Suured teemad publikuta biennaalil

Totter soov maailmavalu korraga paari kunstiteose kaudu väljendada on paraku tabanud ka tänavuse „Manifesta“ põhiprogrammi kuraatoreid Katherina Tšutšalinat, Stefan Kalmári ja Alya Sebtit.

GUSTAV KALM

XIII „Manifesta“ Marseille’s kuni 29. XI. Direktor Hedwig Fijen ja peakoordinaator Mathilde Rubinstein, põhiprogrammi kuraatorid Katherina Tšutšalina, Stefan Kalmár ja Alya Sebti.

Marseille’is on pool restoranidest ja baaridest suletud. Ehkki siin-seal mängivad lapsed palli, valitseb peaaegu et postapokalüptiline rahu. Soolane mereaur hajutab ja tuhmistab päiksekiiri, mis hilisel hommikul vingugaasist tumedaks tõmmanud poolesaja-aastaste kortermajade vahel endale teed otsivad. Pea kõigi autode kere on mõlkidega korrigeeritud ja taamal kostab kerget Magribi tümpsu. Kõnnime läbi Marseille’ „Manifesta“ biennaali ühele põhiekspositsiooni kahekümnest näitusest. Astume sisse Grobet-Labadié muuseumi, mille maja rikas pärija ja lastetu lesk, kaotanud oma viimase mehe Hispaania gripile, annetas koos üle Euroopa kokku ostetud rohkem kui seitsmest tuhandest kunstiteosest koosneva koguga Marseille’le. Uhkes kodanlikus villas on nüüd fajansspuuviljade ja Fra Angelico varauusaegsete imitatsioonide vahel eksponeeritud mõned fotod tühjaks tõstetud korteritest, Ameerikas kodusel jälgimisel vangide jälgimisseadmed, putsadega plastikust märulipolitseinikud ja Uruguay presidendi José Mujica portree. See üks kahekümnest põhinäituse väljapanekust pidanuks tegelema eluaseme ja kodu temaatikaga: üüride, peavarju, kodutunde ja kodukohaga.

Kõnetamine ja kaasamõtlemine. Suurtel rahvusvahelise haardega kunstinäitustel peetakse heaks tooniks, kui väljapanekul on teema, mis osutab mõnele sotsiaalsele probleemile või suisa probleemide kogumile. Tihti kipub aga ühiskonna murekohta ja välja pandud kunstiteoseid lahutama määratu ookean, mille ületamiseks on tarvis kireva kujutlusvõime ja mängulise semiootilise aparatuuriga varustatud praami. Mõnikord võib moe poolest maailma hädadele osutamine avalduda ka oma täies totruses. Näiteks Okwui Enwezori kureeritud 2015. aasta Veneetsia kunsti­biennaalil palus kunstnik Isaac Julien justkui mingil ähmasel moel kõigile maailma hädadele korraga osutamiseks Arsenalis näitlejatel valjusti ette lugeda Marxi „Kapitali“ kolme köidet ingliskeelses tõlkes. Nagu David Harvey ühes selle teosega seotud videos ütleb – ja sellega on raske mitte nõustuda –, pole kapitali ennast tervikuna kujutada võimalik. Viimase poolesaja aasta ühe nii heas kui ka halvas mõjusaima filosoofilise teksti paari lehekülje ettelugemine vaevalt et midagi muud kui poos olla saab.

Totter soov kogu maailma valu korraga paari kunstiteose kaudu väljendada on paraku tabanud ka tänavusi „Manifesta“ põhiprogrammi kuraatoreid Katherina Tšutšalinat, Stefan Kalmári ja Alya Sebtit. Muuseumidesse, hotellidesse, parkidesse, korteritesse, kõrtsidesse ja mujale ringi pillutatud teosed peaksid justkui kõik koos kõnetama majutuskriisi, keskkonnaprobleeme, sotsiaalset ebavõrdsust ja meid kõiki kurnavat pandeemiat. Ülesanne pole kaugeltki lihtsamate killast, vaid väga raske, et mitte öelda võimatu. Ehkki need teemad on kindlasti omavahel seotud, tundub ometi kogu selle üüratu küsimuste kupatuse ühtseks probleemistikuks vormimine, mille toel kõiki eritaolisi kunstiteoseid kureeritud tervikuna näha, kangelaslik või tegelikult pigem suisa kilplaslik ettevõtmine. Ka heatahtlik ja avatud kunstihuviline satub sellise hõlmamatu kogu ees segadusse, umbes nagu Pärnu linnavolinik modernistliku kunsti klassikat avastades.

Sellise mastaabiga kunstiürituse kuraatori ülesanne on keeruline. Kuidas leida suurele hulgale erinäolistele kunstiteostele ühiskondlikult akuutne nimetaja? Kuraatori vaates võimaldab avar küsimusepüstitus tuua hulgaliselt teoseid ühe kontseptuaalse terviku alla, mis peaks siis vaatajat kõnetama. Kusjuures just nimelt „kõnetamine“ ja „kaasamõtlemine“ on viimasel ajal kujutava kunsti, aga ka teatriga kaasas käiva seletava ja kommenteeriva verbaalse aparatuuri ja tegelikult ka suure osa humanitaar- ja sotsiaalteadusliku kirjutuse mugav trikk. Otseselt midagi väitmata saab osutada suurtele probleemidele nagu kliimamuutus ja sotsiaalne ebavõrdsus või hoopis kuulsatele praegu poppidele mõtlejatele, olgu selleks siis Donna Haraway, Karl Marx või veel keegi. Näituse külastaja seisukohalt on selline poliitiline teemapüstitus aga tihti petlik: mida siis need teosed ikkagi kõik koos mulle nende teemade kohta uut ja huvitavat ütlevad? Ehk on viga hoopis naiivselt heausklikes või vanamoodsalt kriitilistes näitusekülastajates, kes eeldavad, et teemapüstituse kaudu ka teemat lahatakse, mitte ainult ei osutata, kõnetata ega mõelda kaasa.

Kaheldav tervik, mõned suurepärased teosed. Olgu kuraatorite sõnaedevusega kuidas on, „Manifesta“ biennaalil on väljas mitmed põnevad kunstiteosed, mis mitte ainult ei osuta eelmainitud suurtele teemadele, vaid ka lausa kõnelevad neist. Kuigi Grobet-Labadié majamuuseumi pillutatud teosed peaksid aktualiseerima majutuskriisi ja keskkonnaprobleeme, on artefaktidel, fotodel ja videotel, raske tähelepanu püüdmisel võistelda XX sajandi alguse kodanliku villa interjööri ja sisseseadega. Marseille’ konservatoorium on aga välja pandud installatsioonidele, heli- ja videoteostele suurejooneline, ent aupaklik taust. Kui jalutada mööda klassitsistliku õppehoone auditooriume, proovisaale, raamatukogusid ja keerdtrepikodasid, haaravad mitmed teosed külastajat ärksalt varrukast. Nii mõnedki eksponeeritud videoteosed liigituvad kunstimaailma vaid osaliselt tundva külastaja arvates kategooriasse „igavad lühidokumentaalid, mis on koha kunstisaalis saanud vaid kunstina määratlemise tõttu“, kuid näiteks Vietnami päritolu kunstnik Tuan Andrew Nguyen on mänginud teoses „Solidaarsuskuriteod“ („Crimes de solidarité“) videokunsti ruumiliste võimalustega ning loonud suurte portreeformaadis ekraanide dialoogis teose, kus avatakse poeetiliselt hiljutiste Aafrika paadimigrantide elu ning teekonna valu ja võlu. Konservatooriumi aulas ehk kontserdisaalis on paigutatud vastakuti kaks umbes viie meetri kõrgust ja kahe meetri laiust LED-ekraani, millel jookseb mõlemal film või lugu Marseille’ Saint Justi skvotteritest, kelle pea kohal terendab hirmutavalt väljaviskamine.

Teose süžee on loonud Nguyen ja skvotterid koostöös. Ühel ekraanil näeb skvotterite argielu stseeni taasesitamist ja teisel samade näitlejate-migrantide reaktsiooni sellele filmilõigule saalis, kus teos on nüüd eksponeeritud. Vahemere ületanud Saharast lõunasse jääva Aafrika migrantide lood Liibüast, Itaaliast ning nende suhtlusest pere ja sugulastega mujal Euroopas ja Aafrikas on liigutavad ja ehk mõnevõrra üllatavad avatud suhtumise tõttu asukohta ja keelde. Üleminek hausa, inglise, prantsuse või araabia keelele on sujuv nagu ka suhtumine elupaika Itaalias, Prantsusmaal või Saksamaal. Virtuaalselt suheldakse sõprade ja sugulastega kõigis neis riikides ja Nigeerias üllatavalt mänglevalt ja pragmaatiliselt. Mälestustes Liibüast, smugeldajatest ja Vahemere ületamisest on aga ühemõttelist surmaõudu ning mure peavarjuta jääda ühtaegu hirmutab ja alandab.

Paik ja kodu. Oma koha ja kodu temaatika avaldub otseselt „Manifesta“ kõrvalprogrammi Balti eriväljapanekul „Roots to Routes“, mis, nagu pealkiri osutab, käsitleb seda, kuidas rännates või teel olles juured alla aetakse. Võttes arvesse, et Baltimaad on olnud viimasel paarikümnel aastal üks Euroopa ja tegelikult ka maailma suurima väljarändega piirkondi (hoolimata viimase kolme aasta vastupidisest tendentsist Eestis) ning arvestades paljude noorte loovisikute pidevat rändamist ühest kohast teise, näib teemapüstitus olevat igati õigustatud. Läti kunstnik Daria Melnikova on loonud modernistliku autokeskse bulvari, avenue du Prado äärsesse kortergaleriisse Salon du Salon oma salongi. 1990ndate arvutigraafikat ja sürrealistlikku maali siduva esteetikaga ekstravagantse baarileti ääres saab kohvi või kunstniku enda segatud kokteile maitsta ning kõrvaltoas kunstnik-kuraatori valitud Läti ja Marseille’ kunstnike töid imetleda. Kunstniku sõnutsi olla väljapanek tema enda võõrustamislembuse ilming. Kuigi kunstnik selles teoses oma naba imetleb (enese tootena eksponeerimine näib üldse moes olevat), on tervik ikkagi soe ja meeldiv. Kellele siis ei passiks kunstniku enda korjatud ürtidega valmistatud kokteili juua ja esteetiliselt meeldivat väljapanekut vaadata?

Seevastu Läti kunstniku Evita Vasiļjeva ja Prantsuse kunstniku Antoine Nessi tööd Merilin Talumaa kureeritud näitusel „Sama uks, teine tänav“ („Même porte, rue différente“) pole soovitud kunstnikku ja tema edevat isikut esiplaanile tuua, vaid on vastupidi veenvalt kaotatud eristus tänava ja töid raamiva näitusesaali vahel. Nessi interpretatsioonid tänavapostidest ja Vasiļjeva seebist valatud laternad pikendavad kinnisvara­arenduse käigus endistest elanikest tühjaks tõstetud tänavat galeriis. Avenue de République’i tühjakstõstmisest kõnelevad ka Marseille’ kunstniku Martine Deraini fotod, mis ei suuda küll kahjuks Grobet-Labadié rikkaliku dekoori keskel esile tõusta. Kõige otsesemalt ja analüütiliselt teravamalt lahkab kodukoha loomise teemat Leedu kunstniku Anastassia Sossunova internetiski eksponeeritud videoteos „Tegurid“* („Agents“), kus uuritakse, kuidas Leedus puid mootor­saega voolivad kunstnikud ja koroonaajal metsas uitavad ja puid kaunistavad leedukad ühtemoodi puitmaterjali muutes kodukohta loovad. Ehkki viited traditsioonide avastamisele on akadeemiliselt ära leierdatud, on see teema Baltimaadel poliitiliselt jätkuvalt päevakorral. Mõnevõrra veiderdavale stiilile vaatamata või vahest ehk isegi just tänu sellele on selle teosega suurepäraselt esile toodud argitegevuse ja suurte ideede põrkumine ning rõhutatud kontrasti kuulumise ja oma koha loomise vahel.

Ehkki biennaali kuraatorid on valinud pandeemia üheks oma väljapaneku peateemadest, puudutab uus kroonviirus biennaali aga ennekõike seeläbi, et on näitusesaalid kunstituristide massidest, kes muidu selliseid rahvusvahelisi suurnäitusi väisavad, tühjaks jätnud. Näitustel uitavad hoopis Marseille’ pensionärid ja koolinoored, üksikud siseturis­tid ja sealsed kunstnikud. Loomulikult on kahju kunstnikest, kelle tööd nüüd vähem tähelepanu saavad, ning linna äridest, kelle turismihooaeg on kesisem kui muidu, kuid on tervendav näha suur­üritust selle alastuses. Kuigi on karta, et pärast pandeemiat lükatakse masinavärk veelgi suurema hooga käima, võiks ehk siiski näha praeguses olukorras võimalust järele mõelda, kas selliseid kultuuri­olümpiamänge on ikka vaja.

* Vt https://www.youtube.com/watch?v=OSAjxvDsyOk