Biotoopia“ kunsti- ja muusika-performance’id Viinistu sadamas ja Purekkari neemel 18. VIII.

Õhtu Viinistu sadamas oli augustikuiselt soe, veidi niiske, kuid mitte lämbe. Paadisilla juurde oli kogunenud vaikselt sumisev inimparv, vahest paari tosina suurune publik, kellest õhkus malbet ootusärevust ning uudishimu. Pealtvaatajate selja tagant lendles mööda kahe rusika suurust jääkivi meenutav ollus ja maandus mugavalt tantsija peopesadel. Vaikne avaakord inimese ja looduse suhet mõtestavale õhtule heljus paljajalu publiku ette, et meist läbi käia, läbi sõrmede voolata ja ära kuivada, kuid jätta oma jäljend mälestustesse. Umbes nii võiks kõlada „Biotoopia“ kunsti- ja muusika-performance’ite sissejuhatus.

Dokumentaalse peegeldusena kõlaks selle etenduse kirjeldus ebahuvitavalt, isegi klišeelikult. Koreograafilised etteasted kliimamuutuse ja loodusliku tasakaalu teemal, ehitud abstraktsete, eksperimentaalsete helimaastikega. Kes ei oleks selliseid performance’eid näinud? Kuid „Biotoopia“ performance’i-etendus oli rohkem sõnadeta jutustus. See oli mõeldud sama palju puudele, kärbestele ja tiigiputukatele kui publikuks olnud inimestele. Ühtaegu initsiatsiooniriitus ja diplomaatiline missioon. Sirutatud lahtine käsi näitamaks relvitust ja heatahtlikkust.

Posthumanistlik vaatepunkt. Keskkond on võti. Valges kuubis oleksid need stseenid mõjunud peenutsevalt, kutsunud esile malbelt lõhnastatud kauni poolatari kommentaari tundlikkuse, modelleeringu ja jõulisuse teemal,* kuid postmodernistlik äng ja valguskiirusel liikuv argielu oleksid etenduse mõju kiiresti endas lahustanud. Posthumanism valgetest kuupidest suuremat ei hooli. Pärispea poolsaar oli justkui loodud selle etenduse jaoks.

Kui tavapäraselt tegeletakse nüüdiskunstis ennekõike autori küsimustega, siis posthumanism on vastassuunaline – see on eemaldumine inimesekesksest maailmatajust, fookuse nihutamine maailmale ja loodusele. Mõtisklemine selle üle, kuidas inimene sobitub muu elavaga või muu elav inimesega.

Posthumanistliku filosoofia vaatepunktist on autor looja ja inimesed publik, kuid loomingut ja maailma mõtestatakse laiemalt. Kui vaadata kunsti posthumanistlikust perspektiivist, siis määrav pole enam salapärane autor, vaid keskkond ja seal sisalduv elu, kus ja kelle kõrval autor tegutseb. Posthumanism hindab elu ja universumit kogu selle peadpööritavas mitmekesisuses ega jää kinni inimese- või isikukultusesse. Kui ajaloos on inimesekujuline auk, siis universumi kohal on mõõtmatu tühimik.

Õhtu avateoseks olnud Jaanika Peerna tantsuetendus oli proloog, mis leidis aset Viinistu kunstisadama paadisilla juures. Voolava tantsuga illustreerisid esinejad jutustuse tausta – see on ajahetk, kus oleme.

Kuidas murda maha barjäär inimese ja muu elava vahel? Kas inimene on olulisem kui sipelgas? Jah, kassid ei mõista füüsikat, kuid mis neid käivitab? Kuidas nad on suutnud inimese kodustada? Kas seened suhtlevad puudega? Mida on elu kohta öelda loimuritel? Kuidas inimene sellesse pilti sobitub?

Sealjuures ei tuleks posthumanistlikku filosoofiat segamini ajada transhumanismiga. Need nähtused on mõnevõrra seotud, jagades ühisosa, kuid on selgelt eristatavad. Transhumanismi keskmes on inimese uuendamine tehnoloogia abil, parema või suisa ülima inimese arendamine. Posthumanism vaatab inimesest kaugemale, eemaldub humanismist täielikult. Kuid selle käigus inimest ei välistata, ümbritsev elurikkus tõstetakse inimesega ühele pulgale. Loodus on posthumanistliku kunsti puhul üks võimalik juhtmotiiv, kuid sama hästi võivad selleks olla kaos ja kord, matemaatika, kestvus ja kõdu. Valge kast pole esinemiskohana välistatud, kuid pigem leiavad posthumanistlike mõtetega mängivad teosed endale kodu mahajäetud tehasehoonetes, sügavas metsas või kõnnumaal, aga miks mitte näiteks külmkapis või seinale riputatud katkises aknaraamis.

Proloogi ja kolme vaatusega jutustus. Õhtu avateoseks olnud Jaanika Peerna tantsuetendus oli proloog, mis leidis aset Viinistu kunstisadama paadisilla juures. Voolava tantsu abil illustreerisid esinejad jutustuse tausta – see on ajahetk, kus oleme. Publiku ja inimestena. Liustike sulamine on reaalsus. Elukeskkonna muutused on vältimatud. Kuhu edasi? Publikut kaasavale tantsuetendusele andsid oma panuse pealtvaatajate hulgas olnud lapsed, kes keeldusid neile määratud pealtvaatajarollist ja istekohtadest. Kui tavapärases etenduses oleks sellele viltu vaadatud, siis siin said nad etenduse osaks, peegeldades järeltuleva põlvkonna uudishimu ja ka mässumeelsust. Nad ei seganud, nad lisasid kommentaari, olgugi tahtmatult.

Edasi liikus etendus Purekkari neeme rannikumetsa. Eesti kõige põhjapoolsema punkti rannikukeskkond on rikkalik. Lahemaa rahvuspargi südames on looduslike tiikidega pikitud tihe lehtmets kõrvu kuldselt läbipaistva männimetsaga, künkad ja põõsad vahelduvad väikeste lagendike ning samblaväljadega. Pole ime, et sealne RMK puhkeala on üks põhjaranniku populaarsemaid.

Kuraator Peeter Laurits juhatas tseremooniameistrina sisse iga järgneva asukoha ja etteaste lühikeste jutustuste või kommentaaridega, suunas publiku meelestatust autorite ja peatüki sisu järgi. Tema tundlikult valitud esinemiskohad ja lugude järjekord olid need, mis loo elama panid. Üheski teises järgnevuses või ka keskkonnas poleks see kõik pooltki nii mõjus olnud.

Õhtu kulminatsiooniks kujunes David Rothenbergi klarnetidialoog tiigielanikega.

2 × Valdek Laur

Vaim Sarve ürgse loomuga riitus oli algustiitrid ja esimene vaatus. Kuivanud tookamile kinnitatud kõlarid, efektipuldid ja mikrofon lasid šamaani huigetel kanduda üle metsa ja läbi publiku. Mitte ainult noor nõid, vaid kogu inimkond otsib uut algust. Rajaleidja, mitte väravavalvur.

Varmi ja Correia sümbioos. Taavi Varmi ja Nuno Correia duo ambient-sünteesi sissejuhatuseks soovitas Laurits publikul pikali visata ja lasta mõttel lennata, miks mitte väikese uinaku saatel. Enamik kuulas sõna. Lõpuks on ju päevaste uinakute tegemise võimalus märk õigesti elatud elust. Metsalagendikul olevatest kõlaritest kostvad loodushääled, mis hakkasid segunema sünteetiliste helilainetega, avasid etenduse teise vaatuse.

Puhtaid loodushääli on üllatavalt keeruline salvestada. Nii nagu astrofotograafiat segab linnakuma, tuleb ka inim­mürast puhaste loodushelide kuulamiseks minna sügavale laande, kuna asfaldil sõitvad autod kostavad isegi metsas kilomeetrite kaugusele, rääkimata pea kohal lendavatest lennukitest. Nii sügavale on inimesed tunginud elusloodusesse. Samal ajal oleme ka ise eluslooduse osa. Seega miks peaksid inimtehnoloogia abil tehislikult tekitatud helid olema loodusega konfliktis? Varmi ja Correia kohaselt ei peakski – need võivad kõlada koos. Mitte süntees, vaid sümbioos.

Kuigi loodushelidega segatud tehissagedused olid pehmed, oli elamus mõjuv. Muidugi osaliselt seetõttu, et pärast paari foto tegemist nõjatusin mugavalt seljakotile ja sulgesin silmad, lastes keskkonnal ja helidel end kanda sinna, kuhu vaja. Võiks arvata, et helid viisid mõeldamatutesse kaugustesse, kuid tõde oli vastupidine. Helid mõjusid ankruna: rohelise sambla lugematud lehed ja põdrasambla haaratsid sidusid endaga, kinnitasid maapinnale ning võimendasid kohalolekutunnet.

Taavi Varmi ja Nuno Correira pooletunnine improvisatsioon oli mõtisklus, kust helkis lootusekiiri inimese depressiivsesse infomaastikku.

Sümbioos näitab teed: me ei saa edasi minna, pidades iseennast kõige tähtsamaks ja tugevamaks. Kui lõpetada enesekeskne saagikoristus ja asendada see sümbiootilise tehnokorilusega, kas jõuaksime siis taas tasakaalupunkti?

Klarnetidialoog tiigielanikega. Õhtu kulminatsiooniks oli David Rothenbergi klarnetidialoog tiigielanikega. Väikesest looduslikust veesilmast kostsid hõiked ja helid, mis kandusid tundliku mikrofoni abil publiku ja esinejani. Rothenberg kuulatas, kuulas ja vastas lühikeste meloodiliste lausungitega. Üksikud noodid kasvasid üle improvisatsioonilisteks meloodiateks, kuid ei võimendunud sooloks. Tiigielukate panus etendusse oli vähemalt samamoodi kohal kui muusiku oma.

Loomulikult olid publikuks inimesed. Muidugi puudub teadmine, kas tiigiputukad Rothenbergi etteastet kuulsid või sellest midagi pidasid. Kuid etenduse seisukohalt ei olnudki see tähtis.

David Rothenberg küsis otse: „Mis oleks, kui me oskaksime loodusega suhelda? Kuidas see välja näeks?“ Me ju ei saa ka dialoogi välistada, ei tohigi. Muusika ning harmooniliste helide kommunikatiivne potentsiaal on tõestatult suur. Teaduslikult on tõestatud, kuidas taimed reageerivad muusikale: muusikastiilid kutsuvad nii taimedes kui ka loomades esile mitmesuguseid reaktsioone. Muusika on harmooniline, matemaatiline struktuur ja on loomulik, et elusloodus struktuuridele reageerib.

Kuidas leida Rosetta kivi, mis aitaks meil loodusega suhelda? Kuidas ületada barjäär, mille taha sõnad ja keel on meid vangistanud? Kas saavad siin appi tulla tehnoloogilised tööriistad, mustreid otsivad algoritmid, uuenduslikud tõlkemootorid? Ja mis veel tähtsam: kuidas me teame, et meile kuvatavad sõnumid ja vastused on õiged, et me tõesti mõistame, mitte ei emuleeri mõistmist? Nendele küsimustele vastuseid veel ei olegi.

Too õhtu mere ääres peegeldas looduse ja inimese vahekorda ausalt ja ilustamata, kuid ka liigse paatoseta. Me olemegi maailma katki teinud ning eetri­kajasse hõikudes otsime oma kohta näppude vahelt pudenevas olevikus. Kuid see ei anna põhjust heitumiseks. Edasiminekuks on vaja hinge tõmmata ja kuulatada. Nihutada fookus eneselt ümbritsevale. Püüda mõista, mida ilm meile ütleb. Ning siis võtta sõna, hakata pidama dialoogi. Miks ei võiks see olla meie tulevik?

*André Maurois, Meistri sünd – Rmt-s „Kulla needus“ – Loomingu Raamatukogu 1963, lk 77–80.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht