Surnud lille tasane hääl

Janno Bergmanni dekadents on minimalistlik, ta on fin de siècle’i iseloomulikest joontest valinud hapra kaduvuse ja surma ilu, sedagi käsitlenud herbaariumilaadsena.

MARI KARTAU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Janno Bergmanni näitus „Les Fleurs du mal“ ja Vaskjala loomeresidentuuri väljapanek Pärnu Linnagaleriis kuni 24. IX.

Janno Bergmann on toonud „Kurja lilledega“ surma kunstisaali ja äratanud selle ka ellu. Seda näitust võiks nimetada ka väga veidraks lillemaali väljapanekuks, kuigi kunstnik on kasutanud fotokunsti vahendeid. Tegelikult on ta kasutanud keerukamatki tehnilist lahendust: ta väljendab ennast valgusplafoonide kujutistes. See paneb mõistatama, kas tegemist on käsitsi joonistatuga või millegi muuga ja miks on kujutisi just niiviisi töödeldud. Et looduslik vorm on korduste ja variatsioonidega muudetud peaaegu abstraktseks, siis on võimalik, et vaataja näeb siin hoopis teisi kujundeid, kui on algne objekt – närtsinud tulbikimp.

Kui mitte muu, siis pealkiri osutab üle-eelmisel sajandivahetusel dekadentsina tuntud kultuurivoolule. Näituse keskseks teoseks on installatsioon „Les Fleurs du mal”, mis on otsene viide Charles Baudelaire’i samanimelisele luulekogule. Näituse avamise päeval täitus 155 aastat legendaarse kirjaniku lahkumisest siitilmast.

Vaikne närbumine Euroopa ääre­alal. Kunstniku enda sõnul luges ta seda kurikuulsat luulekogu 20 aastat tagasi ning praegune näitus on üles ehitatud tollest ajast säilinud emotsioonidele. Kahtlemata on need ajas moondunud, ehk ka lahjenenud, kuid endiselt tugevad, et teha selle põhjal näitus. Loomulikult pole tegu luulekogu illustratsioonidega, vaid visuaalse vabavärsiga, mis on lõdvas vabaabielus Baudelaire’i värssidega.

Bergmanni dekadents on minimalistlik, ta on barokliku lopsakusega vohavast fin de siècle’i iseloomulikest joontest valinud vaid hapra kaduvuse ja surma ilu, sedagi käsitleb ta herbaariumilaadsena. Taimedele pole omane ei blaseerumine, meelemürkide tarvitamine, hedonism, eskapism, depressioon, spliin ega muud omadused, mida Charles Baudelaire’i ja tema kaasaegsete mõttekaaslaste loomingule omistatakse. Nii jääbki surnud lille tasane hääl dekadentlikust lõbujanust kantud öise linna suminale silmanähtavalt alla.

Janno Bergmanni näitust võiks nimetada veidraks lillemaali väljapanekuks, kuigi kunstnik on kasutanud fotokunsti vahendeid.

Marko Toomast

Dekadents oli linnastumise kunst, Bergmanni närbunud bukett on aga sündinud (vähemalt mõtteliselt) maal, Vaskjalas, kus ta on viimased viis aastat kunstiresidentuuri koordinaatorina töötanud. Mine tea, ehk tegi ta mõne neist joonistustest ka Tallinna linnas, aga praegune postkoroona-prekriisi-aegne Tallinn ei suuda mitte kusagilt otsast konkureerida ülemöödunud sajandivahetuse paheliste Euroopa metropolidega. Nii et jah, see on küll kaduviku ilu, kuid ilma kogu selle sotsiaalse glamuuri ja taagata. Tagasihoidlik ja vaikne, kuid siiski kaunis närbumine Euroopa äärealal, ja mine tea, praegusele sõjaolukorrale mõeldes äkki ka kaua lubatud õhtumaa allakäigu ja Euroopa ajaloo lõpu finišisirgel.

Kujutavas kunstis on „Kurja lilled” inspiratsiooni pakkunud lainetena kuni tänapäevani. Eesti kunstist meenub eelkõige Hasso Krulli käsitlustega samal kursil seilanud Rühm T looming 1980. ja 1990ndate vahetusest. Kuid mõjusid on otsitud ka vanemast kunstist, kus see kahtlemata olemas on, kas või näiteks Wiiralti loomingus. Kuid mitte ainult, kunstnike liidu Elin Kardi kureeritud VI aastanäituse osa Hobusepeas ja Draakonis kandis pealkirja „Kurja lilled“ ning Kumus oli 2017. aastal sel teemal suur näitus „Kurja lillede lapsed“, kus olid esindatud paljud meie kunstiajaloo tugisambad.

Kunstikriitik Rebeka Põldsam vedas omakorda nende juurest paralleeli Instagrami kunstnikega. Nii et „Kurja lilled” tulevad meie juurde alati tagasi, vähemalt seni, kuni maailmalõpu meeleolud ühiskonnas ei vaibu. Puht ökoloogilistel põhjustel ei juhtu see enne, kui planeedi elanikkond vähenema hakkab, seega on meil enne apokalüpsist oodata veel dekadentsilaineid ja unustamatuid kunstielamusi „Kurja lillede” tuules.

Vaskjala loomeresidentuur. Teine osa näitusest annab ülevaate Vaskjala loomeresidentuuri tegevusest läbi viie aasta, mil Janno Bergmann seal töötanud on. Rae kultuurikeskuse allüksus Vaskjala loomeresidentuur – rahvusvaheliselt tuntud ka kui Copper Leg Art Residency – alustas tegevusega 2017. aastal. Igal aastal viibib residentuuris ligikaudu 20 kunstnikku. Osa loomingust võtavad nad endaga kaasa, kuid osa jätavad ka sinna. Väliskulptuuride puhul teist võimalust polegi ja neist näeb Pärnus ülevaadet video kujul.

Kuna Rae valla ülal peetav residentuur on kunstnikele tasuta ja kompenseeritakse ka materjalikulud, siis kokkuleppeliselt jätab igaüks midagi residentuuri kogusse. Rae valla kultuurijuht Toomas Aru tellis läinud aastal kogunenud kogu hindamise. Kunstiteadlane Triinu Soikmets hindas 14 rahvusvahelise professionaalse kunstniku töödega kogu ja sai kogu väärtuseks 34 700 eurot.

Kuna residentuur töötab täiel aurul edasi, siis tuleb ka kogusse teoseid juurde ning millalgi tuleb läbi viia uus hindamine ning ehk ka järgmine rändnäitus. Praegune on väljas olnud Rae Kunsti Platsis Jüris ja pärast Pärnut rändab Tartusse.

Residentuuridele on iseloomulik ja sageli juba residentuuri taotlemises nõue teha kohaspetsiifilist kunsti ehk siis võtta valmiva loomingu aluseks kohapealsed motiivid, teemad või muul moel kohaliku eluga suhestuda, näiteks korraldada külarahvale töötubasid. Nii on ka Copperlegis, kuigi rangeid bürokraatlikke nõudmisi kandideerimisel ei ole. Kunstnikud, kes tulevad enamasti suurematest linnadest, on niisamagi lummatud Vaskjala ruraalsest atmosfäärist, mis asub Eesti pealinnast kõigest 25 minuti sõidu kaugusel.

Kõigis teostes leidub sealse looduse ja elukeskkonna elemente. Sellest lihtsalt ei ole pääsu. Puhast loodust esindavad Sara Pontecorvo, Elisa Mencagli, Kris Sahlholdt ja Tim Sullivan. Portreele on keskendunud Anita Gratzer, kuid sealgi on näha Vaskjalast tuttavaid nägusid. Danel Rinaldo ja Natalia Konratenko on miksinud portreed loodusobjektidega. Tehiskeskkonnaga arhitektuuri, ruumi ja leidobjektide näol on tegelenud Teresa Lane, Robert Atwater, Elvira Akzigitova, Allison Roberts ja Alberonero. Must-valgest üldpildist eristub värviküllane maalija Rusudan Khizanshvili, tema stiili puhul on raske öelda, kui palju on seal Vaskjala inspiratsiooni, kui palju temaga alati kaasas olevat mõttemaailma.

Omaette kunstiprojekti moodustab residentuuri dokumentatsioon – kunstnike esitluste plakatid ja valitud fotod. Nende autor on Janno Bergmann ja tema kunstnikukäekiri kumab läbi nii must-valgest tonaalsusest kui ka kompositsioonidest. Suure pinnana seintele kleebituna mõjub see visuaalne ülevaade toimunust isegi kunstipärasemalt kui mõni kunstiteos.

Kui näitusel oleksid esindatud kõik teisedki resideerinud kunstnikud, saaks nende teosed jagada eespool nimetatud teemade vahel. Muidugi on kõik oma töödesse pannud kontseptsioone ja mõtteid, mis sellest skeemist väljuvad, kuid ühisjooned on teravalt tunda.

Residentuurides üldiselt väga geniaalseid teoseid ei sünni. Kunstnike aeg on piiratud, ei ole võimalik väga pikk viimistlemine. Samuti on piiratud vahendite hulk. Vaskjalas on olemas küll kõik võimalused näiteks graafika, fotograafia, tekstiilikunsti tegemiseks, vajaduse korral on otsitud võimalusi skulptuuritehnikateks ja klaasikunstiks. Kuid kõik siiski võimalik ei ole.

See pole etteheide, sest residentuurid ongi inspiratsiooni kogumise, ajude ümberlülitamise ja uute mõtete saamise kohad. Siin kogetud värsked muljed on väärtuslik pagas kunstnike edasisele loometeele ja just nii see peabki olema.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht