Suur Vend jälgib sind

Timo Toots demonstreerib Tartu Kunstimaja näitusel karmis halastamatuses, mida tehnoloogia meiega teeb või teha võib.

JAAK KIKAS

Timo Tootsi näitus „Luba kõik küpsised. Valik töid aastatest 2008–2023“Tartu Kunstimajas kuni 14. V.

Timo Toots on täitnud Tartu Kunstimaja, selle kõik kolm galeriid. Mingis mõttes on see näitus praegu Kumus külastusrekordeid lööva teamLabi väljapaneku vastand. Kuigi mõlema näituse tõukepunkt on digitehnoloogia, on jaapanlased selle abil mananud esile illusiooni imelisest ja kaunist maailmast, kus „hõljuvad õied igavikumeres“. Toots aga demonstreerib tehnoloogiat kogu selle karmis halastamatuses – mida see meiega teeb või teha võib.

Tartu Kunstimaja näituseplaanid tehakse umbes aasta ette. Möödunud aasta jooksul on aga Tootsi näitusel tõstatatud teemad aiva aktualiseerunud. Märtsis kutsusid Cambridge’i tuleviku elu instituudi (Future of Life Institute) teadlased avaliku kirjaga üles võimsa tehisaru arendamisele vähemasti ajutiselt keeldu kuulutama. Pöördumisele on kogutud kümneid tuhandeid toetusallkirju. 22. aprilli Postimehe arvamuslisas ütleb Jaan Tallinn usutluses Marek Strandbergile: „Ma tean, et on olemas plaanid ehitada tänastest süsteemidest kümme, sada ja tuhatki korda võimsamaid tehismõistusi, ent olen väga kahtlev, kas senised kontrollimeetodid [nende üle] toimiksid.“

Kohtumine küpsiserobotiga

Näituse esimene, kõige uuem teos on küpsiserobot. Muidugi pääseb sellest ka mööda, aga teadliku külastajana helistate teose sildil toodud numbril. Teid tervitab sünteetiline naishääl ja esitab teile mõned küsimused. Selgitamaks, et ega teie äkki robot ei ole. Küllap võivad küsimused ka varieeruda, aga igaks juhuks ütlen teile, et teisele korrusele viival trepil on 12 astet ja teie selja taga on kaks radiaatorit. Kui küpsiserobot teie vastustega (numbrid tuleb mobiiltelefoni ekraanil sisse tippida) rahule jääb (ikkagi inimene!), saate masinast puužetooni. Valvuritädi seletas, et see tuleb lahkumisel masinasse tagasi lasta, muidu hakkavat robot telefonis pinda käima. Tee näitusele on avatud.

Kas mäng on alati süütu?

Tartu Kunstimaja näitus koosneb kolmest omavahel seotud teemaplokist: „Isikuandmete kasutamise eetika“ („Memopol“ suures saalis), „Füüsiline vs. virtuaalne ruum“ (väikeses galeriis) ja „Meedia-meelelahutus-poliitika“ (monumentaalgaleriis).

Tartu Kunstimajas eksponeerimiseks valitud tööd on valminud viimase 15 aasta jooksul, seega ülevaatenäitus. Tehnoloogia areng pole aga jätnud kunstnikule võimalust omasoodu kulgeda, vaid piitsutab tagant üha uute lahendustega. „Memopolist“ on kolm realisatsiooni: „Memopol-1“ (2010), „Memopol-2“ (2011–2013) ja „Memopol-3“ (2018–2019). Nende ehitamist ja töötamist tutvustab paremal pool kõrvalsaalis eksponeeritud video. Masinale lähenemiseks palutakse esmalt skaneerida oma ID-kaart, ühelt poolt ja teiselt poolt. Pärast paari ebaõnnestunud katset läheb see ka korda, uksed (sellised madalad, põlvekõrgused) avanevad, palutakse edasi minna ja astuda punasesse ringi. Pildistamine. Seejärel pildistamine tõstetud kätega. Profiili pöörata (mugshot!) siiski ei paluta, vaid masin teatab, et kõik Jaak Kikka (jah, ta tundis mu ära) andmed on kustutatud, ja soovib mulle õnnelikku analoogelu. Uhh, läks mööda! Aga ma pole kindel, et teil sama hästi veab. Masina kõrval põrandal lebavatelt tabloodelt saab aimu, mida kõike seade Internetist teie kohta on võimeline välja nuuskima: vanus, eeldatav eluiga, elukoht, sissetulekud, sõjaväe­kohuslus jne, jne.

Kas on kergemeelne oma isikuandmeid (ID-kaart!) masinaga sedasi jagada? Nojah, lõpuks on see ju vaid mäng: teie edastate masinale oma isikuandmed, tema teile kunstilise elamuse. Oliver Laan avaldas aga näitusel peetud loengus kartust, et selletaoline mäng võib madaldada barjääri ka oma isikuandmete jagamisel päriselus, situatsioonides, kus sellel võivad olla palju tõsisemad tagajärjed. Ta möönas siiski, et Timo Tootsi „Memopol“ võib mõjuda ka pigem ettevaatusele sundiva hoiatusena.

Füüsiline keha kui asendamatu komponent

Esimese korruse väikeses saalis … ei olegi midagi! Siiski – tühja saali keskel seisab ratastel postament. Juurdlen parajasti, mida sellega teha, kui tuleb valvuritädi ja seletab lahkesti, mida sellega peale hakata. Seadisel on käsipuu. Kui sellest kinni võtta, kustub saalis valgus, hakkab mängima tasane muusika ja seadme ekraanilt näeb, mis paikneb eespool. Postamenti saab liigutada ja pimeduses niimoodi ringi vaadata. Kõige suurem üllatus tuleb siis, kui vaadata Vanemuise tänava poole suunatud akna sihis. Tavavalguses olid aknaruutudel ees läbipaistmatud mustad katted, aga pimeduses näeb võluekraani abil nendest läbi ja kõike seda, mis tänaval toimub – parajasti sõidabki üks auto mööda. Füüsiku süda hakkab rõõmsalt põksuma – see peab nüüd küll infrapuna olema, night vision.

Selgitus ukse kõrval: „Selle territooriumi nimi, kuhu olete sisenemas, on Z. Z paneb kaduma teie ebatäiusliku füüsilise keha. Kuid peate alati meeles pidama, et teie keha on asendamatu komponent teie olemasolust. Ärge laske Z-l seda ära võtta. Z maailm pakub teile võimalust asju muud moodi vaadata. Aga te ei ole Z ega tohi selleks saada!“ Ei, Putin, me ei anna sulle ära oma Z-i! Me oskame seda ise kasutada.

Meediamull

Nüüd võib siirduda monumentaalgaleriisse. Ukse vastas on seade, mille kohta ütleb selgitus, et „Säutsumasin“ on ajas rändamise aparaat. Disainilt on ajamasin klassikaline kasiinoautomaat, „ühekäeline bandiit“. Mõneti retrofuturistliku või aurupunkliku välimusega (kahtlustan, et see on Timo Tootsi meelisstiil) masin andis kangist tõmmates järgmised viited rahvusraamatukogu digiarhiivile (QR-kood väljatrükitud piletitel): Postimees 30. IX 1922, „Tallinna teated. Suurepärane draama 8 suures osas „Merede walitsejad“. Koguteos „Suguelu terwishoid“ (Dr. M. v. Gruber’i „Suguelu terwishoiu“ teine parandatud trükk)“; Olewik 27. III 1889, „Keisri ja isama laulud. See raamat ei astu kui kõrwaline eraettewõtmine wälja. Raamatu pruukimine saab Tartu koolikonna kõrge Kuratori herra käsu järele igale Eesti koolile kohuseks tehtud, nii et edaspidi igal­ühel Eesti koolilapsel täheldatud raamat koolis ja kodu lugemiseks ja pähaõppimiseks käes peab olema.“

Ajas rändamine muutub järjest reaalsemaks. Virtuaalreaalsuses on see juba täiesti võimalik.

Seina taga on „Meediamull“. Õpetussõna ütleb: „Meediamull ei lõhke ilma tarbijata, installatsioon ei tööta ilma külastajata. Et meediaväli kihama panna, tuleb ennast liigutada. Meediamull on sinu ümber, ilma sinuta pole seda olemas. Ettevaatust! Võib tekitada pearinglust.“ See meediamull on tegelikult täiesti tähelepandamatu sõõrjas platvorm. Ja see on nüüd küll see koht, kus oleks kahekesi toimetada mõnusam. Saab astuda platvormile ja kaaslane paneb teid pöörlema ning teie ümber projekteeruvad põrandale sõõris päevauudised. Või veel uhkem, kui käepärast oleks güroskoop. Mäletate ju koolipõlvest seda eksperimenti pöörleva platvormi ja käes hoitava teljel pöörleva jalgratta rattaga. Panete ratta pöörlema, astute platvormile, pöörate ratta telje vertikaalseks ja – voilà! – hakkate ise ka pöörlema. Pöördimpulsi jäävuse seadus. Olete meediamulli tsentris.

Kas kunstnik või lumelauasõitja?

Toots on meie kunstis silmapaistvalt tehnoloogiline tegija. Siiski mitte ainus: meenuvad ka Taavi Suisalu teadusest ja tehnoloogiast inspireeritud näitused, näiteks „Datafanta“ koos füüsik Siim Pikriga Tartu ülikooli kunstimuuseumis 2020. aastal. Ning muidugi tuleks viidata ka Timo Tootsi palindroomsele kunsti- ja tehnoloogiatalule Maajaam ja selle residentuuriprogrammile „Wild Bits“. Aga et temast rohkem teada saada, pärigem ChatGPT-lt, kes on Timo Toots: „Timo Toots on Eesti päritolu lumelauasõitja. Ta sündis 15. juunil 1992. aastal ja on saavutanud mitmeid auhindu lumelauasõidus, sealhulgas X-Mängudel. Toots on tuntud oma oskuste poolest Big Air ja Slopestyle võistlusstiilides ning ta on esindanud Eestit rahvusvahelistel võistlustel. Kunstniku nimega Timo Tootsi kohta ei ole mulle teada ühtegi teavet. Kuid kui soovite, võin ma aidata teil leida teavet teiste kunstnike või Timo Tootsi kohta, kellel võib olla seos kunstiga. Palun andke mulle teada, kui soovite, et ma teid selle teemaga aitaksin.“ Jah, aita palun! ChatGPT: „Timo Toots (sünd 1985) on Eesti disainer ja kunstnik, kes on spetsialiseerunud interaktiivsetele installatsioonidele ja uue meedia kunstile. Ta on loonud mitmeid suuri installatsioone, mis on ühendanud interaktiivseid elemente virtuaalreaalsuse ja füüsiliste objektidega.“ No juba päris hästi, vaid sünniaastaga on pisut viltu pandud.

Näituse kaassõnas öeldakse: „Me elame juba tükk aega sellises reaalsuses, kus helge tulevik on piltlikult öeldes kolme kliki või äpi kaugusel. „Luba kõik küpsised“ ja see kõik võib olla sinu! „Luba kõik küpsised“ on ühtlasi mantra, mis juhatab sisse meie igapäevased düstoopiad – alateadlikud hirmud, et meie arendatavaid tehnoloogiaid võidakse kasutada ka meie vastu.“

Aga vastake nüüd ise: mitmel korral olete „Luba kõik küpsised“ asemel valinud „Teen oma valiku“?

Jaak Kikas on inimintellekt